Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
|osa=
|pilt=[[Pilt:Stora nordiska kriget.jpg|300px]]
|pildiallkiri=Ülevalt päripäeva:[[Poltava lahing]], [[Hankoniemi lahing]], [[Narva lahing (1700)|Narva lahing]], [[Gadebuschi lahing]], [[Storkyro lahing]].
|aeg=[[1700]]–[[1721]]
|koht= [[Euroopa]]
|kaotused1=
|kaotused2=
|märkused= Venemaa sai endale mitmed Rootsi valdused, kaasa arvatud Liivimaa. Preisimaa sai Rootsile kuulunud Pommeri, Hannover sai Bremen-Verdeni.
}}
{{Põhjasõja sündmused}}
 
'''Põhjasõda''' oli [[1700]]–[[1721]] peetud [[sõda]] ülemvõimu pärast [[Läänemeri|Läänemerel]]. Selles võitlesid [[Rootsi]] vastu [[Moskva tsaaririik]], [[Taani]], [[Saksimaa kuurvürstiriik|Saksimaa]], [[Rzeczpospolita]] ning hiljem ([[1713]]) nendega liitunud [[Preisimaa kuningriik|Preisimaa]] ja [[Hannoveri kuurvürstiriik|Hannover]].
 
Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati [[Uusikaupunki rahu]]ga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli riigi nimena kasutusel Moskva tsaaririik.
[[16. sajand]]i lõpu ja [[17. sajand]]i vallutuste tõttu oli Rootsi muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud [[Karjala]] ja [[Ingeri]] (vallutus kinnitati [[Stolbovo rahu]]ga [[1617]]), [[Eestimaa kubermang|Eestimaa]], [[Liivimaa kubermang|Liivimaa]] ning [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastases sõjas]] muuhulgas [[Lääne-Pommeri]], [[Wismar]]i, [[Bremeni hertsogiriik|Bremeni hertsogiriigi]] ja [[Verden]]i. Samuti oli Rootsi vallutanud [[Taani]] ja [[Norra]] maakondi: Taani maakonnad [[Skåne maakond|Skåne]], [[Blekinge maakond|Blekinge]] ja [[Halland]]i (vallutus kinnitati [[Roskilde rahu]]ga [[1658]]) ning [[Saaremaa]] ja [[Ojamaa]] ning Norra maakonnad [[Jämtland]]i, [[Härjedalen]]i, [[Trondheimi maakond|Trondheimi maakonna]] ja [[Bohuslän]]i.
 
Rootsi võidud said võimalikuks tänu sõjaväe heale ettevalmistusele. Rootsi väed olid palju paremini välja õpetatud kui naaberriikide omad. Tänu laskmisõppustele suutsid nad kiiremini tuld anda. Ent kui sõda venis pikaks ja sõjakulusid ei saanud okupeeritud maadele veeretada, tekkisid Rootsil raskused sõjaväe varustamise ja ülalpidamisega.
 
[[Läänemeri]] oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. [[Hansa Liit]] oli oma mõju minetanud.
 
See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust, mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas [[Skåne sõda|Skåne sõjas]] ([[1675]]–[[1679]]).
 
Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta [[Stolbovo rahu]]ga jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele. Venemaa ainuke meretee Euroopasse lähtus [[Arhangelsk]]ist, mis oli jäävaba vaid mõne kuu aastas. [[Ivan IV]] katse vallutada [[Baltimaad]] oli nurjunud ([[Liivi sõda]] [[1558]]–[[1583]]). 17. sajandil ei olnud Venemaal kodusõja tõttu võimalik püüda Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar [[Peeter I]] oli [[1696]]. aastal vallutanud [[Azov]]i kindluse [[Must meri|Musta mere]] ääres. [[Karlowitzi rahu]]ga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Nüüd püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda.
 
Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi [[satelliitriik|satelliitriigist]] [[Holstein-Gottorp]]ist, kus nad toetasid nõudlusi [[Schleswig]]i osale, mis kuulus Taanile.
[[FilePilt:Irp1701.jpg|pisi|[[Poola kuningas|Poola kuninga]] ja [[Saksimaa kuurvürst]]i [[August II Tugev]]a valdused 1701. aastal]]
[[August II Tugev]] tahtis vallutada Liivimaa, et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda.
 
24. märtsil [[1698]] sõlmiti [[Saksi kuurvürstiriik|Saksi kuurvürstiriigi]] ja Taani liit.
 
Augustis 1698 kohtusid Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev [[Rava-Ruska]]s, väikeses linnakeses [[Lviv]]ist põhja pool, ning leppisid kokku Rootsi-vastases liidus. Liivimaa aadlik [[Johann Reinhold von Patkul]] lubas August II-le [[Liivimaa]] aadli abi Rootsi-vastases võitluses. Vene tsaar Peeter I ja Poola kuningas August Tugev leppisid kokku, et kogu [[Vana-Liivimaa]] peab jääma pärast Rootsi alistamist [[Poola]]le.
 
