Vikipeedia

Tallinna raekoda: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P parandasin skripti abil kriipsud
4. rida:
'''Tallinna raekoda''' on [[Põhja-Euroopa]] ainus säilinud [[gooti stiil]]is [[raekoda]], mis on pärit 13. sajandist ja seega vanim raekoda [[Baltikum]]is ja [[Skandinaavia]]s. Kunagise turuväljaku lõunaküljel paiknev hoone on 36,8 meetri pikkune ja tema laius läänes on 14,5 ning idas 15,2 meetrit.<ref>[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=9 Tallinna Raekoda: ehituslugu], Tallinna raekoja ametlik koduleht, vaadatud 28. juuli 2013</ref> Ta on kahekorruseline ning avara keldrikorrusega.<ref name="ReferenceA">Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 176</ref> Tallinna raekoja torni tipus [[1530]]. aastast asuv [[tuulelipp]] [[Vana Toomas]] on kujunenud üheks Tallinna sümboliks. Torni kõrgus maapinnast on 64 meetrit.
 
Tallinna raekoja hoone asub [[Raekoja plats (Tallinn)|Raekoja plats]]il, raekoja juurde suunduvad tänavad: [[Kullasepa tänav]], [[Dunkri tänav]] ja [[Vanaturu kael]]. Raekoja taga asub üks Tallinna lühemaid tänavaid -– [[Raekoja tänav]].
 
Tallinna raekoda oli [[keskaeg]]se [[Tallinna all-linn]]a omavalitsusorgani [[Tallinna raad|Tallinna rae]] ametihoone. Linnavõim töötas raekojas 1970. aastani, aga raekojal on endiselt linnavalitsuse esindushoone roll. Raekoda võtab külastajaid vastu ka kontserdipaiga ja muuseumina, kus on võimalik tutvuda raekoja sajanditepikkuse arhitektuuri- ja ajalooväärtusega.<ref name="raekoda">[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=2 Tallinna raekoja], tallinn.ee, vaadatud 20. juuli 2013</ref> Tallinna vanalinna koosseisus kuulub Tallinna raekoda alates [[1997]]. aastast [[UNESCO maailmapärand]]i nimekirja.<ref>[http://www.puhkaeestis.ee/et/sihtkohad/linnareisid/tallinn/keskaegne-vanalinn Keskaegne vanalinn], puhkaeestis.ee, vaadatud 8. juuli 2013</ref> 2004.
41. rida:
Kaitserinnatise ning lohepeakujuliste [[veesülititega]]<ref>1627, D. Pöppel</ref> kaunistatud peafassaadi läbib peaaegu kogu hoone pikkune üheksast kaarest koosnev alumise korruse kõrgune [[kaaristu]]. Fassaadi toetavad lisaks kaheksa [[piilar]]it.<ref name="Eesti Entsüklopeedia 9 1996"/><ref name="veeb.tallinn.ee">[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=9], vaadatud 28. juuli 2013</ref> Kaupmehed otsisid tihtipeale kaaristu all vihma eest varju.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 22"/> Üht raekoja arkaadkäigu sammast kasutati [[häbipost]]ina. Selle külge aheldati kurjategijad, et neid linnarahvale häbistamiseks ja mõnitamiseks välja panna.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25"/> Sellel oli kaelaraud ning randmekinnitid.<ref>[http://www.ohtuleht.ee/7901], Õhtuleht, vaadatud 28. juuli 2013</ref> Kaaristu lõppeb raekoja peauksega hoone paremas servas. Teistest väiksematest ustest ja luukidest erineb peauks ilusate raidpiitade ja ukseni viiva kolme trepiastme poolest. Tänu neile on näha, et tegu on peasissekäiguga.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 22"/>
 
