James Rachels: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
17. rida:
Esimene argument on apelleerimine [[intuitsioon]]ile ja [[terve mõistus|tervele mõistusele]]. Need ei ole kuigi autoriteetsed. Ent sugulaste eelistamine arvatakse tulenevat [[sugulaste valik]]ust, mis soosib geene, millest oleneb [[lõimetishoole]]. Sellepärast ongi inimestel nii vältimatult tunded, mis panevad oma lapsi eriliselt kohtlema. Võidakse väita, et kui see juba nii on, siis tuleb ka moraaliteooria sellega vastavusse viia. Ent niisugune seletus ei ole moraalne õigustus. Sellest et see on meil geenides, ei järeldu, et see on moraalselt hea.
Teise argumendi järgi on inimestel vältimatult mingid sotsiaalsed rollid ja need toovad kaasa erilised kohustused, mille mittetäitmine on selle rolli halb täitmine. [[Lapsevanem]]a rollist tulenevad erilised kohustused oma laste vastu. Ent sellest argumendist tuleneb ainult, et kohustustel oma laste vastu on teistsugune alus kui kohustustel võõraste laste vastu, kuid ei tulene, et need kohustused on tugevamad, ent just seda tuleb näidata. Võidakse väita, et isa või ema, kes ignoreerib oma laste vajadusi, on halb lapsevanem. Ent samamoodi võib öelda, et inimene, kes ignoreerib orbude nuttu, on halb inimene. Peale selle, ühiskonnakorraldus, milles on ette nähtud vanemate roll, soosib neid lapsi, kellel on jõukamad vanemad, ja seda ühiskonnakorraldust ei pruugi pidada moraalselt heaks, sest selles etendab vedamine liiga suurt osa. Peale selle, niisugust sooja, armastavat perekonda nagu praegu näiteks 16. ja 17. sajandil ei olnud. Vanemlikud kohustused olid piiratumad ega olnud seotud
Kolmanda argumendi järgi on niisugune ühiskonnakorraldus, milles vanematel on eriline vastutus oma laste vastu, mõistlik, sest oma lapsed on vanematele kõige lähemal ja vanemad teavad oma laste vajadusi kõige paremini. Vanematel on oma laste aitamiseks kõige parem olukord, aga muude tingimuste võrdsuse korral on suurem kohustus aidata neid, kelle aitamiseks on parem olukord. See argument on usutav, kui jutt on igapäevasest hoolitsemisest, mis nõuab juuresolekut ja isiklikku tähelepanu. Seda ei ole füüsiliselt võimalik teha paljude lastega, ja kui see on erapoolikus, siis selle pärast pole tarvis muretseda, sest seda ei saa vältida. Sel argumendil pole aga jõudu näiteks toidu ja arstiabi vajaduse puhul, sest tänapäeval saab võõraid lapsi hõlpsasti raha abil aidata.
23. rida:
Neljas argument lähtub sellest, et armastussuhted on suured isiklikud hüved. Armastamine ja armastatud olemine on osa rikkast ja rahuldust pakkuvast elust. Armastus aga toob vältimatult kaasa erapoolikust. Sellepärast ohverdab eetika, mis nõuab absoluutset erapooletust, olulise isikliku hüve. Aga miks armastussuhe on nii suur hüve? Kui üksteist armastatakse, siis aidatakse üksteist, ja see toimib usaldatavamalt kui ilma armastuseta kokkuleppe korral. See et ollakse armastatud, tõstab [[enesehinnang]]ut; see kehtib eriti laste puhul. Armastus ja [[elu mõte]] on omavahel seotud: me küsime, kas elul on mõtet, kui keegi meid ei väärtusta ja me ei leia midagi, mis oleks väärtustamist väärt. Ent vanemlikus armastuses on palju sellist, mis on ühitatav suure erapooletuse määraga. Kellegi armastamine ei seisne ainult tema huvide eelistamises, vaid muu hulgas intiimsuses ja elamuste jagamises. Vanem kuulab lapse nalju, räägib temaga, on osavõtlik kaaslane, kiidab teda ja kui tarvis, siis noomib. Need käitumised on küll erapoolikud, sest seda ei tehta kõigi lastega. Aga siingi on tegemist igapäevase hoolitsemisega, mis nõuab juuresolekut, ja kui see on erapoolikus, siis vältimatu erapoolikus. Just need asjad teevadki isiklikud suhted isiklikuks. Peale selle, niisugune armastussuhe oma lastega ei nõua, et oma laste huvisid peetaks alati prioriteetseteks: näiteks võidakse vabalt leida, et kui on valida oma laste luksuse ja orbude toidu vahel, siis tuleb eelistada orbude vajadusi.
