Adrian Virginius: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
võib-olla tegelt mujalt ja mitmest kohast, aga see üks koht, kust kopipeist |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{kopipeist|allikas=http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor_artikkel&aid=60&alang=et&code=70}}
{{toimeta}}
'''Adrian Virginius''' (ka '''Adrian Verginius''', '''Adrian Vergin''' ja '''Adrian Virgin'''; 20. november/[[30. november]] [[1663]] [[Kambja]] – 27. juuni/[[8. juuli]] [[1706]] [[Tartu]]) oli eesti vaimulik, piiblitõlkija ja eesti kirjakeele arendaja.
Ta sündis aastal [[1663]] [[Kambja kogudus]]e õpetaja [[Andreas Virginius]]e pojana. Pärast kolmeaastast eraõpetust astus ta aastal [[1676]] Tartu linnakooli, sealt aastal 1679 Riia lütseumi, kust ta aga peagi [[Tallinna gümnaasium]]i üle tuli. Aastatel 1681–1683 õppis ta [[Kieli ülikool]]is teoloogiat, ent õpingud jäid lõpetamata, sest duellil saadud käevigastuse tõttu kutsus isa ta tagasi koju.
[[1685]]. aasta lõpus määrati
Puhja ja Otepää pastor
Sisuloend
25. rida ⟶ 31. rida:
et de ru Ülevaade
Eluloolist
Adrian Virginius sündis 20. oktoobril
Siin lülitus Adrian Virginius kohe eestikeelse kirikukirjanduse tõlkimise ning väljaandmise töösse, mida juhtis Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer ning milles osales ka Adriani isa Andreas Virginius koos paari teise Lõuna-Eesti pastoriga. Juba 1684 ilmus Riias Adriani trükkitoimetatuna M. Lutheri suur katekismus („Önsa Lutri Laste Oppus“), mille olid tõlkinud Andreas Virginius, Marcus Schütz ja Laurentius Moller, 1685. aastal ilmus samade meeste ühistööna lauluraamat („Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat“), milles osa laule olid Adrian Virginiuse tõlgitud. ▲1685. aasta lõpus määrati Adrian Virginius Rõngu (Ringen) pastoriks, kuid ametkondlike segaduste tõttu ei saanud ta sellele kohale asuda. Järgmisel aastal sai temast Puhja (Kawelecht) pastor ning juba 1687. aastal nimetati ta Otepää (Odenpäh) pastoriks, aga kuna selle vastu protesteeriti, jätkas A. Virginius tööd Puhjas kuni 1694. aastani, mil ta teist korda Otepää pastoriks nimetati.
1692. aastal abiellus Adrian Virginius Rootsist pärit Christine Elisabeth Krieg`iga ning sellest abielust sündis seitse last.
36. rida ⟶ 44. rida:
Adrian Virginius oli 17. sajandi lõpukümnendite olulisim eesti kirjakeele arendaja ning kirikukirjanduse tõlkija ja trükkitoimetaja. Kolmanda põlve eestimaalasena tundis ta hästi kohalikke olusid ning valdas nii põhja- kui lõunaeesti keelt. Kuigi tema isa täpset panust eestikeelsetes trükistes ei ole võimalik kindlaks teha, on Andreas Virginiust peetud üheks parimaks eesti keele tundjaks tollaste pastorite hulgas, mis andis Adrianile head eeldused isa töö jätkamiseks ja edasiviimiseks. Isa ja poja ühistöö olulisimaks saavutuseks eesti kultuuriloos on 1686. aastal ilmunud esimene (lõuna)eestikeelne Uus Testament. „Wastse Testamendi“ peamiseks tõlkijaks oli tõenäoliselt Andreas Virginius, kuid tõlke toimetas lõplikult ning Johann Fischer`i kirjutatud eessõna tõlkis Adrian Virginius. Aastatel 1687–90 tõlkisid isa ja poeg Virginiused Vana Testamenti põhjaeesti keelde, paraku jõuti tõlkega ainult Iiobi raamatu lõpuni, misjärel teised tööd tõlkimise katkestasid. 1690–91 ilmus isa ja poja ühistööna neljas osas lõunaeestikeelne kirikukäsiraamat „Tarto-Ma Kele Kässi Ramat“, millele Adrian Virginius kirjutas (saksakeelse) eessõna. Käsiraamatusse hõlmatud lauluraamat oli 1685. aasta lauluraamatu („Tarto Mah Keele Laulo Rahmat“) teine trükk, mida Adrian Virginius nüüd veelgi parandas ja täiendas. Adrian Virginiusel oli oluline osa ka põhjaeestikeelse kirikukirjanduse arendamisel. 1690. aastal ilmus tema ja Bengt Gottfried Forselius`e koostatud põhjaeestikeelne lauluraamat koolidele. Olulisimaks panuseks põhjaeesti kirjakeele edendamisse kujunes aga Adrian Virginiuse, Reiner Brocmann noorema, Johann Daniel von Bertholdi, Magnus de Moulini ja Johann Hornung`i koostatud ja 1694–95 neljas osas ilmunud põhjaeestikeelne kirikukäsiraamat „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat“. Selle raamatu keel oli parem ja nõtkem Eestimaa konsistooriumi haldusalas kasutatud kirikukeelest, mistõttu liivimaalaste väljaanne sai ohtlikuks võistlejaks kaks aastat varem Tallinnas välja antud käsiraamatule („Ehstnisches Hand-Buch“, 1693). Liivimaalaste eessõnas, mis ei ole säilinud, ironiseeriti Tallinnas ilmunud raamatu kohmaka keele ja kirjaviisi üle. Eestimaalaste kaebekirja tulemusel keelati liivimaalaste raamatu kasutamine kuninga resolutsiooniga 16. juulist 1695. Redigeerituna ja Salomo Heinrich Vestring`i eessõnaga ilmus käsiraamat uuesti aastal 1700 („Ma Kele Koddo- nink Kirko-Ramat“).
Koos B. G. Forselius`e ning J. Hornung`iga oli Adrian Virginius olulisim omaaegne keelereformija. Vana- ja uuemeelsete meeste vastuolud keeleküsimustes tulid kõige selgemini esile seoses põhjaeestikeelse Uue Testamendi tõlkimise ümber puhkenud vaidlustega. Eestimaa konsistooriumi esindajad kaitsesid vana, Heinrich Stahl`i poolt pool sajandit varem kehtestatud keelenormi, Johann Fischeri juhitud Liivimaa konsistooriumi esindajad aga pooldasid noorte keeleuuendajate reformipüüdeid, mille eesmärgiks oli lähendada kirikukeelt rahvakeelele ning muuta ortograafia keele häälikulisele süsteemile sobivamaks. Adrian Virginius võttis liivimaalaste esindajana osa mõlemast piiblitõlke konverentsist (1686
== Välislingid ==
* http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor_artikkel&aid=60&alang=et&code=70
{{JÄRJESTA:Virginius, Adrian}}
[[Kategooria:Liivimaa vaimulikud]]
[[Kategooria:Eesti vaimulikud]]
[[Kategooria:Sündinud 1663]]
[[Kategooria:Surnud 1706]]
| |||