Esimese korruse läänepoolse osa ehituslaad on sarnane tema all asuva keldriruumi omaga -– ka selle servjoonvõlve kandsid neli madalat neljatahulist piilarit. Keskajal oli siin arvatavasti niinimetatud kaubasaal, kus tuvustati kaupu, sõlmiti tehinguid jne. Kaubasaalist idapool olev ruum, mille võlvid toetuvad samasugustele neljatahulistele piilaritele, oli keskajal piinakambriks. Põhjapoolsesse müüri ehitatud trepi kaudu oli see ruum ühendatud raesaaliga teisel korrusel, kus keskajal mõisteti kohut. Kahest väiksemast idaosas asuvast ruumist oli lõunapoolne varakambriks, kust ruumi läänemüüris asuva trepi kaudu pääses teisele korrusele linna arvepidamise ruumi (kämmerei). Nagu varakamber, nii on ka sellest põhja pool asetsev ruum kaetud silindervõlviga. Selle ruumi läänemüüris oli ahi (kalorifeer ehk hüpokaust) raesaali kütmiseks sooja õhuga.<ref>Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 176-177176–177</ref>
 
Peakorruse huvitavaimad ruumid on kuue [[võlvik]]uga kahelööviline pidulik kodanikesaal ning sellest idas asuv raesaal.<ref name="Eesti Entsüklopeedia 9 1996"/> Teise korruse lääneosas asuv 16,2 meetrilaiune pikkune ja 12 meetri laiune nn. kodanikesaal on 7,5 meetri kõrgune kahelööviline ruum. Ruumi kannavad kaks Tallinna 15. sajandi arhitektuurile tüüpilist kaheksatahulist piilarit. Kodanikesaal on kaetud kaheksaosalise madala servjoonvõlviga, mida eraldab kolmeosaline vööndkaar. Raekoja kagunurgas leiduv kõiki korruseid läbiv šaht oli käimla (''profatt'').<ref>Eesti arhitektuuri ajalugu 1965, lk 177-178177–178</ref>
 
=== Kodanikesaal ===
80. rida:
Ehitusuuringud on tõestanud, et raekoda paiknes samal kohal juba [[13. sajand]]il. Praegune, rohkem kui 600-aastane hoone on rajatud vana raekoja müüritisele.<ref>[http://www.epl.ee/news/tallinn/raekoja-ihuarst-teddy-bockler-esitles-raamatut-raekoja-leidudest.d?id=50999935 Raekoja ihuarst Teddy Böckler esitles raamatud raekoja leidudest], Eesti Päevaleht, vaadatud 28. juuli 2013</ref> Juba aastal 1250 oli praeguse raekoja asukohal kivihoone püsti. Allikates mainitakse koosolekusaaliga (consistorium) ja keldriga (cellarium civitatis) hoonet [[1322]]. aastal. Linna võimsuse ja rikkuse kasvades ehitati ta ümber. 14. sajandi lõpul oli hoone sama pikk nagu praegu, kuid ta oli kitsas ja ilma tornita. Ainult arkaadkäik, mis praegusest arkaadkäigust erines, andis tunnistust sellest, et tegemist pole tavalise elumajaga.<ref name="Rannu J., 1983, lk 34">Rannu J., 1983, lk 34</ref>
 
Tallinn, vana nimega Reval, kujunes 14. sajandiks üheks olulisemaks vahesadamaks Euroopa ja Venemaa vahelisel hansa kaubateel. Hansalinn Tallinna õitsenguaeg oli 15. sajand, mil linn ehitati tänu kaubandusest saadud tulule suurel määral ümber. Peamiseks Euroopast läbi Tallinna Venemaale liikuvaks kaubaartikliks oli sool. Soolale järgnesid kangad ning heeringad. Metallidel, veinil ning vürtsidel oli samuti oluline koht. Osa eelnimetatud kaupadest jäi koduturule, aga enamus läks edasi Venemaale. Tallinnast lääne poole viidud kaupade hulgas oli esikohal vili. Rukis, puit, lina ja paekivi olid Liivimaa päritolu kaup. 15. sajandist pärinevad enamik tänaseni säilinud ehitusmälestisi: keskaegsed kaupmehemajad, kirikud, gildihooned ning sealhulgas ka raekoda.<ref>[http://www.kul.ee/index.php?path=0x885x1194 Soolale ehitatud linn -– näitus Tallinna Raekojas], www.kul.ee, vaadatud 8. juuli 2013</ref>
 
