Jaan Soots: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) P Tühistati kasutaja 90.191.186.55 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Andres. |
|||
36. rida:
12. juunil (25.06 [[ukj]]) 1917. aastal komandeeriti J. Soots Venemaa relvajõudude Kõrgemaks Ülemjuhataja Peastaapi nn. „Ohvitseride ühisuse peakomiteesse”, mis asus [[Mogiljov]]is. 19. septembril (2.10) 1917. aastal viidi Soots nimeliselt üle Edelarinde staabi nimekirja, kuid sisuliselt jäi ta Peastaabi käsutusse, kus ta toetas 1917. aasta kevadel [[Lavr Kornilov]]i katset kehtestada Venemaal sõjaväeline [[diktatuur]] ning kuulus ja Kornilovit toetavasse "[[Armee ja laevastiku ohvitseride Liit]]u" ning vahistati koos Kornilovi ja teiste "Liidu" Peakomitee liikmetega (kindralid [[Anton Denikin]], Markov, Vannovskii, Erdeli, Elsner ja Orlov jt.), viibis kuni 1917. aasta oktoobrini vahi all Bõhhovos. See nn "Bõhhovi vangla" tähendas aresti all olemist Bõhhovi gümnaasiumi hoones.
Millalgi 2. oktoobri (15.10 ukj) ja 9. oktoobri (22.10 ukj) vahel vabanes Soots Bõhhovi vanglast . Vabanemise täpne kuupäev ei ole selge, nagu ka vabastamise asjaolud. Kindlasti viibis ta Bõhhovi vanglas, kui sinna toodi üle kindralid Denikin ja Markov . Esimene isegi nimetab teda oma teoses. Denikin nimetab kuupäevana, mil suurem osa vangidest vabanes 27. oktoobrit (09.11 ukj), kui viimane Vene Ajutise Valitsuse sõjavägede ülemjuhataja [[Nikolai Duhhonin]] vabastas vahialused enne tema asendamist bolševike poolt määratud vägede ülemjuhataja [[Nikolai Krõlenko]]ga. 1917. aasta novembris õnnestus Sootsil Vene sõjaväest pääseda ja Soots suundus esmalt Petrogradi, kus Eesti Sõjaväe Peterburgi Keskkomiteel oli ühtede allikate järgselt (ERA 2124-3-1146 Rotchild K. Eesti sõjaväei loomine.Käsikiri (dateerimata) L.96) parasjagu päevakorras emissari lähetamine Peastaapi Mogiljovi. Seda põhjusel, et korraldused diviisi formeerimiseks Põhjarinde staabist kuidagi Tallinnani ei jõudnud ning kuna Põhjarinde staabis teeniv komitee esindaja lipnik Riisenberg 12. novembril (25.11 ukj) kirjutas, et asjad ka kindral Tšeremissovi poolt kuidagi liikuma hakata ei taha, otsustatigi asjade kiirendamiseks kohapeale Mogiljovi saata kohalik keskkomitee saadik ja ühtlasi ka esimees staabikapten Assmann ning Petrogradis viibinud Jaan Soots.
Algatus kaasasõitmiseks võis sellisel juhul tulla nii Sootsi kui keskkomitee poolt. Soots ise kirjutab aga 1924. aasta „Sõduris”, et jõudnud Peterburgi, kohtus ta Kartau, Assmanni ja Lareteiga. Vesteldi korraliku Eesti väe loomise vajadusest ning ESPK mehed leidsid, et hetke meeleolud ei soosi säärast tegevust. Edasine sündmuste ahel näitab, et pigem tuleks meil siin usaldada, et ettepanek sõita kaasa tuli Sootsi poolt, sest nii tema kui Assmann, kes oli ühtlasi ka Tallinna Keskkomitee (Ülemkomitee) liige sõitsid hoopis Tallinna, kuhu jõuti 18. novembril (1.11 ukj)ning Soots tutvus seal kohalike oludega. Sõdur’is 1927 No.49/50 lk.1229 on kirjutatud, et Soots jõudis Tallinna 20.novembril, kuid see peab olema viga, sest sellel kuupäeval oli ta juba Mogiljovis, sest me teame Duhhonini mõrvamise kuupäeva täpselt. Tallinna puhul aga meenutame, et 15.novembril (28.11 ukj) oli enamlaste poolt Maapäev küll laiali aetud, kuid vaatamata sellele eksisteeris teatavas vormis veel Maavalitsus. Nagu annab meile taas teada Soots, kohtus ta Tallinnas esimesel kohtumisel sõjaväelaste komitee esimehe Päts’i ja liikmete Sternbeck’i, Rotschildi ning Käärikuga, kes väitsid, et hetke meeleolud ei luba oma väe loomisele mõelda ning et sääraste mõtete avaldamine komitees on lausa ohtlik! (Sõdur 1924 No.49 lk.2) Päts ja Soots leppisid aga eravestluses siiski kokku, et Soots hakkab tasapisi vägesid maakaitse otstarbeks korraldama, sest Päts’i arvates:„Aetakse mõlemad komiteed peagi laial või muutuvad nad sisuliselt enamlikeks. Seega oleks vaja luua Maavalitsuse juurde maakaitse osakond”. Arvestades enamlikke meeleolusid nii Petrogradis kui ka Tallinnas ning nende mõju kasvamist mõlemas komitees, võis veel mõni nädal tagasi keenud intensiivne protsess rahvusdiviisi loomiseks tõepoolest peatunud olla. Seega tundub Sootsi osa olevat selles, mis toimus nimetatud ühe päeva jooksul Tallinnas, mil sisuliselt kogu protsess taaskäivitus, mitte just väga väike. Algatuseks toimus Toompeal koheselt Eesti Maavalitsuse koosolek, millel viibis ka polkovnik Põdder ja kus võeti vastu otsus „maakaitse-osakonna” loomiseks. Pärast mainitud koosolekut toimus ka Ülemkomitee koosolek, kus otsustati diviisi asutamisega siiski alustada ja staabiülemaks määrati Jaan Soots. Diviisiülemaks valiti alampolkovnik Johan Laidoner. Tundub, et alles nüüd otsustati, et Soots peab sõitma Mogiljovi ning koos temaga ka mõlema komitee liige staabikapten Assmann. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee omaltpoolt andis Sootsile kaasa volitused Eesti diviisi formeerimise asjus viseeringu saamiseks ülemjuhataja staabist.
