Kärdla kraater: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kärdla kraater''' ehk '''[[Kärdla]] [[impaktstruktuur]]''' asub Loode-[[Eesti]]s [[Hiiumaa]]l, seejuures kraatri kese jääb [[Rannajoon|rannajoonestrannajoon]]est ca 3 kilomeetri kaugusele. Kraater tekkis [[Meteoriit|meteoriidiplahvatuse]] tagajärjel umbes 455 miljonit aastat tagasi Ülem-[[ordoviitsium|OrdoviitsiumisOrdoviitsium]]is.<ref name="loodus">{{netiviide|URL=http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel940_935.html|Pealkiri=Meteoriidikraatrid kätkevad saladusi|Väljaandja=[[Loodusesõber]]|Autor=[[Hendrik Relve]]|Aeg=|Kasutatud=17. juuni 2012}}</ref> Kärdla kraater on üks paremini uuritud ja säilinud kraater varajase [[Paleosoikum|Paleosoikumi]]i ajajärgul. <ref name="loodus"/> [[Paluküla]], [[Tubala]] ja [[Linnumäe]] [[kõrgendik]]ud on [[ringvall]]i paremini säilinud osad. <ref name="nett">http://www.puhkaeestis.ee/et/kardla-meteoriidikraater</ref> Tuhandeid aastaid kestnud kraatri arengu jooksul on [[sete|setted]] kraatrisüviku täitnud, mistõttu on kraater maastikul vaid aimatav.<ref name="loodus">{{netiviide|URL=http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel940_935.html|Pealkiri=Meteoriidikraatrid kätkevad saladusi|Väljaandja=[[Loodusesõber]]|Autor=[[Hendrik Relve]]|Aeg=|Kasutatud=17. juuni 2012}}</ref>

Hiiumaal Paluküla [[Aluspõhi|aluspõhja]] fenomeni uurimisega tegelesid 19. sajandi keskel [[Karl Eduard von Eichwald]], [[Aleksandr Ozerski]] ja [[Alexander von Schrenck]]. Nad mainisid mitmeid kordi oma töödes [[Paluküla paemurd|Paluküla paemurru]] [[lubjakivi|lubjakivide]]de kallutust. [[Henry von Winkler]], [[Hans Scupin]] ja [[Hendrik Palmre]] märkisid samas kohas esinevaid [[bituumen]]ite ja [[Maak|maagistumiste]] ilminguid. Aastal [[1967]] avastati Paluküla kõrgendikul [[kristalliinne aluskord|kristalliinse aluskorra]] kerge. Nimelt avastati kaevu [[puurimine|puurides]] 22 meetri sügavusel [[aluskord|aluskorra]]kivimid, mis antud kohas oleks pidanud [[lasum]]a ligikaudu 250 meetri sügavusel. [[aluskord|Aluskorra]] [[rike (geoloogia)|rikke]] seletamiseks alustas samal aastal geoloogilis-[[geofüüsika|geofüüsika]]lise uurimustööga [[TTÜ Geoloogia Instituut|Teaduse Akadeemia Geoloogia Instituut]]. Kuigi sellele järgnes hulgaliselt puurimistöid, ei jõutud ühtse arusaamani, et tegu on [[meteoriidikraater|meteoriidikraatriga]], vaid seletati [[geoloogiline struktuur|struktuuri]] olemust kui ülikeeruliste maa[[murrang]]urikete ja tõstetud ning vajunud plokkide süsteemiga.

[[1971]]. aastal alustas riiklik geoloogiateenistus uurimustööd [[Paluküla kerge|Paluküla kerke]] aladel selleks, et planeerida kristalsest aluskorrast kvaliteetse [[killustik]]u tootmist. Lõpetati varem Teaduse Akadeemia Geoloogia Instituudi tehtud [[gravimeetriline kaardistamine|gravi]]- ja [[magnetomeetriline kaardistamine]]. [[1973]]/[[1974]]. aastaks jõuti [[geoloogiline struktuur|struktuuri]] [[geomorfoloogia|morfoloogia]] ja aluskorra [[kristalne kivim|kristalsete kivimite]] purustuse põhjal järeldusele, et tegu on plahvatusliku iseloomuga [[Endogeensed protsessid|endogeense]] [[kraater|vulkaani kraatriga]]. [[1980]]. aastal teostatud Hiiumaa gravi- ja magnetomeetrilise [[geoloogiline kaardistamine|kaardistamiste]] tulemusena selgus Kärdla struktuuri erinevus ümbritsevast [[geoloogiline struktuur|geoloogilisest struktuurist]]. [[1981]]. aastal alustati [[Lääne-Eesti]]s aluspõhja aerogeoloogilist kaardistamist, lisaks puuriti kraatri lähiümbrusesse 6 uut [[puurauk]]u. [[1981]]. aastal jõudis [[Peterburi|Leningradi]] [[geoloog]] [[Viktor Liudvigovich Masaitis]] [[tuff|tufi]]laadsete [[bretša]]de [[õhik]]uid uurides järeldusele, et Kärdlas asub meteoriidiplahvatusel tekkinud struktuuriga. Aastal [[1984]] nõustusid kraatri morfoloogia ja arengu uurijad [[Väino Puura (geoloog)|Väino Puura]] ja [[Kalle-Mart Suuroja]] selle käsitlusega.