Võib väita, et raekoda ehitati samuti soolale. Suurte töödega tehti algust [[15. sajand]]i algul. [[1402]]. aasta lihavõttepõhi tähistas raad veel vanas majas, kuid kohe pärast pühi alustati ehitustöödega.<ref name="Rannu J., 1983, lk 34"/> Juhtivaks töömeistriks oli tõenäoliselt kiviraidur Ghercke.<ref name="ReferenceB"/> Võimalik, et juhtivad meistrid, kelle hulgas oli ka Ghercke, tulid all-linna [[Toompea]]lt, kus [[14. sajand]]i viimasel veerandil olid lõppenud ulatuslikud tööd [[linnus]]es, Suure Toompea ringmüüril ja toomkirikus.<ref name="ReferenceC"/> Ehitusplatsile toodi 600 palki, 581 prussi, 46 paari talasid ja 107 kivikoormat. Kivid toodi [[Lasnamäe]]lt, kus oli kiviraiujate küla, dokumentides on säilinud ka vedajate nimed. Müüriladumiseks toodi tahumata kive, kuid mõned detailid tuli teha ka lihvitud kividest.<ref name="Rannu J., 1983, lk 35">Rannu J., 1983, lk 35</ref> Hoone põhikonstruktsioonid -– vundamendid, müürid ja võlvid -– on ehitatud Toompea paelavalt ja linnalähedastest kivimurdudest hangitud paekivist ning kokku laotud lubimörti kasutades.<ref>[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=9 Tallinna raekoda], tallinn.ee, vaadatud 6. juuli 2013</ref> 1403. aastal tahuti kivid ja ehitati kaaristu, võlve kandvad piilarid, aknapõsed jm.<ref name="Masso T.,1983, lk 80"/> Kaaristu [[piilar]]id ning Tallinna ehitusstiili arengus olulist osa etendanud fassaadi läänelõigus paiknev peaportaal ehitati Ghercke otsesel osavõtul.<ref name="Reference378">Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 378</ref> Eeskujuks oli portaalimeistrile Toomkiriku väiksem lõunaportaal.<ref>Eesti kunsti ajalugu, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, lk 56-5756–57</ref> On teada, et kivitahuja Yckmele valmistas sambad veinikeldri tarvis ja 200 plokki hoone välisnurkade jaoks. Meister Keyzner, üks arvuka kivitahujate pere esindajaist, valmistas aknad. Meister Gherckele ja ta kahele abilisele maksti peaportaali ehitamise eest 5 Riia marka (1 Riia mark kaalus 207,8 g hõbedat).
[[Pilt:Vistas panorámicas desde la iglesia de San Olaf, Tallinn, Estonia, 2012-08-05, DD 21-22 PAN.JPG|pisi|Toompea]]
[[Pilt:Tallinna Raekoda,.jpg|pisi|Tallinna raekoda jõulude ajal]]
90. rida:
Arvatavasti 1627.-1629. pandi senise gooti teravkiivri asemele hilisrenessansi stiilis praegune kiiver. “Ühe märgiga telliskivide järgi võib otsustada, et mitmed fassaaditööd, tornikonsooli ja viilu parandamine, uute dekoratiivsete veesülitite paigaldamine ning siseehitustööd toimusid kõik umbes ühel ajal või vähemalt järjest,” rääkis Teddy Böckler. “Nähtavasti 1630. ja 1650. aasta vahel ehitati ka suurde saali piilarite vahele vaheseinad ning konsoolide kõrgusele vahelagi. Nende väikeste kambrite kütmiseks oligi vaja ehitada ahjud ja korstnajalad."<ref name="Tallinna raekojas kukkus lagi sisse">[http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tallinna-raekojas-kukkus-lagi-sisse.d?id=5552407 Tallinna raekojas kukkus lagi sisse], Delfi, 17. aprill 2003</ref> Vanasti polnud majadel maapinnani ulatuvaid vihmaveeranne. Nende asemel kaunistasid katuseräästaid enamasti lohepeakujulised kivist või rauast veesülitid, mille ülesandeks oli vesi majaseinast eemale juhtida.<ref name="lemill.net"/> Üheaegselt torni lõpetamisega sepistas vasksepp [[Daniel Pöppel]] raekojale lohepeadest vaskplekist veesülitid.<ref name="Masso T.,1983, lk 80"/><ref name="Rannu J., 1983, lk 35"/> Praegu on need raekojas ilu pärast.
 