Teine Ülemkomitee tunnitus kinnitas, et Jaan Soots on valitud loodava diviisi staabiülemaks ja diivisiülema ajutiseks kohusetäitjaks. Maavalitsuse poolt anti Sootsile kaasa volitused, mis lubasid tal astuda samme komandeerimaks Eestisse Maavalitsuse maakaitse osakonna juurde tegevväe ohvitsere ja eriti kindralstaabi haridusega ohvitsere.
Enamlaste ülemjuhataja kandidaadi Krõlenko ešeloni, kel saatjaks revolutsioonilised madrused ning Mogiljovi ümbrusesse (või oleks õigem öelda blokaadiks) koondatavate enamlaste väeosade liikumine toimus samaaegselt Sootsi ning Assmann’i liikumisega. Põhimõtteliselt jõudsid viimased Mogiljovi 20. novembril (3.12 ukj) 1917. aastal, vaid loetud tunnid pärast Krõlenkot (näiteks kaks allikat nii Denikin kui ka Rotchild kattuvad: Otcerki Russkoi smutõ: II kd XIII peatükk ja ERA 2124-3-1146 Rotchild K. Eesti sõjaväe loomine.Käsikiri (dateerimata) L.97). Arvatavasti oli esimene asi, mis jaamas pilku köitis, madruste poolt mõrvatud Duhhonini paljas ja rüvetatud surnukeha. Staap, kui selline, sisuliselt puudus. Mõlemad emissarid naasesid Petrogradi tulemusteta, kuid Soots sõitis viivitamatult - pole selge kelle initsiatiivil, välistatud pole, et Soots tegutseb siin juba isikliku parema äranägemise järgi - edasi Pihkvasse Põhjarinde staapi, abiks lipnik Riisenbergile. Petrogradis oli Soots läbi isiklike tutvuste üritanud saada diviisi loomiseks luba Vene Kindralstaabist, kuid ainsaks käegakatsutavaks tulemuseks oli ärakiri Põhjarinde ülemjuhataja Novitski salajasest telegrammist, milline märkis Eesti jalaväediviisi loomise vajalikkust. Seega oli Pihkva missiooni eesmärgiks veenda rinde juhatajat kindral Novitskit juba valmis käskkirjale diviisi formeerimiseks allkirja andma. Kuna Novitski oli Sootsi kohale jõudes juba detsembri esimestel päevadel lahkunud ja tema järeltulijale ei tihanud staabiülem kindral Lukirski käskkirja allkirjastamiseks anda, ei jäänud Sootsil muud üle kui improviseerida. Ta palus koos lipnik Riisenbergiga käskkirja ärakirja ning laskis selle viseerida kirjutaja poolt märkusega „ärakiri kindral Novitski allkirjaga originaalist” .
Kasutades sisuliselt võltsitud dokumenti tagavaravägede juhataja veenimiseks, sai ta Pihkvas 2. detsembril (15.12 ukj) 1917. aastal Põhjarinde tagavaravägede juhataja Zubovi korraldusega nr. 13602, kes lisaks mainitud võltsingule tugines ka Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee nõusolekule ja volitustele Sootsile, loodava Eesti diviisi staabiülemaks ning ajutiselt ka diviisiülema kohusetäitjaks. Samasuguse „ärakirja” esitas Soots mõned päevad hiljem ka Tallinna kindlustuste komandandile kindral Ismestjevile, lisades sinna veel Ülemkomitee volituse, et kõik vastaks „valitsevale korrale”, sest vastavalt kehtivale Rahvakomissaride Nõukogu nõudele, pidid ohvitserid olema valitud.
