Jaan Hargel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
[[File:Jaan Hargel 1.jpg|thumb|Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestri oboemängija Jaan Hargel, september 1938.]]
'''Jaan (Joann) Hargel''' ([[30. november]] [[1912]] [[Tallinn]] – [[30. jaanuar]] [[1966]] [[Tartu]]) oli [[eesti]] [[dirigent]], pedagoog, oboe- ja flöödimängija.
 
==Haridus==
Jaan Hargeli muusikutee sai alguse [[Tallinna Reaalkool]]i orkestris ja jätkus teistes Tallinna orkestrites pikolot, flööti, oboed või inglissarve mängides. [[1940]]. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi (praegu [[Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia]]) oboe erialal [[Mihhail Prokofjev]]i klassis, olles end õpingute ajal täiendanud ka Helsingi konservatooriumi (praegu [[Sibeliuse Akadeemia]]) professori [[Eero ViikiViik]]i juhendamisel ning osalenud Soome Raadio sümfooniaorkestri töös. Aastail 1934–1937[[1934]]–1937 ja 1941–1944[[1941]]–1944 töötas ta Estonia teatri (praegu [[Rahvusooper Estonia]]) orkestris ning 1937–1941[[1937]]–1941 Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestris (praegu [[Eesti Riiklik Sümfooniaorkester]]).
 
==Tegevus muusikuna==
[[1944]]. aastal kutsuti Jaan Hargel tööle Vanemuise orkestrisse, kus tal seoses sõjajärgsete keeruliste aegadega tekkis peagi võimalus ka dirigeerimist proovida. Tema dirigendidebüüdiks sai 1944. aastal esietendunud [[August KitzbergiKitzberg]]i draama „Enne„[[Enne kukke ja koitu“koitu]]“ [[Richard RitsinguRitsing]]u muusikaga.  Peagi järgnes sellele [[Leo FalliFall]]i operett „Lõbus„[[Lõbus talupoeg“talupoeg]]“ ja seejärel juba esimene ooper – [[Eugen Kapp|Eugen Kapi]] „Tasuleegid“„[[Tasuleegid]]“ ([[1945]]). Nii sai alguse Jaan Hargeli elutööks kujunenud dirigenditegevus Vanemuises, kokku 22 aastat (1944–66), neist kuus hooaega (1946–52[[1946]]–52) teatri peadirigendi ametis.
 
[[File:Jaan Hargel 2.jpg|thumb|Jaan Hargel juhatamas Gustav Ernesaksa ooperi „Tuleristsed“ proovi Vanemuise külalisesinemisel Moskvas Kremli teatris, märts 1960.]]
 
Jaan Hargeli juhtimisel jõudis Vanemuises lavale üle 70 ooperi, balleti ja opereti. Tähelepanu väärivad tema teened eesti algupäraste muusikateoste lavaletoomisel: esmaettekandes kõlasid tema juhatusel Nõukogude Eesti esimene operett, Edgar Arro ja Leo Normeti „Rummu Jüri“ (1954), Boris Kõrveri operett „Ainult unistus“ (1955) ja Gustav Ernesaksa ooper „Kosilased Mulgimaalt“ (1960), mida mängiti üle 130 korra. Eriti olulise tähenduse omandas Jaan Hargeli jaoks Evald Aava ooper „Vikerlased“, mis tema poolt uuendatud orkestratsioonis jõudis Vanemuise lavale 1955. aastal ja millest neli aastat hiljem valmis tema käe all ka Eesti esimene ooperi terviksalvestus.
 
