'''Jaan (Joann) Hargel''' ([[30. november]] [[1912]] [[Tallinn]] – [[30. jaanuar]] [[1966]] [[Tartu]]) oli eesti dirigent, pedagoog, oboe- ja flöödimängija.
===Haridus===
Jaan Hargeli muusikutee sai alguse [[Tallinna Reaalkool|Tallinna Reaalkooli]]i orkestris ja jätkus teistes Tallinna orkestrites pikolot, flööti, oboed või inglissarve mängides. 1940. aastal lõpetas ta Tallinna konservatooriumi (praegu [[Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia]]) oboe erialal [[Mihhail ProkofjeviProkofjev]]i klassis, olles end õpingute ajal täiendanud ka Helsingi konservatooriumi (praegu [[Sibeliuse Akadeemia]]) professori Eero Viiki juhendamisel ning osalenud Soome Raadio sümfooniaorkestri töös. Aastail 1934–371934–1937 ja 1941–441941–1944 töötas ta Estonia teatri (praegu Rahvusooper Estonia) orkestris ning 1937–411937–1941 Riigi Ringhäälingu sümfooniaorkestris (praegu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester).
===Tegevus muusikuna===
8. rida:
===Tegevus pedagoogina===
Paralleelselt interpreeditegevusega tegi Jaan Hargel elu lõpuni ka pedagoogitööd. Aastail 1940–441940–1944 töötas ta oboeõppejõuna Tallinna konservatooriumis, kus tema tuntuimaks õpilaseks oli hilisem kauaaegne Eesti Raadio sümfooniaorkestri (praegu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) oboerühma kontsertmeister [[Herman Talmre]], 1946–491946–1949 Tartu Õpetajate Instituudis (praegu Tartu Ülikooli Haridusteaduste instituut) ja 1948–66 Tartu muusikakoolis (praegu Heino Elleri nimeline Tartu muusikakool), kus tema õpilased olid [[Heldur Värv]], [[Alo Põldmäe]] (oboe), [[Jaan Õun]], [[Peeter Rööp]] (flööt), [[Ilmar Aasmets]] (fagott) jt.
===Isiklikku===
Jaan Hargeli isa Jaan Hargel, pärast nime muutmist Hargla (1887–1962) oli Tallinna Draamateatri näitleja, peotantsuõpetaja, jalgpalli- ja kergejõustikukohtunik, abikaasa [[Alvi Hargel]], aastani 1947 Tilk (1911–1995) oli Vanemuise laulja (metsosopran), noorem poeg [[Jüri Hargel]] (1952) on flötist ja pedagoog.
===Tunnustused===
* 1930ndad Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk, * 1930ndad.1965 ENSV[[Eesti NSV teeneline kunstitegelane, 1965.]]