Staabi asukohaks saadi läbi linnavalitsuse kolm esimese korruse tuba Nunne ja Kloostri tänava nurgal asunud majas. 20.detsembril koliti Tõnismäele, kus staap tegutses kuni lõpuni. Soots valis oma esimesed kaastöölised Ülemkomitee liikmete seast, sest nagu ta ise tunnistas, puudusid tal isiklikud tutvused. Staabikapten Assmannist sai tema adjuant ning staabikapten Sternbeckist staabi komandant. Lisaks saadi komiteest abiks ka kaks kirjutajat.
6. detsembril (19.12) 1917. aastal andis Soots välja oma esimese päevakäsu. Sootsi poolt edaspidi väljastatud päevkäskude põhiline rõhk oli suunatud kogu diviisi struktuuri laiendamisele ja erinevate väeliikide, nagu näiteks suurtüki- ja insenerivägede, lisamisele. See andis võimaluse ametlikult nõuda eri valdkondade ja eri väeliikide eestlastest esindajate koondamist Eestisse. Loodi eeltingimused Eesti soost vanemohvitseridele kodumaale pöördumiseks, seda just kohtade loomisega teenistuseks vastavalt aukraadile ja ka erialale. Unt, Laidoner, Seimann, Puskar, Larka, Raudsep, Piilberg, Kilk ja paljud teised vanemad ohvitserid said võimaluse ametlikult kodumaale tagasi tulla just siis, sest neile oli vôimalik pakkuda tegevust vastavalt nende oskustele. Kindlasti tuleb tõdeda, et diviisi suurune ja ülerahvastatud struktuur ei saanud olla mitte kõigile parim karjääri jätkamise viis, sestap oli kindlasti paljude saabunute motivaatoriks hoopis midagi muud.
Peale ülalmainitu toimus Eesti rahvusväeosade varustamise sildi all varustuse ja lahingmoona kogumine, demoraliseerunud ja sisuliselt laiali jooksvatelt vene väosadelt varustuse ülevõtmine (mõnikord vabatahtlik, teinekord vähem vabatahtlik). Samuti paigutas Soots Eesti Diviisi erinevaid üksusi territoriaalsel põhimõttel üle Eesti, tehes seda lähtudes nii sisejulgeolekust ehk vägivallatsevate ja marodööritsevate sõjaväelastest jõukude ohjeldamise vajadusest kui ka varustuse ja moona kättesaadavusest. Loomulikult ei saanud ta arvestada ülerahvastatud polkude kõrge lahinguvõimega, mida kinitasid ka tulevased sündmused, kuid see ei olnud sellel hetkel tema esmane mure.
Ümberkorraldused puudutasid kõiki väeosasid väljaarvatud 1. polk Haapsalus, mis rinde väosana jäeti ülemjuhatuse korraldusel Hiiumaal asuvate sakslaste vastu.
23. detsembril (5.01 ukj) andis Soots diviisi juhtimise üle just saabunud polkovnik Johan Laidonerile.
Soots ise on kirjutanud sündmustest 1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses küllaltki avatud tekstiga (Kümme esimest aastat.Tallinn 1928.Soots, J. Iseseisvuse manifesti kuulutamise päewilt). Võim oli sisuliselt enamlaste käes ning Maapäeva ehk rahvuslastega seotud struktuurid töötasid kui just mitte põranda all, siis kõrgendatud ettevaatusega. Detsembri lõpuks olid kõik põhilised poliitilised jõud v.a. enamlased seisukohal, et Eesti peaks iseseisvuma. Ei olnud erandiks ka Jaan Soots, kuid diviisi reakoosseis, väljaarvatud ohvitserkond, ei olnud suures osas selleks valmis - ei iseseisvuse ideeks ega ka selle kaitsmiseks. Tartu Tagavarpolk tuli rüüstamiste tõttu laiali saata. Tallina 3. polk oli veidi paremas olukorras, kui subordinatsioonile allumatust nii võiks nimetada. Vaid 2. ja 4. polk olid mingil määral lojaalsed (mida näitas ka hilisem käitumine korra hoidmisel peale 24. veebruari 1918. aastal). Haapsalu 1. polgugagi olid toimumas negatiivsed muutused, kuid sakslasete mandrile tulek veebruaris ei lasknud sündmustel Läänemaal eskaleeruda.
Edasised sündmused jaanuaris ei jätnud Sootsile mingeid illusioone. Eesti Asutava Kogu valimiste katkestamine enamlaste poolt, kohe pärast 2. Eesti Sõjaväelaste Kongressi; Eesti Sotsialistlike Sõjaväelaste Kongress Toompeal, mis võttis suuna Punakaardi loomisele; polkovnik Tõnissoni teistkordne arreteerimine; diviisi staabis asunud relvalao tühjendamine ja lõpetuseks 29. jaanuaril (11.02 ukj) 1918 Eesti Sõjavelaste Ülemkomitee ülevõtmine. Enamlased ei jätnud enam midagi juhuse hooleks ning Soots mõistis seda.