Eelneva valguses paistab, et suuremat osa vanemate ja laste tavapärastest suhetest saab õigustada ka erapooletuse seisukohast. Igapäevane hoolitsus ja intiimne suhtlemine ei eelda tingimata, et oma lastel oleks mingi eriline [[moraalne staatus]]. Ent [[James Lindeman Nelson]] väidab, et vanemliku armastuse nõue on oma laste eriliseks pidamine. Inimesed, eriti lapsed, vajavad intiimsust, mis seisneb selles, et neid ei peeta lihtsalt üheks paljudest omaette eesmärkidest, vaid kellekski eriliseks. Sellest vajadusest annavad tunnistust niisugused institutsioonid nagu [[sõprus]], [[abielu]] ja [[perekond]]. "Vajadust erapoolikuse järele ei saa rahuldada pühendumisega armastatu huvidele, mis on nii nõrk, et ta taganeb iga kord, kui ta on konfliktis erapooletute moraalsete kaalutlustega. Ta ei pea ka olema nii tugev, et ta need teised kaalutlused alati üle trumpab. Aga vähemalt "piiri peal" – olukordades, kus erapooletu moraalse arvestamise käsk tõmbab pisut teises suunas kui vanemliku armastuse impulss – kui vanem ei reageeri oma laste vajadustele eelistusega, siis tundub tema mis tahes pretensioon oma laste armastamisele otsioossena." Siin on asju, mida ükski adekvaatne moraaliteooria ei saa ignoreerida. Oletame, et see, mida Nelson ütleb, on tõsi. Kas seda saab ühitada erapooletusega? Võib-olla. Erapooletuse seisukohast võib öelda, et kui kõigil lastel ei ole see vajadus rahuldatud, sest kõik lapsed ei osale seda rahuldavates institutsioonides, siis asjad ei ole moraalselt hästi. See on niisugune erapooletus, mis lubab inimeste käitumises erapoolikuid hoiakuid ja motiive, kuid näeb ette erapooletu ühiskonnakorralduse. Sellise lahenduse puhul on erapooletus siiski fundamentaalsem kui erapooletus. [[Impartsialism]] on [[partsialism]]ist üle ka sellepärast, et partsialismi seisukohast on seik, et kõigil lastel ei ole armastavaid vanemaid, küll kahetsusväärne, aga kõrvaline.
Impartsialistlik lahendus on, et kuigi ühe lapse huvid ei ole teiste omadest tähtsamad, on perekonna institutsioon moraalselt õigustatav, sest see on tõhus laste kasvatamise viis ja see rahuldab sügavaid vajadusi, mida teisiti ei saa rahuldada. Ainult et ühiskonnakorraldus, mis perekonda kõigile lastele ei võimalda, on moraalselt puudulik. See väide on küll [[utoopia|utoopiline]], kuid utoopia aitab mõista, millised meie väärtused peaksid olema. Üks usutav pilt oleks niisugune: vanemad, kes seda saavad, kasvatavad oma lapsi oma perekonnas; vanemad, kes neist mitteolenevatel põhjustel ei saa laste eest hoolitseda, saavad vajalikku abi; orvud lapsendatakse ja neid kasvatatakse ja armastatakse nagu oma lapsi ning kõik on valmis seda tegema. See vastab erapooletuse ideaalile, sest ükski laps ei pea kannatama sellepärast, et tal ei ole vedanud. Erilised kohustused jäävad siiski alles ja neid ei peeta paheks. Võib-olla on tegelikus maailmas ohtlik propageerida mõtet, et oma lapsi ei tohiks eelistada, aga see ei tähenda, et see põhimõte ei võiks moraalselt õige olla.
==Publikatsioonid==
| |||