Jaan Hargel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
1. rida:
'''Jaan (Joann) Hargel''' ([[30. november]] [[1912]] [[Tallinn]] – [[30. jaanuar]] [[1966]] [[Tartu]]) oli eesti dirigent, pedagoog, oboe- ja flöödimängija.
 
===Haridus===
Jaan Hargeli muusikutee sai alguse [[Tallinna Reaalkool]]i orkestris ja jätkus teistes Tallinna orkestrites pikolot, flööti, oboed või inglissarve mängides. 1940. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi (praegu [[Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia]]) oboe erialal [[Mihhail Prokofjev]]i klassis, olles end õpingute ajal täiendanud ka Helsingi konservatooriumi (praegu [[Sibeliuse Akadeemia]]) professori Eero Viiki juhendamisel ning osalenud Soome Raadio sümfooniaorkestri töös. Aastail 1934–1937 ja 1941–1944 töötas ta Estonia teatri (praegu Rahvusooper Estonia) orkestris ning 1937–1941 Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestris (praegu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester).
 
===Tegevus muusikuna===
1944. aastal kutsuti Jaan Hargel tööle Vanemuise orkestrisse, kus tal seoses sõjajärgsete keeruliste aegadega tekkis peagi võimalus ka dirigeerimist proovida. Tema dirigendidebüüdiks sai 1944. aastal esietendunud August Kitzbergi draama „Enne kukke ja koitu“ Richard Ritsingu muusikaga.  Peagi järgnes sellele Leo Falli operett „Lõbus talupoeg“ ja seejärel juba esimene ooper – Eugen Kapi „Tasuleegid“ (1945). Nii sai alguse Jaan Hargeli elutööks kujunenud dirigenditegevus Vanemuises, kokku 22 aastat (1944–66), neist kuus hooaega (1946–52) teatri peadirigendi ametis.
 
13. rida:
Jaan Hargeli viimaseks lavastuseks Vanemuises jäi Nicolai ooper „Windsori lõbusad naised“ (1965), mida ta jõudis enne oma varajast surma juhatada vaid mõned korrad. Lisaks lavamuusikale juhatas Jaan Hargel sümfooniakontserte, jätkates vajadusel ka flöödimängijana teiste dirigentide käe all sümfooniakontsertidel abijõuna või etendustel haigestunud orkestrante asendades.
 
===Tegevus pedagoogina===
Paralleelselt interpreeditegevusega tegi Jaan Hargel elu lõpuni ka pedagoogitööd. Aastail 1940–1944 töötas ta oboeõppejõuna Tallinna konservatooriumis, kus tema tuntuimaks õpilaseks oli hilisem kauaaegne Eesti Raadio sümfooniaorkestri (praegu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) oboerühma kontsertmeister [[Herman Talmre]], 1946–1949 Tartu Õpetajate Instituudis (praegu Tartu Ülikooli Haridusteaduste instituut) ja 1948–66 Tartu muusikakoolis (praegu Heino Elleri nimeline Tartu muusikakool), kus tema õpilased olid [[Heldur Värv]], [[Alo Põldmäe]] (oboe), [[Jaan Õun]], [[Peeter Rööp]] (flööt), [[Ilmar Aasmets]] (fagott) jt.
 
===Isiklikku===
Jaan Hargeli isa Jaan Hargel, pärast nime muutmist Hargla (1887–1962) oli Tallinna Draamateatri näitleja, peotantsuõpetaja, jalgpalli- ja kergejõustikukohtunik, abikaasa [[Alvi Hargel]], aastani 1947 Tilk (1911–1995) oli Vanemuise laulja (metsosopran), noorem poeg [[Jüri Hargel]] (1952) on flötist ja pedagoog.
 
===Tunnustused===
* [[1930]]ndad Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk
* [[1965]] [[Eesti NSV teeneline kunstitegelane]]
 
===Salvestused===
LP Evald Aav. Ooper „Vikerlased“. Stseene ja aariaid. Melodija, 1961. CD Evald Aav. Ooper „Vikerlased“. SE & JS, 1997. CD Dirigent Jaan Hargel. Koostanud ja välja andnud Jüri Hargel, 2012. Arvukalt salvestusi Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis.
 
===Meediakajastus===
A. Allikvee. Põhitöö, „kohakaaslus“, kõrvalharrastused. Edasi, 26. mai 1963. E. Uuk. ...on lõpuni kirjutatud. Edasi, 2. veebruar 1966. T. Levald. Helisalvestis kui fakt, mälu toetaja ja tulevikusõnum. Sirp, 8. märts 2013.