30. jaanuaril(12.02) 1918. aastal vormistas 1. Eesti Jalaväediviisi ülem Laidoner oma tunnistusega nr. 378 Sootsile kolmekuulise puhkuse seoses „tervise parandamisega” . Võimalik, et see vormistati ainult „suitsukatteks” mõned päevad tagantjärgi, sest Soots ise kirjutab, et sõitis koheselt kui diviisi staabi relvaladu tühjendati, rongiga Härgmäele (Läti) ja sealt hobusega edasi Helmesse (isakoju).
Vahetus kalendrisüsteem ning 22. veebruaril sai Soots venna kaudu informatsiooni, et sakslased olla juba Valgas. Kuigi Soots ei ütle seda otse välja, oli ta tõemäoliselt Laidoneriga sarnases olukorras. Nimelt Vene armee kõrgema staabiohvitserina, kel olid seosed vastuluurega, ei tundunud võimalus jääda sakslaste „armule” ilma mingite nendepoolsete garantiideta eriti ahvatlev. Teades ka seda, et iseseisvuse väljakuulutamine plaaniti esimesel soodsal juhul teostada enne sakslaste okupatsiooni, otsustas ta 23. veebruaril liikuda Tallinnasse. Arvestades maal valitsevat segadust ja infrastruktuuride halvatust, oli jõudmine Rakverre 24. veebruaril, hea saavutus. Rakveres, 4. polgu staabi asukohas, suutis ta leida polguülema Vahtramäe ja viia end kurssi Tallinnas valitseva olukorraga nagu ka sellega, et Eesti iseseisvus on välja kuulutatud ning Tallinna komandandiks on hetkel Rotschild. Vaagides kõikide võimaluste vahel, otsustas Soots „segast aega ära kasutades, veelkord Venemaal ära käia, oma asjadest katsuda kätte saada, mis veel võimalik ja kui rahu jalal, siis tagasi tulla.”
Erinevalt Laidonerist, kes tegutses põhiliselt Petrogradis, veetis tema oma „sunnitud puhkuse” Moskvas. Kui Laidoneri kui vabariigi emissari tegevusest eksiilis on meil teatav ettekujutus, siis Sootsist Moskvas kahjuks andmed puuduvad. Samuti jääb selgusetuks, miks ikkagi tuli ta aprillis tegelikult tagasi kodumaale. Võimalik, et selleks oli haigestumine, sest tundub, et just haigus tundubki olevat põhjus, miks Soots, kes elades alates aprillist oma isatalus, ei pöördunud Tallinnase varem kui alles 22. detsembril 1918. aastal. Info Sootsi kohta, et oli haige, pärineb: ERA 2124-3-1846. Tammemägi, R. Sõjavägede keskasutuste organiseerimine. Käsikiri, dateerimata. L 22.
Jõudes pealinna 22. detsembri hommikul, andis Soots iLaidonerile ja Larkale ülevaate Viljandis toimuvast korralagedusest.
Peale Sootsi jõudmisel pealinna esitasid Soots, larka ja Laidoner ettepaneku juhtimise uueks struktuuriks, mille ka Ajutine Valitsus heaks kiitis. Plaan nägi ette järgmist struktuuri: Operatiivstaap – sõjategevuse juhtimiseks; Peastaap – vägede organiseerimiseks; Kaitseliit- sisejulgeolekuks ja Varustusvalitsus – valitsuse kogutud ja organiseeritud lahingumoona, toidumoona ja varustuse (viimased võisid laekuda ka vabatahtlike annetustena) nii rindel kui tagalas olevate sõjaväegedeni toimetamiseksja jaotamiseks.
Järgmiseks päevaks, 23. detsembriks oli Ajutise Valitsuse otsus olemas. Veel samal päeval sõitis Soots Soome, kiirustama takka abivägede organiseerimist. Järgmisel päeval arvati ta tegevteenistusse ning alles päev hiljem, 25. detsembril 1918. aastal nimetati Soots Ülemjuhataja päevakäsuga Nr.1 §2 Operatiivstaabi ülemaks. Seega on pisut eksitav Eesti Vabadusõda kd. I lk. 308 antud märge, nagu oleks Soots viibinud 24. detsembril Soomes juba staabiülemana. Vaatamata sellele tundub, et just tema oli see, kes suutis veenda Ekströmi kiirustama, nii et esimesed Soome vabatahtlikud saabusid Eestisse juba 30. detsembril, sest esimese grupi saatmine oli selleks ajaks Soome poolt plaanitud alles jaanuari algusesse. Ka väheste soomlaste varasem saabumine oli sündmus, mille moraalset mõju Eestile detsembri viimastel päevadel oleks raske alahinnata.
==Eesti Vabadussõda==
43. rida ⟶ 61. rida:
3.aprillil 1918.aastal (16.04) omistatud põrandaaluse Eesti valitsuse poolt polkovniku auaste.
