Kolmekümneaastane sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
68. rida:
'''Kolmekümneaastane sõda''' oli [[sõda]], mis peeti [[1618]]–[[1648]] põhiliselt [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] territooriumil [[Kesk-Euroopa]]s, kuid milles osales enamik [[Euroopa]] riike. Sellel oli palju põhjuseid, kuid üheks peamiseks oli konflikt [[protestantism]]i ja [[katoliiklus]]e vahel, mistõttu seda on peetud viimaseks suureks [[ususõda|ususõjaks]] Euroopas. Tähtsat osa mängis ka [[Teine Praha defenestratsioon|Praha defenestratsioon]] ([[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma riigi keisri]] [[Ferdinand II (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand II]] saadikute [[defenestratsioon|aknast välja viskamine]] [[Praha]]s 1618. aastal), mida peetakse enamasti sõja alguseks. Lisaks oli mängus [[Habsburgid]]e [[dünastia]] saatus.
{{pooleli}}▼
== Sõja eeldused ==
103. rida ⟶ 105. rida:
Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000 meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis Neuhausini.
Ferdinand arvestas, et keisri vägede Böömimaale tungimisega surutakse böömlaste vastupanu lühikese aja jooksul maha. Seda ei juhtunud, olgugi et ka Khuen ja Buguoy tõttasid Ferdinandi vägedele appi. Äge Habsburgide vastane krahv [[Heinrich Matthias von Thurn|Jindrich Matyas Thurn]] osutas mehist vastupanu ja suurendas oma sõjaväge, palgates seisuste poolt eraldatud rahaga juurde lisavägesid. Thurnile saabus appi ka seiklushimuline saksa krahv Ernst Mansfeld oma 2000 mehega. Sellises olukorras olid keisri väejuhid sunnitud taanduma ja said böömlastelt koguni lüüa. Keisri olukord halvenes veelgi, kui sileeslased ühinesid böömlastega ja saatsid neile appi markkrahv Jägerndorfi. Keisrimeelse Pilseni linna alistamine Mansfeldi poolt oli böömlaste uueks eduks. Kui Thurn oleks tunginud nõrgestatud Buquoy väele kallale ja selle hävitanud, oleks see olnud keisrile väga raskeks hoobiks. Kuid Thurn siirdus Austriasse, et mõjutada Austria seisusi ühinema böömlastega. Austerlased olid aga kõhkleval seisukohal, et oodata ära [[Määrimaa]] otsus, sealne mõjukaim poliitik [[Karel Žerotín vanem]] püüdis
ud konfliktis säilitada rahu ja toetas pigem Ferdinand II-st. Muutunud ilmastikuolude tõttu pöördus Thurn tagasi Böömimaale. Talve jooksul otsisid mõlemad pooled endale väljastpoolt toetust. Nüüd kihutas ka Määrimaa minema keisri maavalitsejad, korraldas oma valitsuse Böömimaa eeskujul ja koondasid tugeva sõjaväe. Ühiseks võitluseks Ferdinandi vastu sõlmiti naabermaaga leping ja Žerotín pandi koduaresti. Thurnil oli nüüd tee Alam-Austriasse lahti ja ta saabuski [[Viin]]i alla, kuid pidi siiski taanduma, sest tema sõjavägi oli Viini ründamiseks liiga nõrk.
132. rida ⟶ 136. rida:
Gustav Adolfi aeglase edasitungi tõttu sattus hädaohtu Põhja-Saksa suurim linn Magdeburg. Keiser oli selles linnas oma restitutsiooni-edikti läbiviimisega teinud algust. Kodanikud polnud sellega nõus ja sõlmisid Rootsi kuningaga lepingu keisri ja Katoliku Liiga vastu. Gustav Adolf saatis magdeburglastele oma väejuhi Falkenbergi appi, kuna ta ise ei saanud kohale minna, sest pidas läbirääkimisi saksa vürstidega ühisest aktsioonist keisri ja liiga vastu. 20. mail 1631 Magdeburg vallutati liiga vägede poolt ja riisuti paljaks.
Pärast seda Tilly raiskas oma aega mõttetult: esmalt ta tungis [[Hessen-Kasseli maakrahvkond|Hessen-Kasseli maakrahvi]] [[Wilhelm V (Hessen-Kasseli maakrahv)|Wilhelm V]] kallale ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus ta tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd Gustav Adolf oli jõudnud kindlustada oma seljatagust ja ta siirdus Tangermundi juures üle [[Elbe]] jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri ebatarga ettekirjutise põhjal Tilly ka taandus ja ründas Saksi kuurvürsti Johann-Georgi, kes oli
l jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades seejuures [[Halle]], Eislebeni, Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi vägede arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd Gustav Adolf võis julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav lahing peeti 17. septembril 1631. a. Breitenfeldis, Leipzigist põhja pool, mille Tilly oli vallutanud. Tilly otsustas vaenlase tõrjuda tagasi marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede suhtes, kuid rootsi kindralid Baner ja Horn näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangilangenutena 7000 meest. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse – liinitaktika. Välja nägi see selline, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5–6 viiru sügavusse "liini". Kuna tema musketimehed suutsid laadida ja tulistada mitu korda kiiremini kui vaenlase omad, pidas selline liin oma tulejõuga kinni märksa massiivsema kolonni rünnaku, jättes samal ajal osa jõude reservi. Pärast hiilgavat võitu Breitenfeldi juures Gustav Adolfil oli tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaisse maadesse. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631. a. vallutas Praha. Sama õnnelikult sõjategevus arenes ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril andis talle alla keisri vägede garnison [[Mainz]]is. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunktini. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle, kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta vastu võtaks sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.
143. rida ⟶ 149. rida:
Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, [[ungari]] kuningas Ferdinand, kelle abiks oli kindral Gallas (Wallenstein mõrvati keisri käsilaste poolt). Esimeseks sõjaliseks menuks kujunes Regensburgi tagasivõtt. Septembris 1634. a. keisri väed lõid Frankeni hertsogit Bernhardit ja rootsi kindral Gustav Horni Härdlingeni juures. Liiduväe kaotused olid 6000 meest surnutena ja 3000 langes vangi, nende seas ka Horn.
▲{{pooleli}}
== Prantsuse-Rootsi periood ==
| |||