[[1651]]-–[[1652]] viidi raekoja peasissepääs barokkarhitektuurile iseloomulikult üle hoone keskossa. Peaportaal suleti. Raekoja esinduslikkust ja omapära esiletoonud kaaristu ning keldri ja esimese korruse aknad müüriti kinni. Kodanikesaal jaotati kaheks korruseks ja tükeldati eraldi ruumideks.<ref name="raekoda5" /><ref name="Masso T., 1983, lk 80"/> [[1860]]. aasta paiku ehitati nelinurksed aknad ümber teravkaarseiks.<ref name="Masso T., 1983, lk 80"/>
 
[[1944]]. aasta 9. märtsi pommirünnakus süttis raekoja tornikiiver põlema ning hävis. See sai tõukeks raekoja restaureerimistööde algusele peale sõda.<ref name="raekoda5" /> Sõjajärgseil aastatel on raekoda ulatuslikult restaureeritud. [[1952]]. aastal taastati torn. [[1959]]-–[[1960]] avati taas kaaristu ning kõrvaldati fassaadidelt möödunud sajandi ümberehituste jäljed. [[1971]]-–[[1975]]. aastal (arhitekt [[Teddy Böckler]], sisearhitektid [[Leila Pärtelpoeg]] ja [[Udo Umberg]]).<ref>[http://entsyklopeedia.ee/artikkel/tallinna_raekoda1 Tallinna raekoda], entsyklopeedia.ee, vaadatud 6. juuli 2013</ref> vabastati raekoja sisemus hiljem ehitatud vaheseintest ja lagedest ning rekonstrueeriti raekoda Tallinna esindushooneks.<ref name="Masso T., 1983, lk 80"/>
 
1952. aastal taastatud torni puitkonstruktsioon oli 1996. aastaks osaliselt pehkinud ning selle plekk-kate lagunenud. Niisiis vahetati tornikiiver ning sümboolse tähendusega Vana Toomas välja. Vana Toomas oleks võinud suurema tormi korral alla kukkuda. Tööd algasid 1996. aasta alguses, kui Albu vallas valmistati vajaminevad puitdetailid. Torni osad toodi Tallinna juunis ning algas nende kokkumonteerimine ja katmine vasest plaatidega. Torni puitkonstrukstiooni katmiseks kulus 1,4 tonni vaskplekki. Viimase töönädala kolmapäeva õhtul liideti torni osad kokku ning esialgu raekoja kõrval asuva torni otsa paigutati Vana Toomas. Esmalt tuli vana torni tugevdada, et ta töö käigus ära ei laguneks. Ülemine osa tõsteti alla alles kolmveerand üheksa. Esialgselt plaaniti töid lõpetada töid kell kolm, kuid asi venis õhtuni. Tuul tõusis ja kui oli jäänud üles tõsta veel viimane torni osa, tekkis oht, et tuul hakkab töid segama. Lõpuks õnnestus kell seitse hakata oma kohale panema ka torni viimast osa. Torni kokkuliitmise ning jupikaupa üles paigutamise töötas välja projektibüroo Sille insener Danil. Plaanid viis ellu AS Stinger Voldemar Metsaalliku juhtimisel. Tornikiivri aitas üles tõsta Pekkaniska autotõstuk.<ref name="Postimees">Triin Parts. [http://www.postimees.ee/leht/96/07/26/kuum.htm Tallinna raekoda sai uue torni ja uue tuulelipu], Postimees, vaadatud 28. juuli 2013</ref>
104. rida:
[[Pilt:Tallinna Niguliste kirik 22-03-2013.jpg|pisi|Tallinna Niguliste kirik]]
 
