Liha: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Lehekülg asendatud tekstiga 'Liha on mürgine, kuna põhjustab vähki ja südamehaigusi.Perse need lihasööjad!!!!!!!!!!!!!!!!!! :P Heil Hitler xD' |
|||
1. rida:
[[Pilt:Beinscheibe.jpg|pisi|]]
'''Liha''' on loomade [[Lihaskude|lihas]]-, [[rasvkude|rasv]]- ja [[sidekude]], mida tarvitatakse toiduks. Samuti arvatakse sageli liha hulka mitmesugused [[subprodukt]]id: [[Keel (kulinaaria)|keel]], [[maks (kulinaaria)|maks]], [[neerud (kulinaaria)|neerud]], [[aju (kulinaaria)|aju]], [[süda (kulinaaria)|süda]], [[diafragma (kulinaaria)|diafragma]], [[kopsud (kulinaaria)|kopsud]], [[Üdi (kulinaaria)|luuüdi]], [[nahk (kulinaaria)|nahk]] jne. Eri kultuurid määratlevad liha erinevalt. Mõnes kultuuris ei hõlma liha mõiste näiteks [[kala (toit)|kala]]liha.
Tänapäeval katsetatakse võimalusi kasvatada liha kunstlikult "katseklaasis".
Sõna "liha" kasutatakse ka ülekantud tähenduses, näiteks "kahuriliha".
==Lihaloomad==
Suur osa inimeste toiduks tarvitatavast lihast pärineb [[koduloom]]adelt, keda kasvatatakse [[põllumajandus]]ettevõtetes spetsiaalselt [[lihatootmine|lihatootmise]] eesmärgil. Sellistest koduloomadest on levinud näiteks [[siga]], [[lehm]], [[lammas]], [[kana]], [[koduhani|hani]] ja [[kodupart|part]].
Toiduks pruugitakse ka [[metsloom]]ade liha: suur- ja väike[[imetaja]]id, [[roomajad|roomajaid]], [[kahepaiksed|kahepaikseid]], [[Peajalgsed|peajalgseid]], [[Molluskid|molluskeid]] ja mõningaid [[Putukad|putukaid]]. Selleski suhtes on eri kultuurides üsna erinevad toitumistavad. Eestis süüakse peamiselt kalade, lindude ja suurimetajate liha; samas on näiteks [[konnad]] tavapärane toiduaine [[Prantsuse köök|prantsuse köögis]].
==Kultuur ja religioon==
[[Pilt:HK Sheung Wan Market 羊肉 Lamb meat with Head May-2012.JPG|pisi|Kits Hiina lihaturul]]
[[Pilt:Tsukiji.CuttingFrozenTuna.jpg|pisi|Külmutatud tuunikala lõikamine]]
Leidub loomi, keda mõnes kultuuris on kasvatatud söögiks, ent kelle söömist võidakse teistes kultuurides pidada tabuks või ebaloomulikuks. Nii on [[hobune|hobuseid]] söödud nii [[Saksamaa]]l kui ka [[Mongoolia]]s, samas suhtutakse nende söömisse Eestis võõristusega. [[Koer]]ad ja [[kass]]id on kuulunud traditsiooniliste lihaloomade hulka mitmel pool Ida-Aasias (nt [[Korea]]s ja [[Hiina]]s), kuid mitte Euroopas. Teisalt süüakse Euroopas ohtralt sealiha, mis on tabu [[islam]]is ja [[judaism]]is, ning veiseliha, mis on keelatud [[hinduism]]is.