12. novembril [[1699]] ühines liiduga Taani kuningas [[Frederik IV]], et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani [[mobilisatsioon|mobiliseeris]] oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase [[Holstein-Gottorpi hertsogkond|Holstein-Gottorpi hertsogiriigi]] piirile. Hiljem ühines liiduga [[Brandenburgi markkrahvkond|Brandenburg]].
 
Liitlased arvasid, et [[1697]]. aastal Rootsis võimule tulnud noor kuningas [[Karl XII]] ei suuda sõjalist vastupanu osutada.
== Sõja algus ==
 
Sõda algas [[22. veebruar]]il ([[Juliuse kalender|Juliuse kalendri]] järgi 12. veebruaril) [[1700]] [[Saksimaa kuurvürst]]i ja [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[August II Tugev]]a vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga [[Riia]]le. [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa aadel]] ei asunud Saksi poolele. Riia kindlust vallutada ei õnnestunud, Augusti sõjaline edu oli väga tagasihoidlik.
 
[[Rzeczpospolita]] tundis end Augusti poolt petetuna ning kuulutas, et Poola ei ole Rootsiga sõjas. Kuningas Augustiga liitusid algul vaid üksikud [[magnaat|magnaadid]], sealhulgas vürst [[Hieronim Augustyn Lubomirski]].
==Rootsi esimesed võidud==
===Võit Taani üle===
Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit. Ta kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud [[palgaarmee]] nagu enamikus teistes maades. Sõdurid elasid rahuajal [[talupoeg]]adena külades. Ühe üksuse sõdurid elasid ühes külas. See lähendas neid lahingus. [[Deserteerimine]] oli Rootsi armees sama hästi kui tundmatu.
 
[[William III]], kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka [[Hollandi provintsid]]e asehaldur, soovis säilitada [[Põhja-Euroopa]]s rahu ning ''[[status quo]]''. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 [[liinilaev]]ast koosneva Inglise-Hollandi [[eskaader|eskaadri]] admiral [[George Rooke]]'i juhtimisel Rootsi toetuseks [[Göteborg]]i. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 [[fregatt|fregatiga]], Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi [[Sund]]i väiksema [[faarvaater|faarvaatri]], jäädes Sundi kaldal asuvate Taani [[kindlus]]te [[suurtükk]]ide [[laskeulatus]]est väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, nii et Taani admiral ei julgenud [[merelahing]]ut pidada.
 
Nii ei lahkunud Taani sõjalaevad sadamast. Karl XII maabus [[23. juuli]]l 1700 koos liitlastega Taani peasaarel [[Sjælland]]il [[Humlebæk]]i lähedal [[Kopenhaagen]]ist põhja pool ja hõivas sealsed maa-alad. Augustis asuti Kopenhaagenit piirama. Taani kuningas oli katastroofilises olukorras: tema laevastik oli vastamisi palju võimsamaga, pealinna piirati ja armee oli kaugel [[Holstein]]is hertsog [[Friedrich IV (Holstein-Gottorp)|Friedrich IV]] vastu sõdimas.
 
Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. [[18. august]]il sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel [[Travendali rahu]]leping, mille kohaselt taastati ''status quo'' (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist (ta ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada). Lepingut garanteerisid Inglismaa, Holland, [[Lüneburg-Celle]] ja Hannover.
 
Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast, nii et Rootsil oli üks vastane vähem ja põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.
===Sõjategevus Liivimaal 1700–1701===
[[Pilt:Carte des Estats de Suede, de Dannemarq, et de Pologne; sur la Mer Baltique.jpg|thumb|300px|"Kaart Rootsi, Taani ja Poola valdustest 1700. aastal". <br>[[Nicolas de Fer]]i kaart aastast [[1700]].]]
[[Pilt:Victory at Narva.jpg|thumb|300pxpisi|"Rootslaste võit Narva all 1700. aastal". <br>[[Gustaf Cederström]]i maal aastast [[1910]].]]
Mais [[1700]] jõudis [[Soome]]st Liivimaale 3200 Rootsi sõdurit, kes lõid Saksi väed Liivimaalt minema. Kuid juba augustis naasis Saksi kuurvürst koos 18 tuhande mehega Liivimaale, vallutas tagasi Rootsi alasid ja asus uuesti [[Riia]]t piirama.
 
Türgiga vaherahu sõlminud Venemaa kuulutas [[30. august|30. (19.) augustil]] ([[Rootsi kalender|Rootsi kalendri]] järgi 20. augustil) Rootsile sõja ning ründas septembris Rootsile kuuluvat Soomet ja [[Ingerimaa]]d. [[23. september|23. septembril]] asusid venelased 30 kuni 35 tuhande mehega [[Narva]]t piirama. Rootsi [[garnison]] suutis siiski hoida linna vaenlase kätte langemast.
 
