Kasutaja:Rriispere/Asbest: erinevus redaktsioonide vahel

Asbestide hulka kuuluvad [[kihtsilikaat]] [[krüsotiil]] ehk valge asbest ning [[amfiboolidamfibool]]id [[amosiit]] ehk pruun asbest (mineraalina [[grüneriit]]), [[antofülliit]] ehk sinine asbest (kiudjas [[erim]]), [[krokidoliit]] (mineraalina [[ribekiit]]), [[tremoliit]] (kiudjas erim), eriti peenekiuline [[amiant]] ja [[aktinoliit]] (kiudjas erim).<ref>McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill (2007). Köide 2 (ANS–BIN). Lk 237–239. ISBN 0071441433</ref>

Kõige varasem asbesti kasutus oli tema kiudude tõmbejõu ja kuumakindluse tõttu tänapäeva [[Soome]] aladel ligikaudu 2500 eKr. , kus [[antofülliit]]iantofülliiti kohalikust allikast kasutati, et tugevdada savinõusid. Samuti kasutati asbesti kiude lampide [[taht]]ade valmistamisel.

17.saj. lõpul algatas [[Peeter I]] asbesti paberi toodmise, kasutades [[krüsotüül]]ikrüsotiili kiude, mis olid kaevandatud [[Uural]]itest. Asbesti kiudude kasutus tööstuses sai tõelise hoo [[Itaalia]]s 19.saj. alguses asbestitekstiilide arengu tagajärjel. 19.saj. lõpuks oli tuvastatud paljusid asbesti allikaid üle maailma ning nende kaevandamised said alguse [[Kanada]]s (1878), [[Lõuna-Aafrika]]s(1893, 1908–1916) ja [[Vene Impeerium]]is (1885).

20nda sajandi alguses tõusis nõudlus asbesti järele tohutult mitmete masinate jaoks, eriti termaalse isolatsiooni eesmärgil. Aastal 1900 loodi [[Hatschek]]i masin, mis võimaldas pidevat [[eterniit|eterniidi]]tootmist asbest-tsemendist. Samuti arenes kiirelt [[autotööstus]], kus oli vaja asbesti pidurite, sidurite ning tihendite valmistamiseks. [[Image:Eternit_2.jpg|pisi|left|Eterniitkatus]]