Napoleon III: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
IFrank (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
10. rida:
Pärast [[1848. aasta revolutsioon]]i pöördus ta tagasi Pariisi, kus valiti [[Prantsuse rahvuskogu|rahvuskogu]] liikmeks ja 1848. aasta detsembris suure häälteenamusega Prantsuse Vabariigi presidendiks. Presidendina ajas Napoleon [[konservatism|konservatiivset]], [[klerikalism|klerikaalset]] poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat võimu nõudvate alalhoidlike elementide poolehoiu.
 
TekkinudKuna konfliktiRahvuskogu puhulpüüdis põhiseaduseüldist reformihääleõigust pärastkaotada, kehtestas ta [[2. detsember|2. detsembril]] [[1851]] [[diktatuur]]i, [[1799]]. aasta põhiseadusega sarnaneva [[Põhiseadus|konstitutsiooni]], surus vastupanu Pariisis veriselt maha ja saades eluaegseks Prantsusmaa presidendiks, kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks, luues [[Prantsuse teine keisririik|Teise keisririigi]].
 
Keisrina edendas Napoleon III hoogsalt majanduselu, arendas Prantsusmaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Tema valitsusajal restaureeriti ajaloolisi monumente. Kuni 1860. aastani toetus ta rahvahääletustele (kõik rahvahääletused toetasid tema valitsust kuni keisririigi lõpuni välja), seejärel loodi valitav rahvaesindus. Kuid ta [[Absolutism|absolutistliku]] värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas Napoleon III koos Inglismaaga [[Osmanite riik|Türgimaad]] [[Krimmi sõda|Krimmi sõjas]] ja näis 1856. aastal [[Pariisi rahu 1856|Pariisi rahu]] järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa [[Euroopa]] tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat.
 
Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859. aastal Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks [[Savoia]] ja [[Nizza]], kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriigiga]]. 1863. aastal ta toetas moraalselt [[1863. aasta Poola ülestõus|Poola ülestõusu]], mille Venemaa siiski maha surus. [[Ameerika kodusõda|Ameerika kodusõjas]] mõtles ta algul [[Ameerika Riikide Konföderatsioon|Konföderatsiooni]] tunnustamisele, kuni USA valitsuse sõjapropaganda veenis maailma, et sõda peetakse orjuse kaotamise nimel. Lisaks ebaõnnestus ka [[Prantsusmaa interventsioon Mehhikos]] ja seal keisririigi asutamine ([[1863]]–[[1867]]). Samuti ei õnnestunud Napoleonil saada [[Preisimaa]]lt tasu erapooletuks jäämise eest [[Austria-Preisi sõda|Austria-Preisi sõjas]] [[1866]]. aastal ega omandada 1867. aastal [[Luksemburg]]i.