Mereloomadest süüakse Eestis traditsiooniliselt eelkõige kalu. Ehkki [[rannarahvas|rannarahva]] seas on söödud ka [[Hülged|hülgeid]], on hülgeliha söömisest Eestis praktiliselt loobutud ning teisi suuremaid mereloomi esineb Eesti vetes harva. Põhjarahvaste seas nagu [[inuitid]] on levinud ka teiste mereimetajate, eelkõige [[vaalad]]e tarvitamine toiduks. Tänapäeval tekitab vaalapüük lausa rahvusvahelisi pingeid ning ehkki seda püütakse mõnel pool põhjendada kultuuritraditsioonidega, väidetakse näiteks Jaapani kohta, et sealne töönduslik vaalapüük on maskeeritud teaduslikuks. Teistes riikides protestitakse ka Jaapanis kombe vastu tarvitada toiduks [[delfiin]]e. See-eest on mereriikides levinud [[kaheksajalg]]ade ja [[kalmaar]]ide, mitmesuguste molluskite ja koorikloomade (nt [[krevett|krevetid]]) söömine.
Mageveeloomadest on Eesti toidulaual lisaks kaladele tavapärane ka [[vähk]]. Mageveeimetajatest on uuemal ajal söödud [[kobras]]t, [[nutria]]t ja [[ondatra]]t, kuid [[nutriakasvatus]]e nõukogudeaegsele propageerimisele vaatamata ei ole need muutunud eestlaste toidusedelis tavapäraseks.
[[Pilt:French meat 0002.JPG|pisi|left|Täidetud lind]]
Metslindudest ei ole Eestis tavaks süüa suuri linde nagu [[luiged]], [[kured]] ja [[kotkad]], ega väikesi [[laululinnud|laululinde]]. Tavalised jahilinnud on [[hani|metshaned]] ja -[[part|pardid]]. Küll on laululindude püüdmine toiduks traditsiooniline Lõuna-Euroopas, näiteks [[Prantsusmaa]]l ja [[Itaalia]]s. Mujal on tuntud jahilindude seas ka näiteks [[faasan]]id.
Paljudes kultuurides on erilised nõuded loomade söödavatele kehaosadele. Talupojakultuurides peetakse tihti söödavaks subprodukte ehk rupskeid ehk rupse (keel, maks, neerud, aju, süda, kopsud jne) ning need kuuluvad traditsioonilistesse toiduretseptidesse (nt [[neerupirukas]] ja praemaks); linnastumise käigus kaovad need toidulaualt ning eelistama hakatakse n-ö puhast liha.
Samuti seavad religioonid sageli reegleid selle kohta, kuidas peab toiduks tarvitatav loom olema tapetud ja kuidas tuleb tema liha valmistada; vanemate usundite toitumisreegleid selgitatakse vahel nende päritolumaa kliima, haiguste leviku ja neist tulenevate hügieeninõuetega. Tuntumad sellised reeglistikud on judaismi [[koššer]] ja islami [[halal]] (mõlemad kehtivad märksa laiemalt kui üksnes liha kohta). Judaism keelab näiteks liha ja [[piim]]a koos valmistada.
Religioossete [[paast]]ude seas – näiteks [[katoliiklus]]es ja [[Õigeusk|õigeusus]] – on levinud tava keelata just nimelt liha söömine, kuid lubada taimetoitu, mõnikord ka kala. Seepärast söödi keskaegses Euroopas mõnel pool paastuajal [[kobras]]t, kuna see liigitati kala ja mitte liha hulka.
Kuigi mõnes traditsioonilises kultuuris on varem teatud tingimustel söödud ka inimesi, ei ole see tänapäeval enam kombeks. Suures osas maailma riikidest on inimsöömine ehk [[kannibalism]] karistatav.
==Ajalugu==
[[Pilt:Mutton and camel meat in large cauldrons 18943u original.jpg|pisi|Lamba- ja kaameliliha keetmine suurtes kateldes 1894]]
[[Pilt:Minke-whale-meat.jpg|pisi|left|Vaalaliha]]
Pikka aega oli lihasöömine inimeste jaoks üsna juhuslik, sõltudes aastaajast ning [[Jahipidamine|jahi]]õnnest. Eelajaloolistest jahiloomadest on tänapäeva kultuuris enim tuntud [[mammut]], kelle väljasuremise peamiseks või üheks põhiliseks põhjuseks peetakse sageli küttimist. Mammutijaht oli ürginimestele suur ja raske ettevõtmine, milleks pidi organiseeruma terve hõim, see nõudis koostööd, oskust ja õnne.