11.novembrist 1918.aastal nimetatud Sõjaministri ajutiseks asetäitjaks (ei jõudnud sellesse ametisse arvatavasti seoses haigusega). 24.detsembrist 1918.aastast nimetatud Operatiivstaabi ülemaks. Seoses sõjavägede kõrgema juhtimise reorganiseerimisega nimetatud 24.jaanuar 1919.aastal uue struktuuri – Ülemjuhatja Staap – ülemaks. 17.septembril 1919.aastal omistatud kindralmajori aukraad. 15.oktoobril 1919.aastal määratud sõjaministri päevakäsuga (nr.65 §1-1919) Sõjanõukogu liikmeks.
'''Tegevus:'''
Operatiivstaabi vastne ülem Soots moodustab oma päevakäsuga nr.1 27. detsembrist 1918. aastal oma alluvuses viis osakonda .
1. Operatiivosakond, mille ülemaks on (kindralstaabi) kapten Paul Lill. Osakond oli tegev küll juba 18. detsembrist 1918.
2. Maakuulamise osakond, mille ülemaks kapten Mamers. Osakond loodi 28. detsembrist..
3. Teadete kogumise osakond, mis oli juba tegev Peastaabi all. Seega hetkeni, mil Soots liigutas osakonna oma alluvusse, liikus informatsioon Paul Larkalt sõjaministrini (K.Päts) ja alles sealt operatiivstaabi ülema (sel hetkel Laidoner ) käsutusse.
4. Sideosakond, mille ülem oli 1. järgu posti- ja telegraafiametnik Tomson. Osakonna alla toodi inseneri valitsusest kogu vabariiklik telegraafside. Osakond oli esimene mis formeeriti juba 15. detsembril 1918, kuid nagu nähtub Laidoneri kõnest, puudus osakonnal sisuliselt enne Sootsi tulekut tehniline park ja võim tõrgeteta ning eelisjärjekorras saadavale sidele.
5. Raudteeliikluse osakond, mille ülemaks oli insener Sulg. Osakond loodi 28. detsembril.
Lisaks kuulus ka tsensori amet Laidoneri soovil Operatiivstaabi alla ning seoses sellega nimetati lipnik Landsberg 1. jaanuarist 1919. aastal sõjatsensori kohusetäitjaks ja 15. jaanuaril juba ametlikuks trükitööde sõjakontrolli ülemaks
Ülaltoodust ning staabis töötanud Richard Maasingu mälestustest lähtuvalt tuli organisaatoritel anda asutustele nimetused, tegevusele sisu ja tegeleda võimupiiride kooskõlastamisega nii operatiivstaabi kui valitsuse, Sõjaministeeriumi, Raudtee-, Telegraafi-Telefoni valitsuste vahel. Operatiivstaabi päevakäskude kuupäevade ja sisu võrdlemisel on näha, et mitmedki neist on antud välja tagantjärgi. Seega toimusid sündmused nii kiiresti, et pahatihti jõuti sisulise otsuse formaalse kinnituseni alles nädalapäevi ja isegi nädalaid hiljem.
26. detsembril 1918. aastal ehk Sootsi eeldataval tagasi jõudmisel Soomest on ülemjuhataja poolt väljastatud mõlema diviisi juhatajale (Viktor Puskarile ja Aleksander Tõnissonile) ning Paides paiknenud operatiivgrupi ülemale leitnant Konstantin Kanepile korraldus, millega antakse teada polkovnik Sootsi nimetamisest operatiivstaabi ülemaks ning märgitakse, et kõik ülemjuhataja nimel antud telegrammid, millel on Sootsi allkiri, kuuluvad täitmisele.
Kuigi ühele iseloomulikule Vabadussõja momendile pööravad tähelepanu juba mineviku uurijad, märkides, et enamasti on sõjategevuse päevaraamatud (sealhulgas ka Ülemjuhataja päevaraamatud) koostatud juba sõjategevuse lõpu poole, kasutades selleks nii operatiivteateid kui ka muid dokumente ning et enamasti puuduvad kirjalikud (või on puudulikud) andmed ülemjuhataja või tema staabiülema suulistest korraldusest ja telefonikõnedest. Seega on taktikaline osa väga kesiselt esindatud. Samas on siiski võimalik ka tänapäeval (s.o. pea 60-70 aastat peale omaaegsete uurijate märkusi) arhiividest leida viiteid, mis kinnitavad Sootsi rolli (Operatiivstaabi ülema positsioonil) mitte ainult strateegilise planeerijana vaid ka taktikalise juhina. Konkreetsed käsud (mitte ettepanekud!) Pitkale, Pärnu 6.polgule jne. on vaid fragmendid tänaseni säilinust, kuid kinnitavad siiski eeltoodut.