Jaan Hargel on orkestreerinud [[Gustav ErnesaksaErnesaks]]a ooperi „Kosilased Mulgimaalt“ ning osalenud uute redaktsioonide tegemisel Ernesaksa ooperitest „Tuleristsed“ ja „Käsikäes“ (uue pealkirjaga „Mari ja Mihkel“), millest viimase vabaõhuetendus Hargeli dirigeerimisel lõpetas [[1965]]. aasta üldlaulupeo [[Tallinna lauluväljakullauluväljak]]ul. Rohkelt positiivset tagasisidet pälvisid Vanemuises Jaan Hargeli juhatusel lavale jõudnud [[Giacomo Rossini]] ooper „Sevilla„[[Sevilla habemeajaja“habemeajaja]]“ (1946), Mozarti[[Mozart]]i „Võluflööt“„[[Võluflööt]]“ ([[1948]]), Leoncavallo „Pajatsid“ ([[1949]]), [[Tšaikovski]] „Jolanthe“ ([[1951]]), [[Verdi]] „Aida“„[[Aida]]“ ([[1961]]), d`Albert`i „Madalik“ ([[1963]]), terve rida ülimenukaks kujunenud operette, näiteks Straussi „Nahkhiir“ (1949), Hervé „Mam`zelle Nitouche“ ([[1957]]), Raymondi „Mask sinises“ ([[1958]]), Kitzbergi jant Eduard Oja muusikaga „Rätsep„[[Rätsep Õhk ja tema õnneloos“õnneloos]]“ ([[1962]]), mida Hargeli eluajal mängiti ligi 140 korda, ning üks läbi aegade menukamaidmenukaimaid Vanemuise balletilavastusi „Peer„[[Peer Gynt“Gynt]]“ Griegi[[Grieg]]i muusikale ([[1959]]).
 
Jaan Hargeli viimaseks lavastuseks Vanemuises jäi Nicolai ooper „Windsori lõbusad naised“ (1965), mida ta jõudis enne oma varajast surma juhatada vaid mõned korrad. Lisaks lavamuusikale juhatas Jaan Hargel sümfooniakontserte, jätkates vajadusel ka flöödimängijana teiste dirigentide käe all sümfooniakontsertidel abijõuna või etendustel haigestunud orkestrante asendades.
 
==Tegevus pedagoogina==
 
Paralleelselt interpreeditegevusega tegi Jaan Hargel elu lõpuni ka pedagoogitööd. Aastail 1940–1944 töötas ta oboeõppejõuna Tallinna konservatooriumis, kus tema tuntuimaks õpilaseks oli hilisem kauaaegne Eesti Raadio sümfooniaorkestri (praegu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) oboerühma kontsertmeister [[Herman Talmre]], 1946–1949 Tartu Õpetajate Instituudis (praegu Tartu Ülikooli Haridusteaduste instituut) ja 1948–66 Tartu muusikakoolis (praegu Heino Elleri nimeline Tartu muusikakool), kus tema õpilased olid [[Heldur Värv]], [[Alo Põldmäe]] (oboe), [[Jaan Õun]], [[Peeter Rööp]] (flööt), [[Ilmar Aasmets]] (fagott) jt.
 
==Isiklikku==
 
Jaan Hargeli isa Jaan Hargel, pärast nime muutmist Hargla (1887–1962) oli Tallinna Draamateatri näitleja, peotantsuõpetaja, jalgpalli- ja kergejõustikukohtunik, abikaasa [[Alvi Hargel]], aastani 1947 Tilk (1911–1995) oli Vanemuise laulja (metsosopran), noorem poeg [[Jüri Hargel]] (1952) on flötist ja pedagoog.
 
==Tunnustused==
* [[1930]]ndad. aastad Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk
* [[1965]] [[Eesti NSV teeneline kunstitegelane]]
 
==Salvestused==
*LP Evald Aav. Ooper „Vikerlased“. Stseene ja aariaid. Melodija, 1961.
*CD Evald Aav. Ooper „Vikerlased“. SE & JS, 1997.
 
*CD Dirigent Jaan Hargel. Koostanud ja välja andnud Jüri Hargel, 2012.
CD Evald Aav. Ooper „Vikerlased“. SE & JS, 1997.
 
CD Dirigent Jaan Hargel. Koostanud ja välja andnud Jüri Hargel, 2012.
 
Arvukalt salvestusi Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis.
 
==Meediakajastus==
* A. Allikvee. Põhitöö, „kohakaaslus“, kõrvalharrastused. [[Edasi]], 26. mai 1963.
* E. Uuk. ...on lõpuni kirjutatudkirjutatud“. Edasi, 2. veebruar 1966.
* T. Levald. Helisalvestis„Helisalvestis kui fakt, mälu toetaja ja tulevikusõnumtulevikusõnum“. Sirp, 8. märts 2013.
 
==Kirjandus==