Leib: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Epp (arutelu | kaastöö)
P Tühistati kasutaja 62.65.220.147 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi 90.191.214.54.
Resümee puudub
1. rida:
{{toimeta}}{{allikad}}
[[Pilt:Mischbrot-1.jpg|thumb|Peenleib]]
'''Leib''' on [[rukis|rukki-]] või [[nisu]]- (harvem muust) [[jahu]]st valmistatud taignast[[tainas]]t küpsetatud [[toit]].
 
Eestis nimetatakse leivaks [[juuretis]]e abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignastrukkijahutainast küpsetist; [[pärm]]iga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse [[sai]]aks või [[sepik]]uks.
 
== Ajalugu ==
Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba [[neoliitikum|nooremal kiviajal]]; taignataina kergitamine [[hapendamine|hapendamise]] või mõne kergitusaine lisamise teel ning [[leivaahi]] on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid ([[tortilla]], [[lavašš]], [[pita]], [[naan]], [[puri (leib)|puri]], [[matsa]] jt). Levinuim on nisuleib. Rukkileib on tuntud eeskätt [[Põhja-Euroopa]]s.
 
Sõna "leib" on eesti keeles [[germaani keeled|germaani]] laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul. Enne seda oli tavalisim teravili [[oder]]. [[19. sajand]]i lõpukümnenditeni lisati leivajahule [[agan]]aid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud [[tammetõru]]d, [[kask|kase]]- ja [[sarapuu]]-urvad, [[kanarbik]] jms.
15. rida:
{{Vaata| Leivategu}}
 
Leivategu oli tähtis tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. TaignaTaina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud [[leivaküna]] ehk leivaastjat. Küpsetamise eelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust taignakstainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani soojasse hapnema. Juuretiseks oli haputaignahaputaina jääk eelmisest leivateost. Hapnemise käigus [[pärmseen]]te ja [[piimhappebakter]]ite poolt eritatav [[süsihappegaas]] muutis leivataignaleivataina kohevaks. Järgmisel päeval, kui tainas oli hästi kerkinud, lisati sellele ülejäänud jahu, [[sool]] ja [[köömned]] ning sõtkuti kiiresti, kuni sile ühtlane taigentainas nõu ja käte küljest lahti lõi. Leivaahi köeti kuusepuudega ühtlaselt kuumaks (250–300 °C) ning ahjupõrand pühiti sütest ja tuhast puhtaks. Vormiti ümmargused või piklikud leivapätsid, siluti ning lükati [[leivalabidas|leivalabidaga]] 1,5–2 tunniks ahju küpsema. Leiva alla pandi vahel suur kapsaleht. Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui peenemast ja puhtamast püülijahust. Rukkipüülist valmistati ka magushaput leiba. Selle puhul jahu puistati algul keeva vette, jahtunult lisati juuretis, lasti 2–3 päeva hapneda ning lõpuks küpsetati 2–3 tundi. Püülijahust magushapule peenleivale mõnel pool juuretist ei lisatudki, küll aga lisati taignaletainale nisujahu.
 
== Leib Eestis ==