Seoses ülemjuhataja instituudi loomise, Operatiivstaabi ning toetusinstitutsioonide - Peastaabi (uute väeosade formeerimine), Varustusvalitsuse (sõjavarustuse hankimine ja distributsioon), Kaitseliidu koos miilitsaga (sisejulgeolek) - sisulise töö käivitumisega sai võimalikuks nõuda lahingtegevuses osalevatelt üksustelt nn. aktiivsele kaitsele üleminekut, mis ülemjuhataja direktiiviga Nr. 6 toimus 2. jaanuaril 1919. aastal. Direktiiv nõudis lisaks vaenlasega aktiivsele kontaktiotsimisele ka vastase tagasisurumist Kursi-Loo joonele 1. diviisi vasakul tiival (s.o. Soome lahe kalda vahetus läheduses).
Intrigeerivaks teeb asja fakt, et ülemjuhataja kirjalik direktiiv edasiseks vastupealetungiks puudub.
Seega jäeti edaspidine murdelahinguga saavutatud edu laiendamine kohaliku formeeringu ülema, kelleks antud juhul oli 1. diviisi ülem Tõnisson, otsustada. Ainus, millesse Operatiivstaap sekkus, oli lisaväeüksuste saatmine saavutatud eeliste hoidmiseks.
Täpselt nii juhtuski 2. jaanuaril alanud murdelahingute kõrghetkel, mil Operatiivstaabile Sootsi ja ülemjuhatajale Laidoneri isikus 5. jaanuaril oli selge, et läbimurdel saavutatud edu saaks muuta alaliseks. Just 5. jaanuaril 1919. aastal ilmub vägede paigutuste nimekirja ja operatiivskeemile soomlaste kaks laskurroodu ja üks kuulipildujarood, paiknedes 4. polgu positsioonidel Walkla (Valkla) mõisas. Kindlasti nägi ka Soots soomlastes just seda jõudu, kes võiks tekkinud võimaluse pöörata meie eduks. Sellest tuleneb ka tema korraldus 5. jaanuaril 1. diviisiülemale ja 4. polgu ülemale kasutada soomlasi (kui ühte kõige võitlusvõimelisemat reservi hetkel) aktiivseks tegevuseks.
6. jaanuari õhtul, kui 1. ratsapolk oli suutnud Paide all vastase linnast eemale suruda, andis just Operatiivstaap telefoni või telegraafi kasutades korralduse pealetungiks . Säilinud on korraldus kapten Johan Pitkale (sel perioodil olid olulised laevade sidevahendid!), milles Soots käsib 4. polgul Kursi ja Neienhofi (Loo) suunas peale tungida .
Edasine jäeti taaskord diviisiülem Tõnissoni (ja ka 1.polgu ülem Rinki) hooleks, sest vaatamata Operatiivstaabi pingutustele oli selge, et vähem kui nädalane periood, mil uusi sõjaväelisi keskasutusi formeeriti, jäi liialt lühikeseks, et nad ka efektiivselt funktsioneeriksid. Seega ei jõudnud informatsioon juba toimuvate lahingute taustal nendeni või kui, siis liigse hilinemisega.
Diviisi ülema Tõnissoni üksikkorraldused 7. jaanuari õhtust on otseselt just sellise kaine kaalumise tulemus. Nagu Operatiivstaabi korraldusedki, osundavad needki allüksuste juhtide iseseisvat otsustusõigust ning rõhutavad edu laiendamise võimalust, nõudes pigem aktiivset tegutsemist kui positisoonide kindlustamist. Lubades viimast vaid side katkemisel, luureandmete puudumisel või vastase tugeval vastupanul.
Ülemjuhataja 2. jaanuari direktiiv on seda tähelepanuväärsem, et ta ennetas enamlaste plaanitud uut pealetungi vaid mõned päevad (Voina i Revoljutsija. Nr.6.1929. lk.135. Pealetungi täpne kuupäev ei olnud siiski veel kindlaks määratud).
Edasine Eesti kaitseväe strateegia Vabadussõjas hakkaski põhinema aktiivsel kaitsel, kuid arvestades sõja iseloomu võime me soovi korral kindlasti kasutada ka taktika mõistet. Igatahes oli Operatiivstaabi (hiljem Ülemjuhataja Staabi) põhiülesandeks saavutatud edu kasutamiseks vajalike strateegiliste reservide õigeaegne mängutoomine. Strateegiliseks reserviks olid läbi kogu Vabadussõja soomusrongid koos oma löögiüksustega ning meie ja Inglise laevastik. Laidoner/Soots jätsid kohalikele juhtidele (rinde- või diviisiülemad) püstitatud ülesannete saavutamiseks enamasti vabad käed, välja arvatud need juhud, kui ülemjuhatuse otsusel kaevuti ning rakendus tüüpiline „kaevikusõja” strateegia/taktika. Seni, kuni sellist luba ülemjuhatajalt ei tulnud, oli nõutav vastase pidev pingeshoidmine, laskmata tal rahulikult koonduda, andes tihti Eesti väeosadele võimaluse ajutise iseloomuga läbimurdeid muuta alaliseks ning kasvatada kontrollitavat territooriumi.