Noor kuningas otsustas oma vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8000-mehelise sõjaväega jõudis ta [[16. oktoober|16. oktoobril]] [[Pärnu]]sse. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral [[Carl Gustav Rehnskiöld]]. [[30. november|30. (19.) novembril]] ([[Rootsi kalender|Rootsi kalendri]] järgi 20. novembril) 1700 ründas 11 tuhande meheline Rootsi vägi Vene väge ([[Narva lahing (1700)|Narva lahing]]us osales 24 tuhat meest). Paar päeva enne lahingut oli oma leerist lahkunud tsaar Peeter I, jättes vägede juhatamise alluvatele. Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu. Oma osa mängis ka ilm: tihe lumelörts sadas venelastele otse näkku ja nende nähtavus oli praktiliselt olematu.
 
Rootslased murdsid rinde keskosast läbi ja surusid tiivad vastu Narva jõge. Vene vägede ülemjuhataja hertsog [[Carl Eugen de Croy]] andis end lahingu algul vangi. Rootslased kaotasid langenute ja haavatutena 2000 meest. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, [[Preobraženski polk|Preobraženski kaardiväepolgu]] ja [[Šeremetevi ratsavägi|Šeremetevi ratsaväe]] sõdurid. Preobraženski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes ja praktiliselt kõik sillalolijad uppusid. [[Boriss Šeremetjev]] lootis oma ratsaväe jõe ületada läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa [[Narva kosed|Narva koskedest]] ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, siis viis vesi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla.
[[August II Tugev]], kelle liitlasi Rootsi väed olid löönud, pakkus Karl XII-le rahu, kuid too keeldus. Veebruaris [[1701]] kohtusid August ja Peeter I uuesti [[Kuramaa]]l [[Biržai]]s, et oma liitu uuendada. Peeter I-l oli vaja aega oma armee reorganiseerimiseks ja relvastamiseks, August vajas aga tugevat liitlast rootslaste selja taga. Lepingu kohaselt lubas Peeter Augustile 15–20 000 hästirelvastatud [[ekspeditsioonikorpus]]e, maksta talle kahe aasta jooksul 100 000 rubla ning eduka sõja lõpu korral anda Poolale Liivi- ja Eestimaa. 1701. aasta kevadel suuunduski jalaväekindral [[Anikita Apraksin]] vene vägedega Riia alla, kus viibisid Saksimaa väed kindral krahv [[Adam Heinrich von Steinau]] juhtimisel.
 
Suvel 1701 liikusid Rootsi väed lõunasse. [[19. juuli|19. (8). juulil]] (Rootsi kalendri järgi 9. juulil) 1701 olid Saksi (20 000 meest) ja Rootsi sõjaväed Riia all [[Daugava]] ääres [[Spilve lahing]]us vastamisi. Saksi vägede ülemjuhataja krahv [[Adam Heinrich von Steinau]] laskis end kõrvalejuhtimismanöövrist ära petta ning killustas oma väeosad. Nii õnnestus Rootsi [[jalavägi|jalaväel]] jõgi ületada ja [[sillapea]] moodustada. Saksi armee kaotas, kuid kogus ennast ja taganes korrapäraselt.
 
Karl hõivas oma vägedega Miitavi (praegu [[Jelgava]]), Poola vasalliriigi [[Kuramaa hertsogiriik|Kuramaa hertsogiriigi]] pealinna ning vallutasid seejärel oktoobris kogu [[Kuramaa]].
==Rootsi sõjakäik Poolasse==
 
Rzeczpospolita protesteeris Kuramaa kui Poola territooriumi osa hõivamise vastu, sest Rootsiga ei olnud sõjas mitte Poola, mida esindas [[Seim (Poola)|Seim]], vaid ainult Poola kuningas. August Tugev pakkus [[Karl XII]]-le jälle läbirääkimisi. Karli kogenud nõuandjad soovitasid tal Poola kuningaga rahu sõlmida. Ent Karl jäi kangekaelseks ja nõudis Seimilt uue kuninga valimist. Enamik Poola aadlist lükkas selle tagasi.
 
Poola-Leedu pidas end neutraalseks ning tahtis olla vahendajaks Karli ja Augusti vahel. Rootsi rünnak Poolale tegi Poola neutraalsuse võimatuks. Rootsi kantsler [[Bengt Gabrielsson Oxenstierna (1623–1702)|Bengt Gabrielsson Oxenstierna]] nägi võimalust, et Rootsi võiks olla [[Hispaania pärilussõda|Hispaania pärilussõjas]] vahekohtunikuks, selle asemel et sõda jätkata.
 
Jaanuaris [[1702]] nihutas Rootsi väe kaugemale lõunasse [[Leedu|Leetu]]. [[23. märts]]il 1702 lahkus Karl XII Leedust talvekorterist ning marssis sisse Päris-[[Poola]]sse. [[14. mai]]l [[1702]] alistus [[Varssavi]] võitluseta. Enne kui Karl jätkas oma marssi [[Kraków]]i suunas, nõuti poolakatelt suurt [[kontributsioon]]i.
 
