Eesti punk: erinevus redaktsioonide vahel

'''Eesti punk''' on [[punk]] [[Eesti]]s, osa rahvusvahelisest punkist. See sai alguse [[1970. aastad|1970. aastate]] lõpus. Ent mõni mees oli punkar juba enne seda, nagu näiteks [[Aleksander Müller]] ([[1947]]), [[Irwin Art]], [[Mikk Pilv]] või [[Richard Nool]]. Inimesed, kes punki juurde sattusid, võtsid selle [[idee]]d omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtiva kihi poolt kehtestatud normide ja [[võim]]u vastu, siis kandsid [[Maavald|Maavalla]] punkarid endas mässu [[riik]]i valitsevate poliitikute vastu. Punkarite hulgast võis leida tõelisi [[anarhism|anarhiste]] ja vabadusvõitlejaid, näiteks [[Hillar Mardo]], hüüdnimega Rumbold. Inimeste puhul, kes siis punkariteks hakkasid, oli tegemist ühe põlvkonnaga. Enamuses olid nad sünniaastatega [[1960]]–[[1965]] aga ka vanemad ja nooremad. Peamised mässuvaimu kandjad [[Eesti NSV]]-s olidki punkarid. Kuna nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, kaasnes sellega hulganisti probleeme. Aga noorte jaoks, kes olid kuidagimoodi sattunud pahuksisse – kas siis seadusega või oma vanematega –, oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks tundemärgiks, mille järgi võis punkarit ära tunda, oli tema [[rõivastus]]. See erines teiste inimeste omast totaalselt ning torkas tänavapildis lausa kilomeetri kauguselt silma. Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja üheülbalisele massikultuurile. Punki edasiviivaks jõuks oli [[anarhism]], mille levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused, kui [[vabadus]]t piiravad tegurid. Üheks punkari eneseväljendusviisiks oli [[muusika]] – punk-rock – [[rock'n'roll]]ist välja kasvanud muusikastiil, mis tänapäeval jaguneb omakorda mitmeteks alastiilideks. Läänes eksisteeris kõrvuti punk-rockiga näiteks punk-jazz ja punkabilly. Ühed punkarid olid sellised, kes lihtsalt kuulasid seda muusikat, teised tegid aga lisaks muusika kuulamisele ka ise bändi. Sajad koolipoisid üritasid alustada [[rock]]muusiku karjääri, olles vaevalt õppinud sõrmi [[kitarr]]ile asetama. Oli veel palju muidki asju, mis pinget pakkusid, ent punk-rock oli punkarite jaoks väga oluline. Muusika pidi šokeerima oma ülima lihtsusega. Tunnusteks oli kiire tempo (vähemalt 140 lööki [[minut]]is), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne mängulaad ning teravad ja sirgjoonelised tekstid. Üks osa punk-bändide laulutekste põhines näiteks tuleviku ettekuulutamisel. Ka punk ise kuulunuks nagu tuleviku maailma. Siiski õnnestus üksikutel lühikeseks ajaks tähelepanu äratada, ehk küll ainult oma [[linn]]as, tavaliselt üheainsa kontsertiga, et siis jäädavalt kaduda. Taolisi kohaliku menuga punk-bände oli [[tosin]]aid, vaevalt aga mäletab keegi enam nende nimesidki. Kuna [[Tallinn]] oli ENSV pealinn ja kõige suurem linn ning enamus punkareid tegutses seal, siis oli ka suurem osa punk-bände Tallinnast pärit.

Peale [[2000]] kogunevad "punkveteranid" vaid muusikaüritustel, kasvab peale uus punki põlvkond. Nüüd on põhjust palju rohkem kui [[Eesti NSV]] ajal, et olla punkar - vastanduda [[kapitalism]]ile, [[natsionaalsotsialism|natsismile]] ([[antifaAntifa]] liikumine), [[natsi-skinheadid]]ele.