'''Huno Rätsep''' (sündinud [[28. detsember|28. detsembril]] [[1927]] [[Tartu]]s) on eesti keeleteadlane ja [[Eesti Teaduste Akadeemia]] liige.
1946. aastal lõpetas ta [[Hugo Treffneri Gümnaasium|Treffneri gümnaasiumi]] ja astus [[Tartu Ülikool]]i soome-ugri keeli õppima. Ülikooli lõpetamiselelõpetas Rätsep 1951. aastal, millele järgnesid aspirantuuriaastad ja 1954. aastal kandidaadiväitekirja kaitsmine teemal "Infiniitsed vormid soome-ugri keeltes" kaitsmine 1954. aastal. 1974. aastal kaitses Huno Rätsep doktoriväitekirja, mille laiendatud variant ilmus 1978. aastal monograafiana "Eesti keele lihtlausete tüübid". 1980. aastal hinnati see töö riikliku preemia vääriliseks. Professorikutse sai Huno Rätsep 1977. aastal.
Huno Rätsepa õppejõutöö Tartu Ülikooliülikooli eesti keele kateedris algas 1954. a ja kestis üle neljaneljakümne aastakümneaasta, sellestmillest ligi kakskümmend aastat kateedri juhatajana ning aastatel 1992–1993 korralise professorina. Alates 1994. aastast on Huno Rätsep Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
LäbiOma õpetamisaastateõpetamisaastatel oli Huno Rätsep ennekõike keeleajaloolane ja sõnavarauurija. Tema mahukas loengute komplektis oli läbi aastate esikohal eesti keele ajaloo põhikursus, millegamille käisjuurde kokkukuulus erikursus eesti keele sõnavara päritolust ning liivi keele erikursus. 1960. aastatel tõid tema loengud ja seminarid strukturaallingvistika ja teiste uute keeleteaduslike suundade alased loengud ja seminaridteemal kaasa põhimõttelise pöörde eesti keeleteadusliku mõtte arengus. Huno Rätsepa eestvõttel loodud generatiivse grammatika teooriale tuginevast uurijaterühmast on tulnud terve plejaad lingviste – tema õpilasi. Sellest arenguliinist on välja kasvanud ka Tartu Ülikooliülikooli arvutilingvistika uurimisrühm ja keeletehnoloogia töörühm. Ta on juhendanud kümmekondakümmekond väitekirja ning pidanud loenguid eesti keele ajaloost ja süntaksist ka Soome ja Rootsi ülikoolides.
1981. aastal valiti Huno Rätsep Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks eesti keele alal.
Uurijana on Huno Rätsep tegelnud nii keeleajaloo kui ka tänapäeva keele uurimisega, kirjutanud põhjapanevalt eesti keele süntaksist ja sõnavarast, eesti keele uurimise ajaloost, sõnade etümoloogiast jpm. Tema sulest on ilmunud üle 120 teadusartikli, kaks monograafiat ja kaks eesti keele ajaloolise morfoloogia alast kõrgkooliõpikut. 1980. aastail juhtis Huno Rätsep kogu eesti keeleelu Emakeele Seltsi esimehena ja vabariikliku õigekeelsuskomisjoni esimehena. Ta kuulub rahvusvahelise ajakirja "[[Linguistica Uralica]]" toimetuskolleegiumi ja Eesti Soome-Ugri Komiteesse ning on Emakeele Seltsi ja Helsingis toimiva [[Soome-Ugri Selts]]i (Société Finno-Ougrienne) auliige. 1998. aastal pälvis Huno Rätsep eesti keeleinimeste kõige mainekama autasu – [[Ferdinand Johann Wiedemann|F. J. Wiedemann]]i keeleauhinna.
2001. aastal autasustati Huno Rätsepat [[Valgetähe IV klassi teenetemärk|Valgetähe IV klassi teenetemärgiga]].