Teel Krakówisse põrkus Karl Poola-Saksi väega. [[9. juuli]]l 1702 toimus [[Kielce]]st lõuna pool [[Kliszówi lahing]]. Poola ja Saksimaa jäid jälle Rootsile alla. Kaks tuhat saksimaalast langes või sai haavata, üle tuhande langes rootslaste kätte vangi. Rootsi poolel sai surma või haavata ainult 900 sõdurit. Rootslaste kätte langesid kõik Saksi suurtükid ja kogu voor koos Augusti välikassaga, milles oli 150 000 [[riigitaaler|riigitaalrit]] ning isegi tema hõbenõud. August kogus oma sõjaväe järelejäänud üksused kokku ning tõmbus tagasi Poola idaossa.
 
Pärast seda kaotust pakkus August rootslastele jälle rahu, lubades nende nõudmistele vastu tulla niipalju kui iganes võimalik. Ta tahtis ainult jääda Poola kuningaks. Ka [[kardinal]]-[[priimas]] esitas Poola nimel rahuettepanekuid. Ta pakkus Rootsile Poola Liivimaad, Kuramaad ja suurt [[reparatsioon]]i, kui ainult Karl XII loobub kuninga tagandamise nõudest. Karl näitas veel kord üles kangekaelsust, mille tõttu teda hüüti Raudpeaks, ja jäi Augusti tagandamise nõude juurde.
 
August tõmbus oma õukonnaga tagasi [[Sandomierz]]i. Seal moodustas Poola aadel konföderatsiooni August II toetuseks. Nad võitlesid Rootsi okupatsiooni vastu Poolas ja Rootsi poolt nõutud uue kuninga vastu. Sissiaktsioonidega sidusid nad Rootsi vägesid, kahjustades nende võitlusvõimet.
 
[[1703]]. aastal vallutasid rootslased [[Toruń]]i.
 
Kuigi [[1704]] saadeti Augustile appi ka Vene korpus, valiti [[12. juuli]]l (2. juunil) 1704 Poola aadli enamiku tahte vastaselt Rootsi armee kaitse all Augusti asemele uueks kuningaks rootslaste poolt seatud kandidaat [[Stanisław I Leszczyński]], kes krooniti [[24. september|24. septembril]] [[1705]]. Rootslased olid sellega rahul ja kirjutasid 17. septembril 1706 [[Altranstädt]]is alla rahulepingule Poolaga ([[Altranstädti rahu]]).
 
== Venemaa võimsuse kasv ja sõjategevus Eesti- ja Liivimaal ==
[[Pilt:Peter de Grote.jpg|thumbpisi|Venemaa keiser [[Peeter I]]. <br/>[[Jean-Marc Nattier]]' maal.]]
Pärast lüüasaamist Narva all [[1700]]. aastal hakkas [[Peeter I]] tohutute pingutustega tugevdama oma sõjaväge: reorganiseeriti Venemaa [[regulaararmee]], [[sõjalaevastik]], loodi [[sõjatööstus]] – [[manufaktuur]]e ja [[relvatehas]]eid. [[Suurtükk]]e valati [[kirikukell]]adest. Erilist rõhku pandi väljaõpetatud jalaväele.
 
Kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti Augustit troonilt tõugata, ründas Peeter Eesti- ja Liivimaad. 1701.-1703. aaastal toimunud vene vägede rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega siis Lõuna-Eestit peaaegu täies ulatuses. Karli selja taga lõi Venemaa sõjavägi kaks korda väikest Rootsi väge, mis [[Balti provintsid]]e kaitseks oli maha jäänud.
 
[[9. jaanuar]]il 1702 ([[vkj]] 29. detsembril, Rootsi kalendri järgi 30. detsembril 1701) lõi Vene korpus Boriss Šeremetevi juhatusel [[Erastvere lahing]]us [[Wolmar Anton von Schlippenbach]]i juhitud Rootsi [[väliarmee]]d ning saavutas [[29. juuli|29. (18.) juuli]]l (Rootsi kalendri järgi 19. juulil) [[Hummuli lahing]]us võidu rootsi vägede üle. Seejärel hõivasid vene väed Liivimaal [[Mõniste]], [[Valmiera]] ja [[Alūksne]]. Alates 1702. aastast kontrollis Venemaa [[Eestimaa kubermang|Eesti-]] ja [[Liivimaa kubermang|Liivimaad]], välja arvatud Rootsi kindluseid.
 
Ingerimaal vallutasid venelased [[22. oktoober|22. (11.) oktoobril]] (Rootsi kalendri järgi 12. oktoobril) [[Nöteborg]]i kindluse, mille nad nimetasid ümber [[Schlüsselburg]]iks, ja [[12. mai]]l [[1703]] [[Ohta jõgi|Ohta jõe]] suudmes paikneva [[Nyen]]i linna, sellega oli kogu [[Neeva]] venelaste valduses. Neeva soises [[delta]]s asuti [[27. mai]]l 1703 rajama rootslaste poolt asutatud [[Nyen]]i asemele uusi kaitserajatisi ja [[Peterburi|linna]], millest hiljem sai [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] uus pealinn.
 