Aktiivse kaitse kontseptsioon lubas murdelahingutega esiteks vastast üllatada, teiseks panna seisma vastase edasine liikumine, sidudes nad pideva lahingkontaktiga ning kolmandaks kasutada ära vastaste pikaks veninud kommunikatsiooniliine. Viimast siiski vaid jaanuari esimesel poolel, mil enamlased paiknesid sügaval Eesti territooriumil.
See uue strateegia/taktika kiire omaksvõtt on seda imetlusväärsem, et Eesti ohvitserkonna senine kogemus tulenes suuresti eelnenud positsioonisõja kogemustest ning Vene sõjaväe määrustikest.
Kui tsiteerida Sootsi:
''„Nõnda siis wõib konstateerida, et sõjawäe wäike arw sundis meie ülemjuhatust teesid otsima, kuidas üht ja neidsamu wägesid mitmeks otstarbeks wõiks ära kasutada, mis ta wõimalikuks sai sisemistel operatsiooni liinidel töötades. Selle juures wõtsid frondi passiiwsest kaitsmisest peaasjalikult jala- ja suurtükiwägi osa: raudtee sihtisid kaitsesid ka soomusrongid. Pealetungimise operatsioonidest wõtsid kõik wäosad osa, nimelt jala-, suurtüki- ja ratsawägi, soomusrongid, laewastik. Tiiwade kaitsemine oli laewastiku töö, strateegilise reserwi kohuseid täitsid soomusrongid ja laewastik.”(''Sõdur 1921 Wabadussõja strateegia ja taktika wõtted.Soots, J. No.5 lk.4)
Eriti tasuks rõhutada soomusrongide rolli muutust Vabadussõja ajal Eesti sõjaväes. Kui Vene sõjaväes täitsid soomusrongid nii maailmasõja kui ka enamlaste Eesti vallutamise kampaania ajal vaid liikuvpatareidena tulega toetajate ja transpordivahendite ülesandeid, siis meie taktika nägi nende kasutamist ette hoopis uues kontseptsioonis. Nimelt võeti meil Sootsi sõnade järgi kasutusele mereväe taktikale omane tegutsemisviis, mille puhul soomusrongid varustati dessantväeosadega ning nad muutusid löögiüksusteks. Efektiivsuse nimel hakkasid rongid töötama paarikaupa, mille puhul esimene teostas läbimurde ning teine toetas teda tulejõuga. Veelgi hiljem moodustati soomusrongide diviis, millele põhinedes sai luua ka löögigruppe.
Ka mereväe puhul muutus taktika sõja arenedes. Kui algselt kasutati meie laevu enamasti vaid rannikul tuletoetuseks, siis koheselt, kui selgus sellise tegevuse ebaefektiivsus – vastane viis oma üksused tule alt ära ning hõivas maha jäetud positsioonid hiljem uuesti - hakati regulaarselt peale tulelööke (ning ka nende ajal) saatma maale dessantgruppe pommitatud maa-alade hõivamiseks. Sõja esimeses faasis oli just liikuvate väeosade strateegilises reservis hoidmine ning seetõttu võimalus nende suhteliselt operatiivseks liigutamiseks kindlasti see, mis lubas meil efektiivselt arendada aktiivse kaitse metoodikat. Seda enam, et sõja esimeses faasis ei saa me veel rääkida mingist kindlast rindest, pigem oli tegu mõlemal pool rinnet hajusate gruppide poolt moodustunud liiniga, kus vahesid ühe või teise naabriga võis lugeda kilomeetrites.
Hiljemalt veebruariks, mil toimus esimene suurem konfrontatsioon ülemjuhataja ja rahvaasemike vahel, oli selge, et Laidoner on sunnitud lisaks kogu sõjategevuse juhtimisele ka poliitilistes mängudes osalema.
Paljud igapäevased detailid, küll olulised kogu kontekstis, kuid samas väheolulised, et nendega peaks igapäevaselt tegelema ülemjuhataja, muutusid viimase jaoks koormavaks. Struktuurimuutuse idee autorlus ei ole üheselt määratletav, kuid võimalik, et tegu on Laidoneri enda nägemusega Ülemjuhataja Staabist ning selle staabiülemast kui puhvrist kõikide viimasele allutatud staapide-osakondade ning ülemjuhataja instantsi vahel. Kindlasti sai üheks määravaks detailiks ka avanenud võimalus rakendada alampolkovnik Rinki kogemusi Operatiivstaabi ülemana ning just Sootsi asendajana. Seda tänu Viru rinde stabiliseerumisega Narva all, mis võimaldas Rinki ületoomise Tallinna. Ülemjuhataja Staabi põhiülesandeks sai allüksustelt informatsiooni kogumine ning selle selekteerimine, mille käigus eraldati vähemoluline olulisest ning sellele tuginedes ka esmaste lähteülesannete (strateegiliste ja taktikaliste) väljatöötamine ja nende jagamine erinevate allosakondade vahel.
