Katariina II: erinevus redaktsioonide vahel

Katariina II viis läbi [[1775. aasta haldusreform|muudatusi riigihalduses]] ([[1775. aasta kubermanguseadus]] (''Учреждения для управления губерний Всероссийския империи'' [[1775]]), teine osa [[1780]]. aastal), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. [[Provints]]e asusid valitsema [[asehaldur]]id ning ning linnadele anti piiratud [[omavalitsus]]õigus (''Грамота на права и выгоды городам Российской империи'' (1785)). Kubermanguseaduse alustel moodustati kubermangude ametiasutused [[18. sajandisajand]]i lõpul levinud [[Charles de Montesquieu]] halduspõhimõtetel, mille kohaselt pidi toimima [[võimude lahususe põhimõte]], kuid siiski olid ette nähtud igale [[Venemaa sisekubermangud]]e seisustele[[seisus]]tele eraldi võimuasutused. [[1783]]. aastal kaotati [[LäänemereprovintsidBalti provintsid]]e iseseisvushalduserisused, mille [[Paul I]] võimule tulles taastas [[1797]]. aastal.

[[1785]]. aastal kinnitas ja laiendas Katariina II, Peeter III poolt välja antud [[Venemaa aadel|Venemaa aadli]] õigusi "[[Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest|Armu­kirjaga suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]" (''Грамота на права, вольности и преимущества благородного российского дворянства''). Armukirjaga andis ta aadlikele omandusse kõik maad, mis olid nende [[valdus]]es ja omandisse ([[pärisorjus]]esse) nendel elavad talupojad. Aadlikud said õiguse ainuisikuliselt määrata talupoegadele kohustusi, õiguse mõista nende üle kohut ja õiguse müüa talupoegi lahus maast. Aadlikud vabastati ka kõigist [[maksud]]est, [[riigimaksud]]e kogumine talupoegadelt jäi aadlike-[[mõisnik]]e pädevusse.