Tallinna Raekoja pööning puhastati välja aastatel [[2002]]-–[[2003]]. Pööningupool lammutati ehitusfirma poolt kuni „pööningu põranda tasapinnani“, mis oli tekkinud võlvidele kogunenud prahist. Selle sisse lammutajad ise ei kaevunud.<ref name="tallinn.ee"/> Kaevetööde käigus leitud põnevad ja haruldased leiud on raekoja pööningul uudistamiseks väljas.<ref>[http://www.tallinn.ee/est/Tallinna-Raekoda-eksponeerib-ponevaid-pooninguleide Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide], tallinn.ee, 3. juuli 2013</ref> Sealhulgas on näiteks raha ja dokumentidega nahkpaun, mis just tänu tolmule hästi säilinud on. Kõige vanemaks leiuks osutus aga hoopis raesaali põranda alt leitud puust tõmmits, mille süsinikanalüüs näitas, et selle valmistamiseks kasutatud puu hakkas Eesti metsades kasvama 1230.-1240. aasta paiku, kui Rävala oli juba taanlaste võimu all. Lisaks saab tutvuda restaureerimislooga -– stendidelt näeb lühikirjeldusi erinevatest etappidest aastatest 1952–2005. Pööningule viib teiselt korruselt keerd­trepp. See asub endise raekoja köögi mantelkorstnas.<ref>[http://www.postimees.ee/20809/raekoda-volub-nii-keldri-kui-pooninguga Raekoda võlub nii keldri kui ka pööninguga], postimees.ee, 16. juuli 2008</ref>
 
Raekoja võlvidepealselt veeti toona välja ligi 300 tonni ehk umbes 70 veoautokoormat prahti. Sellest enamuse moodustas võlvikuplite vahesid täitnud pinnas, mis ajalooliselt oli täitnud soojustuse funktsiooni. Arheoloogiliste kaevetööde käigus tuli prahi seest välja üle 300 leiu, nende hulgas haruldasi dokumente ja esemeid. Möödunud kümne aasta jooksul on neid pööninguleide uuritud, puhastatud ja konserveeritud ning väike, kuid põnevam ja haruldasem osa neist on raekoja pööningul väljanäitusel. Näha saab pööningult leitud kirju raele ja raehärradele 14.-[[16. sajand]]ist, keskaegseid tuletõrjevahendeid, tööriistu jms kuni [[1905]]. aasta revolutsiooniliste lendlehtedeni välja.<ref>[http://www.tallinn.ee/est/Tallinna-Raekoda-eksponeerib-ponevaid-pooninguleide Tallinna raekoda eksponeerib põnevaid pööninguleide], tallinn.ee, 3. juuli 2013</ref>
[[Teddy Böckler]] (17.05.[[1930]] -– 08.12.[[2005]]) oli Tallinna raekoja restaureerimisarhitekt (alates[[1959]]. aastast kuni raekoja viimase restaureerimisetapini). Viimane restaureemisetapp viidi tema projekti järgi lõpule [[2006]]. aastal.<ref>[http://veeb.tallinn.ee/raekoda/uus/index.php?id=9 Tallinna raekoda], veeb.tallinn.ee, vaadatud 6. juuli 2013</ref>
 
