Tänav: erinevus redaktsioonide vahel

[[Keskaeg]]sed linnatänavad olid nii ruumipuuduse tõttu kui kaitseotstarbel (ründajad eksisid ära) reeglina kitsad, pimedad ja käänulised, heal juhul sillutatud munakividega. Keskaegsed tänavad olid ka väga mustad, kuivõrd kogu solk visati otse akendest välja tänavaile.

[[Renessanss|Renessans]]iajal hakati linnade südamete väljanägemisele rohkem tähelepanu pöörama ning hakati tegelema väljakute ning tänavaruumi kujundamisega. Sellegipoolest jäid tänavad kitsasteks, ebamugavateks ning ohtlikeks ning olgugi, et [[Prantsusmaa]] ja [[Inglismaa]] pealinnades anti juba 17. sajandil välja korraldusi, et peatänavate ääres elavad inimesed peavad öötundideks oma aknale põleva küünla paigutama, et möödujad teed näeksid, jäid tänavad öötundideks kottpimedaks ning ohtlikuks. Selliste esindustänavateni nagu [[Regent Street]] Londonis, [[rue de Rivoli]] Pariisis, [[Ringstrasse]] Viinis jt sääraste loomiseni jõuti aga alles 19. sajandil. Siis hakati tõsisemalt mõtlema jalakäijate ning liiklusvahendite üksteisest eraldamise peale, sanitaarsuse ja tänavaplaani ühtsemaksmuutmise peale (majade kõrgus sõltub tänava laiusest), esimesed suurlinnad said endale kanalisatsioonivõrgu ning tänavavalgustus jõudis selleni, et tänavaile paigutati laternad (1807 valgustati gaasilaternatega [[Pall Mall]] Londonis).