Alfred de Vigny: erinevus redaktsioonide vahel

'''Alfred Victor de Vigny''' ([[27. märts]] [[1797]] [[Loches]] – [[17. september]] [[1863]]) oli prantsuse luuletaja, näite-näitekirjanik ja romaanikirjanik.

Alfred de Vigny sündis vanas, [[Suur Prantsuse revolutsioon|Suure Prantsuse revolutsioon]]i poolt ruineeritud [[aadel|aadliperekonnas]]. Kibestunud vanemad kasvatasid de Vignyd kuningatruuduse ja [[Napoleon]]i vihkamise vaimus. Restauratsiooni ajaks oli de Vigny jõudnud kõrgemasse ohvitseride kooli ja esialgu tundis ta kuningavõimu taastamise üle siirast heameelt. 18-aastaselt katkestas ta õpingud ning temast sai alamleitnant ainult aadlikest koosnevas kompaniis. Kuid peagi pettus ta teenistuses, kunasest tema ainukeseks „kangelasteoks”"kangelasteoks" jäi [[Louis XVIII]] [[eskort]]imine Napoleoni tagasipöördumise ajal [[Elba]]lt.

Alfred de Vigny pühendas kogu oma kuninga teenimisest vaba aja lugemisele ja luuletamisele. Aastal [[1822]]. aastal ilmutas ta anonüümselt 10 luuletusest koosneva kogu „Luuletused”"Luuletused". Aastal [[1824]] ilmus „Eloa”"Eloa", millele sai osaks suurepärane vastuvõtt. [[1825]]. aastast alates pühendas ta end ainult kirjutamisele: [[1826]]. aastal ilmus luulekogu „Antiiksed ja moodsad luuletused”, ajalooline romaan „Cinq-Mars”, mis jutustas markii de Cinq-Marsi julgest vandenõust kardinal [[Richelieu]] vastu, kes markiil selle eest pea maha raiuda lasi. De Vigny kirjutas ka [[näidend]]eid ja tõlkis [[Shakespeare]]'i [[aleksandriin]]idesse. [[Victor Hugo]] kõrval oli de Vigny [[romantism|romantilise]] koolkonna üks olulisimaid autoreid. Kodanlaste kuninga [[Louis-Philippe]]'i võimuletulek solvas teda sügavalt. Oma päevikus märkis ta, et see oli talle „poliitilisest ebausust vabanemise” aeg. Ta hakkas huvi tundma Lamennais' sotsiaalse [[kristlus]]e vastu ning võttis omaks isegi mõned [[vabariik]]likud ideed.