Enamiku 1970. aastate lõpul tehtud sisekujunduse elementidest ei heidetud minema, kuna toonane raekoja arhitekt Teddy Böckler leidis, et tegu on õnnestunud, tervikliku ja väärika sisekujundusega. Lisaks linnakodanike saali mööblile säilisid näiteks ka omal ajal väga moekad süsimusta polüesterlakiga kaetud vaheuksed hüüdnimega "klaveriuksed". Klaveriuksed sobivad väga hästi kujunduse teiste mustade elementidega. Raekoja direktriss Elvira Liiver Holmström ütles, et ennistamise käigus tegeldi ka rekonstrueerimisega, mistõttu sai raekoja köök tagasi kunagi sealt välja lammutatud mantelkorstna. Korsten on ühtlasi ka trepikojaks, millest kulgeb pööningule keerdtrepp. Pööningusaal puhastati tolmust, uuendati ning sellest sai muuseumi- ja näitusepaik.<ref>[http://blog.postimees.ee/150504/esileht/siseuudised/tallinn/134346.php Tallinna raesaalid said uue ja senisest ajaloohõngulisema näo], postimees.ee, vaadatud 28. juuli 2013</ref>
191. rida:
Taoliste iseseisvate linnade võit oli tollel ajal tähtis ajalooline samm, mis tähendas linna vabanemist kuninga ja feodaali võimu alt. Viimastele tundus aga isegi selliste linnade olemasolu “jumala ja inimeste seaduste rikkumisena”. See võit ei tulnud mitte kergesti ja edu oli võitlust krooninud vaid seetõttu, et linnad pürgisid iseseisvusele kogu Euroopas.<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/>
 
Oma tegevuses lähtus raad Lübecki õigusest ning andis igal aastal lisaks omalt poolt välja määrusi ja korraldusi (bursprake, willküre), mis linnaelanikele avalikult välja kuulutati. Tähtsamate otsuste langetamisel pidi raad arvestama olulisemate [[gild]]ide seisukohti, kusjuures mõjukaim oli [[Suurgild]].<ref name="raekoda38" /> Rae ja suurgildi tihedatele suhetele viitab ka fakt, et mõlemad kasutasid oma vapil sama kujutist -– valget risti punasel taustal. Raeliikmed valiti eluaegsele ametikohale, kuid teatud aja tagant said nad võtta end ametikohustustest vabaks, et arendada oma äritegevusi.<ref>Kristina Porgasaar, "Tallinn -– tuhandeaastane pealinn", lk 20</ref> Mõne aasta pärast, 1255. aasta augustis kinnitati Tallinna õigused uuesti, kuu aja pärast koostati aga esimene [[Tallinna koodeks]], milles oli 99 artiklit. Koodeksist on säilinud 14 pärgamentlehte (15. leht on katkine, aga tekst on jäänud puhtale 16. lehele).
 
===Tallinna rae seadusandlus===
197. rida:
 