Aastal [[1983]] leiti, et [[kraatri kesksüviku]]st võib saada kõrgendatud mineraalsusega vett, mida aasta hiljem hakati pumpama 400 m sügavuselt, millele järgnes raviotstarbelise „Kärdla“ [[mineraalvesi|mineraalvee]] tootmine. 1993. aastaks lõpetati mineraalvee "Kärdla" villimine ning Kärdla meteoriidikraatris Palukülas mineraalvee tootmiseks ehitatud seadmed ja mahuti jäid seisma. <ref name="nett2">http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=87786</ref> [[1986]]–[[1991]] tehti Hiiumaal keskmõõtkavalist (1:200 000) [[geoloogiline kaardistamine|geoloogilist süvakaardistamist]], mis andis ka täiendavaid andmeid kraatri ehituse kohta. Selle raames rajati Eesti sügavaim (815,2 m) [[puurauk K-1]], mis paljastas ligi 300 meetri ulatuses impaktsündmusest purustatud kristalse aluskorra [[granitoid]]e.

1991. aastal valmis [[Peterburi]] [[Eelkambrium]]i Instituudi geoloogide koostööl uurimustöö Hiiumaa kristalse aluskorra kivimite [[fluidid|fluidsetest]] [[suletis|suletistest]]test. Töö kajastas kokkupõrke käigus esmaste aluskorrakivimite fluidide [[Sublimeerumine|lendumist]] kokkupõrke käigus ja nende asendumist [[sekundaarsed fluidid|sekundaarsete fluididega]]. [[1988]]–[[1993]]. aastatel süveneti plahvatusega seonduvate [[sete]]te ja [[sulfiidid|sulfiid]]se materjali [[maak|maagi]]stumise protsesside uurimisele. Aastal [[1994]] avaldas Kalle-Mart Suuroja ülevaate, mis hõlmab impaktiga seonduvate setete klassifikatseerimist. Sellega eraldati kaks kihistut: Kärdla ja Paluküla, millest esimene on otseselt plahvatusega seonduvate kivimite kompleks ja teine koosneb hilisematest [[terrigeensed setted|terrigeensetest setenditest]] ja [[karbonaatkivim|karbonaatsetest kivimitest]]. Aastatel 1993–[[1995]] [[modelleerimine|modelleeris]] [[geoloog]] [[Jüri Plado]] gravi- ja magnetomeetrilise kaardi alusel kraatri morfoloogiat, jõudes järeldusele, et kokkupõrkest purustatud kivimite tsoon ulatub ligi 1 km sügavusele kraatri põhjast.<ref name="kalle96">Kalle Suuroja. Kärdla impaktkraatri teke ja areng. 1996. Tartu Ülikool Geoloogia Instituut. (lk. 5-52) </ref>

# [[Vesi|Vesi]] – 100 meetrit

# [[Lubjakivi|Lubjakivid]]d – 20 meetrit

Langevat [[taevakeha]] iseloomustavad põhiliselt 3 näitajat: [[Mass|mass]], [[kiirus]] ja [[langemisnurk]].

Kärdla kraatri tekitanud meteoriidi [[Parameeter|parameetrid]] tuleb [[Interpretatsioon|interpreteerida]], kasutades [[geoloogia|geoloogilisi]] ja [[Geofüüsika|geofüüsikalisigeofüüsika]]lisi [[Meetod|meetodeidmeetod]]eid, kuna otsesed andmed puuduvad.<ref name="kalle96"/>

Ringvalli asümmeetria vihjab,et taevakeha langes madala nurga (ca 45–30 kraadi) all – Paluküla poolses [[Mäemassiiv|massiivis]] on [[Meteoriidikraatri vall|valli]] osa alusest ligi 240 m kõrgune, samal ajal kui [[Tubala]]-[[Kärdla]] poolses lõigus jääb kõrgus alla 100 meetri ehk kõrguste vahe on ligi 140 meetrit. <ref name="joe">Joeleht, A.; Kirsimae, K.; Plado, J.; Versh, E.; Ivanov, B. (2005). Cooling of the Kardla impact crater: II. Impact and geothermal modeling. Meteoritics & Planetary Science, 40 (1), (lk. 21–28).</ref>

Kärdla impaktsündmust seostatakse [[Ülem-Ordoviitsium]]is suurenenud kokkupõrgete arvuga, mille põhjustas L-[[Kondriitmeteoriit|kondriidi]] tüüpi [[Asteroid|asteroidiasteroid]]i lagunemine ca 470 ± 6 miljonit aastat tagasi. Ligi 100 kilomeetrise [[Diameeter|diameetriga]] asteroidi lagunemise ja [[Maakera|Maale]] suundumise tulemusena pommitati meie planeeti ligi 2 miljoni aasta vältel. Sama nähtus põhjustas ka [[Neugrundi kraater|Neugrundi]], [[Lockne kraater|Lockne]] ja teiste samaaegsete kraatrite tekke.

<ref>A rain of L-Chondrites in the Thorsberg quarry at Kinnekulle, southern Sweden-Thomas Müller TU Bergakademie Freiberg, Germany. (lk. 7;9) </ref>

[[Kategooria:MeteoriidikraatridEesti meteoriidikraatrid]]