Kuna liha oli raskesti kättesaadav ja kõrge toiteväärtusega, tõstis see liha kui toiduaine prestiiži. Et jahis osalesid enamasti üksnes mehed, kujunes liha ka sotsiaalse staatuse sümbolina oluliseks ka soosuhetes. Nii muutus liha rikkuse sümboliks ja seda hakati pidama oluliseks tervislikus toitumises. Seepärast on liha tänini inimese toidus kõrgel kohal.
Suurema osa ajaloost on inimeste peatoiduse moodustanud taimed. Veel keskajal söödi liha suhteliselt harva ning liha oli külluses vaid ülikuperedes ja kuningakodades. Kõrgklassiski piirasid lihatarbimist luksusevastased reeglid, sealhulgas usulised paastud. Nii oli lihasöömine keelatud kevadisel paastuajal ja reedeti.
Kui tööstusrevolutsiooni ajal hakkas Euroopas üldine elatustase tõusma, algas intensiivpõllumajanduse ühe haruna ka massiline lihatootmine. Oluliselt odavdasid liha tavatarbija jaoks sügavkülmutamine ja kaugtransport. Tänapäeval tarbitakse tööstusriikides liha palju sagedamini kui vanasti ning lihasöömine isegi kolm kord päevas ei ole enam haruldane.
==Toitumine==
Kuna [[inimene]] kui liik on [[kõigesööja]], on liha loomulik osa inimeste toidusedelist ja nende organism on sellega harjunud. Liha sisaldab aminohappeid, mida inimesel pole võimalik omandada taimedest.
Samas on mõnes kultuuris traditsiooniliselt ning tänapäeval üha laiemalt ka kogu maailmas levinud [[taimetoitlus]]. Sellele tuuakse mitmesuguseid põhjendusi alates religioossetest ja eetilistest ning lõpetades [[allergia]]te ja maitse-eelistustega.
Taimetoitlased jagunevad mitmeti ka liha määratluse poolest. Mõned neist ei söö lisaks ranges mõttes lihale ka muid loomseid toiduaineid nagu munad ja piim, teised aga söövad neid ja vahel isegi kala.
Ranges tähenduses lihatoitlasi praktiliselt ei esine. Küll on traditsiooniliste karjakasvatajate ja kalurite seas mõnel pool levinud äärmiselt liharikas dieet, mida mingil määral siiski tasakaalustavad taimed.
===Toiteväärtus===
Toores tailihas on umbes 75% [[vesi|vett]], rasvases lihas vähem. Ka on tailihas 20% [[valk]]u ning rasvases lihas jällegi vähem.
Keskeltläbi on lihas [[rasv]]a 2%, kuid seda võib olla ka kuni 10%. Rasvasema liha [[toiteväärtus]] on suurem; üldiselt on toore liha toiteväärtus 110–200 kalorit 100 grammi kohta.
Lihas ei ole [[Kiudained (toit)|kiudaineid]]. Ka [[süsivesikud|süsivesikuid]] on lihas harva; erandiks on siseelundid, näiteks maks, süda ja neerud. [[Glükogeen]]ina esinevad süsivesikud annavad lihale pehme maitse. Pärast looma surma muutub glükogeen piimhappeks, mistõttu liha pinguldub.
Lihas on palju B-vitamiine nagu B12 ja niatsiin, samuti tsingi, kaaliumit, fosforit ja rauda. Rupskid sisaldavad ohtralt A-vitamiini ja rauda. Ehkki kuumtöötlemisel osa vitamiine laguneb, jääb enamik neist, nagu ka mineraalained, liha toiduks valmistamisel alles.
Inimese organism omastab lihavalke paremini kui taimseid valke. Ka on lihas kõik kaheksa täiskasvanud inimesele vajalikku aminohapet (kahekümnest) üldiselt ideaalseks peetavas vahekorras.