Ülaltoodud raemäärus sisaldub koondkäsikirjas, mille varasemad osad on üles tähendatud 16. sajandi esimestel aastatel, hilisemad sama sajandi 50. aastatel. Leidub ka ärakirju tekstidest, mille varaseimad algversioonid pärinevad 15. sajandi algusest.
Põhiosas sisaldab köide erinevate käsitööametite skraase, lisaks maalrite, ketrajate, kiviraidurite, seppade, kullasseppade, pagarite, pistemaakrite, sadulseppade, lihunike, voorimeeste, mündrike, köösnerite ja kingseppade skraade erinevaid versioone 15.-16. sajandist. Lisaks nendele on üles tähendatud ka raemäärusi, millest käesolevas seoses pakuvad kõige enam huvi reformatsiooniaegseid kirikuelu ümberkorraldusi puudutavad sätted aastatest 1524-15251524–1525. Oluline osa sellest, mis Tallinna rae tegevusest usupuhastusega seoses teada on, näiteks esialgne uus kirikukorraldus, nõudmised pildirüüste käigus röövitud kirikuvara väljaandmise kohta ning sellega seoses ka teade pildirüüste toimumisest üldse, pärineb nimelt sellest säilikust.
1525. aasta 22. jaanuari määrus oli ajendatud asjaolust, et Tallinna jutlustajavendade konvendi laialisaatmisel ei õnnestunud rael olulisemat osa konvendi varast üle võtta. Seda seetõttu, et vennad olid väärtuslikuma vallasvara ning dokumendid ära peitnud, suures osas ilmselt Harju-Viru vasallide juurde, ent osalt ka Tallinna kodanike majadesse.
12. jaanuaril 1525 peale konvendi laialisaatmist võeti kloostri juhtkond (prior Augustinus Emsinckhoff, lektor ja subprior Thomas de Reken ja prokuraator David Sliper) vahi alla. Neid sunniti avaldama andmeid kloostri varanduse ja privileegide asukoha kohta. Kõigi kolme aruanded on ka säilinud, ent kuupäevaliselt dateerimata. Otsustades nendes kirjades leiduvate vihjete järgi prokuraatori ja priori vahelistele läbirääkimistele vara väljaandmise üle, koostati aruanded tõenäoliselt pärast raemääruse väljastamist.
Arvatavasti oli raele määruse väljaandmise ajaks teada, et Tallinna kodanike kodudes võib konvendi vara leiduda, selle täpsema asupaik polnud aga ilmselt teada. Välistada ei saa ka seda, et mõne varjaja kohta oli rael lähemaid andmeid või vähemalt oletusi, ent soovimata jõuvõtteid kasutada, kutsuti esmalt üles konvendi vara vabatahtlikult välja andma.
Määruse sõnastus on huvitav. Nimelt on märkimisväärne, et ei pöörduta mitte linna kodanike või elanike poole, vaid kõigi poole, kes on linnaga seotud. Nagu öeldud, ei paigutanud dominiiklased oma vara mitte ainult Tallinna elanike juurde ning selle kohta võis ka rael andmeid olla (väljaspool linna elavate inimeste karistamine oli raele juriidiline probleem). Pöördumist nii vaimulike kui ka ilmalike poole tuleb pidada tolleaegse kantseliidi formaalsuseks, sest ka vaimulike vastutuselevõtmine tollases siiski veel katoliiklikus linnas pidi rae jaoks olema väga küsitav. Osa väljendeid, mis puudutavad vendade vara laialijagamist, on kindla juriidilise sisuga ning viitavad sellele, et üleandmisprotseduur toimus kõigi vallasvara deponeerimise reeglite järgi, pole välistatud, et koguni linna kohtuvõimu osalusel. Millised need reeglid olid, pole teada -– ükski keskaegse Tallinna säilinud õigusakt niisugust menetlust ei kirjelda. Võimalik, et kasutati mõnda universaalsemat tsiviilõigust.
Teated selle kohta, kas rae üleskutsel oli tulemusi või mitte, puuduvad. Võib aga oletada, et midagi olulist ei saavutatud -– raedokumentide seas pole pikemaid inventare kloostri vara kohta ning konvendi arhiivi aegsetes ümberkorraldustes vajaks eraldi uurimist ning ülaltoodud määrus on vaid üks näide sellest, kui energiliselt sekkus ilmalik võim usupuhastuse ajal kirikuellu.<ref>"Vana Tallinn XII (XVI)" Raimo Pullat, lk 99-10099–100</ref>
 
Linna kasvades koodeksit täiendati, kohandati seda kohalikele tingimustele sobivaks. Koodeksi viimases 16. sajandist pärinevas variandis oli juba 320 artiklit. Hoolimata süsteemi puudumisest oli koodeks väga ulatuslik seaduste kogu, mis haaras linna elu kõiki külgi.<ref name="Rannu J., 1983, lk 33"/> Kord aastas loeti rahvale ka kogu linnaõigus ette, et keegi ei saaks seaduserikkumist teadmatusega vabandada.<ref name="K.R. Hahn, 2001, lk 25"/>
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_raekoda"