Ferriitmälu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
'''Ferriitmälu''' on suvapöördusega säilmälu, kus info salvestamiseks kasutatakse väikeseid ferriitrõngakesi - südamikke. Iga südamik talletab endas ühte bitti. Südamik võib olla magnetiseeritud kahte pidi: päripäeva või vastupäeva - need kaks olekut määravad talletatud biti väärtuse (traditsiooniliselt "0" ja "1"). Südamikest on läbi punutud traadid, mille abil on võimalik lugeda iga südamiku magneetumissuunda ning ka seda muuta. Ferriitmälus olev info säilib ka pärast voolu kaotust, kuid lugemise käigus sinna salvestatud info kustub - toimub hävitav lugemine.
==Ajalugu==
Ferriitmälu loomisega seostatakse peamiselt järgnevaid isikuid:<ref>http://www.computerhistory.org/revolution/memory-storage/8/253</ref>
*1947 patenteeris Frederic Viehe ferriitmälu süsteemi.
*1949 patenteeris An Wang <i>pulse transfer controlling device</i>, mille oli ta koos Way-Dong Woo'ga Harwardis loonud.
*1950
*1951 patenteeris Jay Forrester andmesavestusseadme, mis kasutas kolmemõtmelisse struktuuri paigutatud südamikke<ref>Jay W. Forrester, "Digital Information In Three Dimensions Using Magnetic Cores", ''Journal of Applied Physics'' 22, 1951</ref>
Ferriitmälu kasutati digitaalarvutites 1950 keskpaigast kuni 1970 keskpaigani.<ref>http://www.computerhistory.org/tdih/March/4/</ref>
Esimene arvuti, mis kasutas ferriitmälu oli 1951. aastal MIT's valminud [[Whirlwind]]. Whirlwind
Ferriitmälu kasutuselevõtt Whirlwind arvutis vähendas hoolduseks kuluvat aega, kuna ferritmälu oli stabiilsem kui elektronkiiretorul põhinev mälu. Samuti oli pöördusaeg lühem, mis suurendas arvuti kiirust.
| |||