Vahel arvatakse siiski, et kuna läänemaailmas on elatustase viimastel sajanditel järsult tõusnud, liha prestiiž toiduainena aga püsib endiselt kõrgeks, tarbivad sealsed inimesed liialt palju valku. Lihaportsjoni suurus peaks olema 50–100 grammi ning vältimaks liigset [[kolesterool]]isisaldust, peaks see sisaldama rasva vähe või mõõdukalt.
==Anatoomia==
[[Pilt:Schwein-Ganz.png |pisi|Sea rümba tükeldamise skeem]]
Liha ehk [[lihaskond]] moodustab loomakerest 35–65%. [[Lihaskude|Lihaskoe]] moodustavad pikad õrnad [[lihaskiud]], mille fikseerivad tugevamad [[sidekude|sidekoe]] kiud. Liha pehmus sõltub sidekoe kogusest, kuna see sisaldab kaht kuumusele erinevalt reageerivat ainet: valge [[kollageen]] muutub niiskes kuumas keskkonnas [[želatiin]]iks, kollane [[elastiin]] on aga kõva ja jääb terveks.
Mida kauem lihas töötab, seda enam on selles sidekudet. Seepärast ongi vanemate loomade liha vintskem. Et lihaste koormus on erinev, sõltub liha pehmus ka sellest, mis kehaosast see pärineb. Kõige õrnemad tükid on [[rümp|rümba]] keskel, eriti [[nimmed|nimme]]osas – [[sisefilee|sise]]- ja [[välisfilee]] -, kõige vintskem aga esiosas – [[koot]], [[abatükk|aba]]-, [[kaelatükk|kaela]]- ja [[rinnatükk]] ja ribiotsad.
==Gastronoomia==
[[Pilt:French meat 0006.JPG|pisi|]]
Eristatakse punast liha (lamba-, [[tall]]e-, hobuse-, veise-, vasika- ja sealiha), valget liha (linnu- ja [[küülik]]uliha) ning tumedat liha (ulukiliha). Teine võimalik eristus on linnu-, uluki- ja tapaliha (veise, vasika-, lamba-, talle-, hobuse- ja sealiha).
Üldiselt peetakse toiduvalmistamisel parimaks värsket ja pehmet liha. Samas pehmendavad liha [[hautamine]], [[keetmine]] ja [[marineerimine]], mistõttu pole nende töötlusviiside korral pehmus niivõrd oluline.
Liha värvus sõltub loomaliigist, looma dieedist ja lihatüki värskusest. Rauarohke dieet muudab liha punasemaks, kahvatu ja lõtv liha ei pruugi aga olla värske.
Levinumad liha kulinaarse töötlemise viisid on [[praadimine]], [[küpsetamine]], [[grillimine]], [[röstimine]], keetmine, hautamine, [[pošeerimine]], [[suitsutamine]], [[marineerimine]], [[hapendamine]], [[soolamine]] [[kuivatamine]] ja [[vinnutamine]].
==Säilitamine==
Toores liha rikneb kergesti. Toatemperatuuril saastub see bakteritega, mis muudavad liha söögikõlbmatuks. Toorest ega küpsetatud liha ei tohiks hoida toatemperatuuril kauem kui kaks tundi, külmkapis kuni paar päeva. Rasvane liha rikneb kiiremini kui tai.
Liha säilivuse tõstmiseks kasutatakse [[Konserveerimine (toiduained)|konserveerimist]], suitsutamist, soolamist, vinnutamist, [[külmkuivatamine|külmkuivatamist]] ja [[sügavkülmutamine|sügavkülmutamist]].
==Kirjandus==
* "Maailma toiduainete entsüklopeedia" Tallinn: TEA, 2006
==Vaata ka==
* [[Kannibalism]]
* [[Loomakasvatus]]
* [[Taimetoitlus]]
[[Kategooria:Toiduained]]
{{Link FA|es}}
| |||