1703. aasta sügisel toimunud Šeremetjevi rüüstetegevuse tõttu kannatasid Põhja-Eesti alad: Viru- ja Järvamaa, osalt Harjumaagi, laastamata jäi ainult osa Harjumaast ja täielikult Läänemaa.
 
==Vene vägede katse Saksi vägedega ühineda ja Fraustadti lahing==
Detsembris [[1705]] ületasid Vene väed (20 000 meest) feldmarssal parun [[Georg Benedict Ogilvy]] juhtimisel Poola piiri, et ühineda [[Saksimaa kuurvürst]]i Augustit toetavate [[Sileesia]]s asuvate jalaväekindral krahv [[Johann Matthias von der Schulenburg]]i juhitavate [[Saksimaa kuurvürstiriik|Saksimaa]] vägedega, kuid jäid talvituma [[Hrodna]] (Grodno) kindlusesse. Karl tegi oma armee peaosaga 250 km pikkuse kiirmarsi ja lõikas ära Vene vägede tee itta. Kümnetuhandemeheline vägi, mida juhtis [[Carl Gustaf Rehnskiöld]], pöördus saksimaalaste vastu, kellel oli 19 000 sõdurit. Vene armee kindlustus [[Hrodna]] kindluses ja ootas vabastamist.
 
[[3. veebruar|3. veebruaril]] [[1706]] kohtusid Rootsi ja Saksi väed [[Fraustadti lahing]]us. Rehnskiöldi alluvuses olid lahingutes karastunud suurtüki- ja ratsaväerügemendid. Saksi väed kindral von Schulenbergi juhatuse all olid suurelt jaolt vägivaldselt värvatud ja halva väljaõppega sõdurid. Paljud rügemendid koosnesid Prantsuse ja Šveitsi sõjavangidest. Lahingurivi vasakul tiival oli 10 vene jalaväepolku preisi polkovniku [[Georg Heinrich von der Goltz]]i juhtimisel, kuhu kuulus 6400 meest<ref>[http://smolbattle.ru/index.php?showtopic=668 Смоленские полки на службе Отечеству, история, вооружение, униформа]</ref>.
 
Pärast rootslaste rünnakut varises Saksi vägede rinne kokku, šveitslaste ja prantslaste palgasõdurid jooksid rootslaste poole üle. Mõne tunniga oli lahing läbi. Ainult 3 000 sõdurit said end päästa, ületades [[Odra]] jõe. Vangi langenud umbes 500 vene [[sõjavang]]i laskis kindral Rehnskiöld tappa. Rootsi sõjavägi kaotas lahingus 452 sõjaväelast tapetutena ja 1077 haavatutena. Karl XII edutas kindral parun Rehnskiöldi lahingu võidu eest feldmarssaliks ja annetas talle krahvitiitli.
 
Et Vene armee Hrodnas ei saanud enam abi peale loota, murdsid 14 000 suuruseks jäänud Vene armee 4. märtsil 1706. aastal rootslaste piiramisrõngast läbi [[soo]]de välja. Venelased jõudsid jälitajate eest üle piiri minna ning tõmbusid juulis 1706 tagasi [[Kiiev]]isse.
Karl sai aru, et tal tuleb otsustav lahing pidada Venemaal. Selleks vajas ta aga tagala kindlustamist. Suvel 1706 otsustas Karl XII tungida Saksimaale, et sundida Augustit loobuma nõuetest Poola troonile.
[[Pilt:Karl XII i Altranstädt 1706-1707 av Johan David Swartz.jpg|pisi|[[Karl XII]], 1707. aastal. [[Johan David Swartz]]]]
 
==Rootsi sõjakäik Saksimaale==
Saksimaal oli vastuseis [[Saksimaa kuurvürst]] Augusti Poola-poliitikale, kes kehtestas [[aktsiis]]i, et oma sõjakassat täita ja armeed relvastada. See meelestas Saksimaa seisustekogu tema vastu. Peale selle tekitasid rahva meelepaha agressiivsed meetodid, millega ta nekruteid värbas.
 
[[27. august]]il 1706 marssis Rootsi armee Saksimaale sisse. Saksimaa kuurvürstiriik vallutati joon-joonelt. Igasugune vastupanu lämmatati eos. Karl XII lubas saksimaalastele, et kui [[okupatsioon]]ivõimude korraldusi järgitakse, siis ei toimu mingeid õiguste rikkumisi ega repressioone. Saksimaa sõjavägi taandus [[Austria]]sse, kus see [[interneerimine|interneeriti]]. Saksimaa sõjaväe juures olnud Vene jalaväepolgud aga taganesid läbi [[Brandenburgi kuurvürstiriik|Brandenburg]]i Poolasse.
 