Ülemjuhataja Staap muutus kõigi allüksuste tööd koordineerivaks kõrgeimaks institutsiooniks. Administreerimine kui selline muutus Korraldusvalitsuse (endine Peastaap) kui Ülemjuhataja Staabi ühe allüksuse ülesandeks, vabastades ka Sootsi kuivadest organisatoorsetest kohustustest ning pannes talle vaid kontrolliva funktsiooni. Kindralstaabi Valitsus (endine Operatiivstaap) tegeles Rinki juhtimisel endiselt informatsiooni kogumise ja töötlemisega ning neile tuginevate operatiivplaanide väljatöötamisega. Sootsile oli allutatud ka Suurtükiväe Valitsus, Inseneriväe Valitsus, Kohtuvalitsus ning kantselei.
Seega sai Sootsist, keda ohvitserkond niigi säärasena nägi, ka ametlikult Laidoneri järel teine mees sõjaväelises hierarhias.
Kui oluline oli Sootsi positsioon, saab selgeks, kui lugeda mõningaid paragrahve „Määrusest sõjaväe valitsemisest sõjaajal” (Sõdur 1919 No2.lk.4 / 24.02.1919)
''38. Staabi ülem on ülemjuhataja lähem kaastööline kõigil aladel; ta peab kõigist ülemjuhataja plaanidest ja kawatsustest täiel määral teadustatud olema''
''39. Staabi ülem on kohustatud ülemjuhatajale ette panema kawatsused sõjalise tegevuse sihtide ja nende teostuste abinõude üle.''
''42. Staabi ülem on kõikide nende isikute ametlikkude ettekannete juures ülemjuhatajale, kes ülemjuhatajale wahetumalt alluvad, nende ettekannete kohta oma arvamisi ja otsusid awaldades.
Nende isikute kirjalikkude ettekannete kohta on staabi ülemal õigus ka kirjalikult otsusid anda.''
''44. Ülelüldise walitsemise korras, staabi isikliku koosseisu ja kõigi, kelle tedualuste asutuste ja isikute, kui ka majanduslike osa juhtimises on staabi ülemal ühesugused õigused wäerinna sõjawägede peajuhatajaga, wälja arwatud õigus wägitegude eest lahingus ja muud autasu anda.''
''45. Kõik ülemjuhataja korraldused, mis staabi ülem suusõnal wõi kirjalikult teada annud, täidetakse nagu ülemjuhataja käsud.''
''46. Staabi ülemal on õigus kõiki wägesid, kindlusid ja asutusi, mis tegewa sõjawäe koosseisu käiwad, üle waadata.''
''47. Ülemjuhataja haiguse korral juhib staabi ülem kõiki sõjariistus jõudusid tema nimel, aga ülemjuhataja surma korral astub wiibimata tema asemele, kuni uue ülemjuhataja nimetamiseni Ajutise Valitsuse poolt, kuigi wäerinna sõjawägede peajuhatajad ja eraldi sõjawägede juhatajad auastme poolt temast wanemad on.''
''48. Sõjalõpul paneb staabi ülem ülemjuhatjale alluwate sõjariistus jõudude tegewuse aruande eelnõu, kui ka staabi tegewuse aruande ülemjuhatajale ette.''
Lugedes neid paragrahve on selge, et selleks hetkeks olid kadunud ka viimased riismed nn kollegiaalsest ülemjuhatusest, mida kindlasti veel novembris 1918. aastal eelistanuks enamus Eesti poliitikutest, kes ei olnud kunagi eriti vaimustunud Ajutise Valitsuse 23. detsembri määrusest ülemjuhataja institutsiooni loomiseks. Nagu märgib Soots, pidas ta kollektiivset lahendust Austria staabi negatiivse näite najal täiesti vastuvõetamatuks ning sõjategevuse efektiivsust pärssivaks (Sõdur 1921 Wabadussõja strateegia ja taktika wõtted No.4 lk.4). Igatahes lähtus edaspidine ülemjuhataja ja staabiülema vahekord endisest Vene seadusandlusest, mille puhul:
1. staabiülem nimetati kõrgema võimu poolt sarnaselt ülemjuhataja nimetamisele.
2. staabiülem pidi alati viibima juures, kui ülemjuhataja võttis vastu viimasele alluvaid isikuid. Staabiülemal oli sel juhal alati õigus ka oma arvamusele ning operatiivkäsud pidid kandma mõlema mehe allkirja.
3. arvamuste lahknemisel on ülemjuhatajal õigus oma arvamuse eelistamisele, kuid sellisel juhul vabastatakse staabiülem vastutusest ning kogu vastutus tagajärgedest jääb ülemjuhataja kanda.
Kelle ettepanekul formuleerus lõpuks säärane staabiülema töö ülesehitus, mida Soots nimetas „ainuwalitsuse põhimõtteks” ja mille poole ta püüdles juba 1918. aastal , jääb hetkel vaid oletuseks.
==Erus==
| |||