Korporatsioon Sakala: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast Vabadussõda oli olukord [[Tartu Ülikool]]is muutunud. Enamik üliõpilastest olid nüüd [[eestlased]], riiklike institutsioonide ja erialaorganisatsioonide loomisega vähenes üliõpilaste osa rahvuslik-kultuurilises tegevuses ja enamik üliõpilasi olid vähemalt ühe sõja veteranid. Seoses liikmeskonna kasvuga muutus ka Sakala struktuur. Vilistlaskogu asus tegutsema iseseisva üksusena. Selle keskus paiknes Tartus, selle koondised tegutsesid ka [[Tallinn]]as, [[Viljandi]]s, [[Pärnu]]s ja [[Võru]]s. Sakala stipendiaatidena Tartus õppinud lõid [[Soome]]s Sakala osakonna. [[Tallinna Tehnikaülikool]]i juurde loodi [[1937]] Tallinna osakond. Aktiivselt võeti osa [[Kaitseliit|Kaitseliidu]] ja [[Tartu Linna Vabatahtliku [[Tuletõrje Ühing]] Ühinguu tegevusest.<ref name=spes2/>

Korp! Sakalat seostati avalikkuses [[Vabadussõjalased|vabadussõjalaste]] liikumisega ja mitmed selle juhid kuulusidki Sakalasse: [[Artur Sirk]], [[Eduard-Alfred Kubbo]], [[Villem Reier]], [[Paul Telg]], [[Karl-Arnold Jalakas]] ja [[Theodor Rõuk]]. Ometi oli korp! Sakala apoliitiline organisatsioon ja selle tegelikku toetust vabadussõjalastele on raske hinnata<ref name=spes2/>. Sellegipoolest arutas [[Konstantin Päts]]iPätsi juhitudviies valitsus|Vabariigi Valitsus]] [[1935]]. aastal Sakala sulgemise küsimust. Korporatsiooni esindajad jõudsid Pätsigariigivõimuga siiski kokkuleppele, kuigi mitme liikme väljaheitmise hinnaga. Välja heideti Artur Sirk, Eduard Kubbo, Karl Martin Dorbus, [[Juhan Libe]], Karl-Arnold Jalakas, Maks Kurre, H. Arnover ja H. Nahkoi<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700225929&tbn=1&pgn=2&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&img=era0031_004_0000440_00028_t.jpg&hash=af4d4805bfa8e3c503f08048dcc0f18a</ref>. Väliskoondised tühistasid [[1979]] otsused liikmete väljaheitmise kohta poliitilise surve all tehtud otsustena.<ref name=vhs19991/>