August, kellel pärast [[Fraustadti lahing]]ut Poolas enam nimetamisväärseid vägesid polnud, pakkus Karlile läbirääkimisi. Tema läbirääkijad allkirjastasid [[24. september|24. septembril]] (14. septembril) 1706 [[Altranstädti rahu]]lepingu, loobudes Poola troonist. Saksimaa [[salanõukogu]] andis Altranstädti separaatrahu kohaselt [[Johann Reinhold von Patkul]]i üle rootslastele, kes Rootsi sõjaväekohtu poolt riigireetmise eest hukati. Rootsi väed lahkusid Saksimaalt alles [[1707]]. aastal.
 
Rootsi vägede poolt Saksimaa okupeerimise jarel ulatusid kuningas [[Karl XII]] kontrolli all olevad territooriumid [[Habsburgid]]e [[Saksa-Rooma riik|Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi]] piirideni. [[Saksa-Rooma keiser]] [[Joseph I (Saksa-Rooma keiser)|Joseph I]] sõlmis Karl XII 1707. aastal [[Altranstädti leping]]u, millega Joseph I garanteeris [[Sileesia]] [[protestandid|protestantidele]] [[vastureformatsioon]]i ajal ära võetud kirikute tagastamise ning [[luterlus|luterlike]] koguduste tegutsemise. Järelandmistega luteri kiriku tegevusele hoidis [[katoliiklus|katoliiklik]] Joseph I ära Rootsi sekkumise Habsburgide poolt [[Bourbonid]]e ja [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa kuningriigiga]] peetavasse [[Hispaania pärilussõda|Hispaania pärilussõtta]].
[[Pilt:Great Northern War Part1.png|pisi|Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709]]
=== Sõjategevus Poolas ===
Teate Altranstädti rahu sõlmimisest sai August [[15. oktoober|15. oktoobril]] 1706. Vahepeal marssis 20 000 mehest koosnev Venemaa-Saksimaa-[[Sandomiri konföderaadid|Poola]] vägi [[Aleksandr Menšikov]]i juhtimisel vastu Rootsi korpusele Poolas. August püüdis võitlust takistada ja hoiatas Rootsi väejuhti, kuid tulemusteta.
 
[[29. oktoober|29. oktoobril]] tuli 5000 Rootsi sõdurit kindral [[Arvid Axel Mardefeld]]i juhtimisel Vene vägede vastu [[Kaliszi lahing]]usse. Venelased hävitasid nad täielikult. Poola ratsavägi, mida juhtis [[Stanisław I Leszczyński]], pillutati laiali. Üle saja ohvitseri (sealhulgas Poola [[magnaat]]e) langes vangi ning vene poolel teeninud kindralleitnant [[Karl Gustav von Rönne|von Rönne]] vangistas kindral Mardefeldi.
 
Pärast seda võitu tegid nõuandjad August II-le ettepaneku rahuleping annulleerida ning Venemaa poolel edasi võidelda. August aga keeldus ja naasis Saksimaale. [[19. detsember|19. detsembril]] ratifitseeris ta Altranstädti rahulepingu.
 
Kui Karl septembris 1707 maalt ida suunas lahkus, oli ta oma armee kasvatanud 34 000 meheni ning varustanud selle uue rõivastuse ja relvastusega. Poolas ühines temaga 8000 Rootsi nekrutit.
 
Poolas aga keeldus [[Sandomierzi konföderatsioon]], mida juhtis Poola rikkaim mees ja vürst Lubomirski väimees [[Adam Sieniawski]], August II tagandamist ja Stanisław Leszczyński troonile tõusmist tunnustamast. Peeter I pani Poolale ette uusi troonikandidaate ja ka Leszczyński püüdis oma vastaseid enda poole võita. See nurjus, põhjuseks [[prebend]]ide ja ametikohtade jaotamise küsimus. Konföderatsiooni sõjaline jõud oli aga väike, kuigi nad suutsid segada Rootsi vägede varustamist.
 
Nüüd seisis Peeter I praktiliselt üksinda Rootsiga vastamisi. Peeter oleks aastal 1707 olnud valmis Rootsile loovutama kõik vallutatud alad peale Peterburi ja selle ümbruse, kuid Karl tahtis tagasi saada kõike.
 
Aastal [[1708]] ilmusid Vene väed jälle Poolasse.
 
[[Pilt:Battle of Lesnaya.jpg|thumb|[[Lesnaja lahing]] [[1704]]. <br>[[Jean-Marc Nattier]], [[1717]].]]
=== Sõjategevus Ukrainas ===
Hõivanud [[6. veebruar]]il 1708 [[Hrodna]], juhtis Karl XII oma väge [[Smolensk]]i suunas, kuid pöördus seejärel lõunasse, [[Ukraina]]sse, lootes venelaste vastu võitlusse asunud Ukraina [[hetman]]ilt [[Ivan Mazepa]]lt sõjalist toetust. Paraku enamik [[kasakad|kasakaid]] Mazepaga ei liitunud. Baltimailt Karl XII vägedega ühinema rutanud [[Adam Ludwig Lewenhaupt]]i juhitud Rootsi korpus sai [[9. oktoober|9. oktoobril]] (28. septembril, Rootsi kalendri järgi 29. oktoobril) [[Lesnaja lahing]]us lüüa. Umbes 5000 meest kümnest tuhandest pääses ja ühines peaarmeega, kus oli 40 000 meest. Ka kasakad olid lüüa saanud, ent mõnisada kasakat ühines Rootsi vägedega. Venelased olid kogu aeg kasutanud [[põletatud maa taktika]]t, et vältida kokkupõrget rootslaste peajõududega.
 
