Samizdat: erinevus redaktsioonide vahel

'''Samizdat''' ([[vene keel]]es ''самиздат'', 'omakirjastus') oli põrandaalune sõltumatu [[kirjastamine|kirjastustegevus]] [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] jmja levinudteistes põrandaalune sõltumatu [[kirjastaminesotsialistlik riik|kirjastustegevussotsialistlikes riikides]].

Tehniliselt kõige enam levinud meetodiks oli kirjanduse paljundamine läbi [[kopeerpaber]]i [[kirjutusmasin]]al või käsitsi ümber kirjutades. Maksimaalse arvu koopiate saamiseks kasutati võimalikult õhukest paberit. Kasutati ka teksti pildistamist ja [[fotograafia|fotograafilist]] paljundamist. Keerulisemad ja poliitiliselt ohtlikumad olid [[tüpograafia|tüpograafilised]] meetodid. [[Koopiamasin]]adaid olidoli NSV Liidus vähe levinud ja need olid [[KGB]] range kontrolli all. Ka asutuste kirjutusmasinad olid kontrolli all.

Teiseks levinud meetodiks oli käsikirjade salajane väljatoimetamine riigist. Kirjutisedja nende publitseeritipublitseerimine välismaal ning. [[tiraažTiraaž]]id toimetati salaja tagasi Nõukogude Liidusriigis levitamiseks. Sellist meetodit nimetati ka ''[[tamizdat]]''iks ('sealkirjastaminesealkirjastus').

==''Samizdat'iSamizdati'' väljaanded==

Üks esimesi vene ''samizdat''<nowiki>'i</nowiki> perioodilisi väljaandeid oli [[Aleksandr Ginzburg]]i toimetatud kirjandusajakiri ''Синтаксис'' (''[[Sintaksis]]''). Ginzburg arreteeriti [[1960]]. aastal. [[1963]]. aastal vahistati [[Jossif Brodski]] ([[Nobeli kirjanduspreemia]] laureaat [[1987]]), samuti omakirjastuslikult ilmunud teoste pärast. [[1960. aastad|1960. aastate]] keskel ilmus põrandaaluse kirjandusliku rühmituse omakirjastuslik almanahh ''Сфинксы'' (''[[Sfinksõ]]'' 'sfinksid').

[[1962]]. aastal avaldati ajakirjas ''[[Novõi Mir]]'' [[Aleksandr Solženitsõn]]i jutustus "[[Üks päev Ivan Denissovitši elus]]". Varsti pärast seda korjati ajakirja numbrid kõigist raamatukogudest kokku ja hävitati. Jutustus hakkas levima ''samizdat''<nowiki>'i</nowiki> kaudu. Edaspidi ilmusid ''samizdat''<nowiki>'is</nowiki> paljud Solženitsõni teosed: ''[[Esimeses ringis]]'', ''[[Vähikorpus]]'', ''[[GULAGi arhipelaag]]'' jt.

Aastal [[1965]] toimus kõmuline kohtuprotsess [[Juri Daniel]]i ja [[Andrei Sinjavski]] üle nende välismaal ilmunud teoste pärast. ''Samizdat''<nowiki>'is</nowiki> levisid nende teosed hiljem, kuid sellest alates hakkas ''samizdat'' üha rohkem politiseeruma. Kujunes välja [[dissident]]ide liikumine, mida iseloomustas esinemine ''samizdat''<nowiki>'i</nowiki> väljaannetes ja välismaa ajakirjanduses.

Üks kõige pikemaajalisemaid ''samizdat''<nowiki>'i</nowiki> perioodilisi väljaandeid oli 15 aastat regulaarselt ilmunud infobülletään ''Хроника текущих событий'' (''[[Jooksvate Sündmuste Kroonika]]''). Aastatel [[1968]]–[[1983]] ilmus seda 63 väljaannet. Kroonika koosnes kuivas ja informeerivas stiilis koostatud kokkuvõtlikest teadetest sündmuste kohta Nõukogude Liidus. Püsirubriigid olid näiteks "Arreteerimised, läbiotsimised, ülekuulamised", "Kohtuvälised repressioonid", "Vanglates ja vangilaagrites", "''Samizdat''<nowiki>'i</nowiki> uudised", "Repressioonid Ukrainas", "Leedu sündmused". Ehkki kroonika koostajad viitasid pidevalt Nõukogude Liidu konstitutsioonile ja oma tegevuse legaalsusele, arreteeriti sellega seoses [[Natalja Gorbanevskaja]], [[Juri Šikanovitš]], [[Pjotr Jakir]], [[Viktor Krassin]], [[Sergei Kovaljov]], [[Aleksander Lavut]], [[Tatjana Velikanova]] jpt. Osaliselt koostati ja toimetati ''Jooksvate sündmusteSündmuste kroonikatKroonikat'' mõnda aega [[Eesti]]s.

Ukrainakeelne ja Ukrainale vähemalt sama oluline omakirjastuslik väljaanne oli seal poolteist aastat hiljem ''Jooksvate sündmusteSündmuste kroonikaKroonika'' eeskujul ilmuma hakanud ''Український Вісник'' (''[[Ukrainskõi Visnõk]]''; 8 numbrit, [[1970]]–[[1974]]), mis sisaldas peale inimõiguste rikkumise raportideraportite ka analüütilisi kirjutisi ja ilukirjandust.

Eestis toimunud omakirjastuslik tegevus oli tehnilises mõttes üsna sarnane vene ''samizdat''<nowiki>'iga</nowiki>. Sisulisi erinevusi oli aga märgatavalt. (Vaata [[Omakirjastuslik tegevus Eestis]]).