Väga külma Ukraina talve saatsid rootslased mööda talvekorteris Põhja-Ukrainas, kus neil oli tõsiseid muresid armee varustamisega, sest venelased lõikasid varustuse ära. Nii oli kevade alguses [[1709]] lahinguvalmis ainult kolmandik Rootsi armeest väheste suurtükkidega. Eriti Saksamaalt värvatud sõdurid ei olnud külmale vastu pidanud. Ometi söandas Karl XII tungida sügavale Vene territooriumile.
 
Ettevalmistused [[Poltava]] piiramiseks toimusid aprillis ning piiramist alustasid rootslased 30 000 mehega Karl XII juhtimisel [[1. mai]] öösel vastu [[2. mai]]d<ref>Ragnhild Marie Hatton. "Charles XII of Sweden", Littlehampton Book Services Ltd, 1968. ISBN-13: 978-0297748267.</ref> 1709. Vajaliku varustuse puudumise tõttu piiramine venis. Mai lõpuks jõudsid Poltava lähistele Vene armee peajõud (42 000 meest) Peeter I juhtimisel. Et Karl XII oli saanud piiramise käigus jalga haavata, ei saanud ta ise lahingut juhtida. Rootslased tungisid [[8. juuli]]l 1709 (Juliuse kalendri järgi 27. juunil, Rootsi kalendri järgi 28. juulil) [[Poltava lahing]]us [[Carl Gustav Rehnskiöld]]i juhatusel esimesena venelastele peale, kuid Vene väed purustasid nad. Rootslased kaotasid surnutena üle 9000 mehe. Juulis alistus Perevolotšna lähedal venelastele 16 000 meheline Rootsi väeüksus eesotsas kindral [[Adam Ludwig Lewenhaupt]]iga. Kolmandik Rootsi vägedest oli kaotatud. Karl XII ja Ivan Mazepa pääsesid [[Türgi]] valdustesse, kuhu Karl jäi viieks aastaks. Need sündmused tähendasid sõjas murrangut Venemaa kasuks.
 
Peeter saatis oma saadiku [[İstanbul]]i ning nõudis Karli väljaandmist. [[Ahmed III]] laskis saadiku vangikongi heita. Seepeale tungis Peeter oma väega [[Osmanite riik]]i. Türklased piirasid [[Prut]]i ääres asuvas [[Huşi]]s Vene väed ümber. Ent nad ei kasutanud oma üleolekut ning võimaldasid Peetril auga taganeda. [[Pruti rahu]]ga kohustus Peeter loovutama [[Azovi kindlus]]e ning tõmbuma tagasi kasakate aladelt.
 
Pärast rootslaste kaotust [[Poltava lahing]]us tühistas August Altranstädti rahu. [[20. august]]il [[1709]] marssisid Saksi väed jälle Poolasse sisse. Rootsi väed (9000 meest) tõmbusid tagasi [[Szczecin]]isse ja [[Stralsund]]i. Stanisław I Leszczyński põgenes välismaale.
 
=== Sõjategevus Taanis ja [[Preisimaa]]l ===
Samal aastal (1709) asusid ka Poola ja Taani jälle Rootsiga sõdima. [[28. juuni]]l 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised riigid. [[Hannoveri kuurvürstiriik]] pretendeeris [[Bremen]]ile ja [[Verden]]ile. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid [[Pommerimaa]]l: [[Szczecin]]it, [[Usedomi saar]]t ja [[Wolini saar]]t. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.
 
Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 000 või 14 000 mehega [[Skåne]]. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka [[Blekinge]]. Kuid kindral [[Magnus Stenbock]] lõi [[28. veebruar]]il [[Helsingborgi lahing (1710)|Helsingborgi lahing]]us Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma. [[Kopenhaagen]]is möllas samal ajal [[katk]], millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal.
Karl XII keelde eirates tuli Rootsi seisustekogu 1713–1714 [[põhiseadus]]evastaselt kokku ning pakkus rahuläbirääkimisi.
 
Kui Preisimaa kuningas [[Friedrich I (Preisimaa)|Friedrich I]] 1713. aastal suri, astus tema poeg [[Friedrich Wilhelm I (Preisimaa)|Friedrich Wilhelm I]] Rootsi-vastasesse liitu ning hõivas [[Szczecin]]i.
 
Liitlased vallutasid 1713 kõik Rootsi valdused Saksamaal.
 
=== Sõjategevus Soomes ===
Peeter I kindlustas oma territoriaalseid võite Läänemere piirkonnas. Suvel 1713 vallutas ta Lõuna-[[Soome]]. Vee peal aga olid rootslased oma suurte laevadega, mis võisid kanda palju suurtükke, Vene laevastikust kaugelt üle. Peetri ainuke šanss oli lahing kalda lähedal. Kõiki vahendeid mängu pannes kahekordistas ta oma Läänemere sõjalaevastikku ning pani seda juhtima kogenud veneetslased ja kreeklased. [[5. august|5.]]–[[7. august]]il (25.–27. juulil) [[1714]] olid mõlemad laevastikud vastamisi [[Hankoniemi lahing]]us. Kestva tuulevaikuse ajal tungisid väiksemad, aga hea manööverdamisvõimega Vene laevad Rootsi suurtükitule alt läbi ning [[abordaaž|abordeerisid]] liikumatud Rootsi laevad üksteise järel. Rootsi eskaader purustati. Nii saavutas Vene laevastik ülemvõimu Läänemere põhjaosas.
[[FilePilt:Great Northern War Baltic Theater.png|pisi|Sõjategevus Läänemere sõjatandril 1709–1721]]
 
== Sõja lõpp==
Juunis [[1715]] kuulutas [[Preisimaa kuningriik|Preisimaa]] Rootsile sõja, rünnates [[Pommeri]]t ja piirates [[Stralsund]]i, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte.
 
Karl XII naasis [[1715]] Rootsi ning otsustas [[1716]] rünnata Taanile kuuluvat [[Norra]]t. Rootslased pidid aga taganema, sest [[Peter Wessel]] (Tordenskjold) hävitas [[Dynekileni lahing]]us nende varustuslaevastiku.
 
Aastal [[1716]] külastas Peeter I Taanit.
Aastal [[1717]] tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut [[Göteborg]]i ja [[Strömstad]]i juures.
 
Peeter I tegi 1717 visiidi Prantsusmaale.
 
Aastal [[1718]] pidasid Rootsi ja Venemaa [[Ahvenamaa]]l läbirääkimisi [[separaatrahu]] sõlmimiseks.
 
Karl ründas 1718 uuesti Norrat ning langes [[30. november|30. novembril]] [[1718]] Norras [[Fredrikshald]]i kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.
 
Aastal [[1719]] sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde [[Ulrika Eleonora]]. Rootsi eesmärgiks oli saavutada rahu kõikide vaenlastega peale Venemaa. Sedasi loodeti liidus inglastega välja kaubelda paremad rahutingimused.
 
Jaanuaris 1719 sõlmis August liidu Austria ja Inglismaaga, kes tagasid talle abi juhuks, kui Venemaa ründab Poolat. Novembris 1719 tühistas ta liidu Peeter I-ga ja sõlmis Rootsiga vaherahu. Ulrika Eleonora tunnustas teda Poola kuningana.
 
[[9. november|9. novembril]] 1719 sõlmis Rootsi rahu Hannoveriga ([[Stockholmi rahu 1719]]). Hannover sai Bremeni ja Verdeni.
 
Vene väed rüüstasid 1719 Rootsi rannikut.
 
[[Peter Wessel]] (Tordenskjold) vallutas 1719 [[Marstrand]]i.
 
Preisimaa osalemist sõjas olid takistanud sisetülid ja Inglismaa sekkumine. Inglismaa tahtis iga hinna eest ära hoida Rootsi täielikku kokkuvarisemist. [[21. jaanuar]]il [[1720]] sõlmis Rootsi Preisimaaga rahu ([[Stockholmi rahu 1720]]). Preisimaa sai Vorpommerni, Szczecini, Usedomi saare ja Wolini.
[[29. veebruar]]il 1720 sai uueks Rootsi kuningaks Ulrika Eleonora abikaasa [[Frederik I]].
 
[[3. juuni]]l 1720 sõlmis Rootsi Taaniga [[Frederiksborgi loss]]is [[Frederiksborgi rahu]]. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga [[1721]]. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.
 
[[7. august]]il 1720 võitis Vene laevastik [[Grönhamni lahing]]us Rootsi eskaadrit.
 
Põhjasõja lõpetas [[10. september|10. septembril]] (30. augustil) [[1721]] sõlmitud [[Uusikaupunki rahu]]. Rootsi loovutas sellega [[Ingerimaa]], [[Liivimaa kubermang]]u, [[Eestimaa kubermang]]u, [[Saaremaa]], [[Hiiumaa]], [[Lõuna-Karjala]], [[Karjala kannas]]e ja [[Viiburi]]. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter 1714 oli vallutanud.
 
Poola ja Rootsi sõlmisid ametliku rahu alles [[1732]].
 
 
 
==Hinnang Karl XII tegevusele==
 
Karl XII juhindus soovist maksta kätte oma vaenlastele, mistõttu ta jättis kogu sõja jooksul vastu võtmata soodsad rahutingimused.
 
==Sõja tagajärjed==
16 872

muudatust