Redaktsioon: 17. oktoober 2013, kell 21:47 redigeeri Kristiinakask (arutelu \| kaastöö) 39 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 21. oktoober 2013, kell 21:29 redigeeri eemalda Kristiinakask (arutelu \| kaastöö) 39 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
5. rida: == Üliõpilasorganisatsioonide tekkelugu == [[Keskaeg \| Keskajal]] tekkisid kultuurimetropolides ülikoolide juurde õppivate noorte rühmitused. Need said alguse [[Pariisi ülikool]]ist, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondus nelja [[natsioon]]i. Natsioonidel olid oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valisid ülikooli rektori. Natsioonid jagunesid omakorda rühmitusteks (''societas convivales''). Need olid samast rahvusest ja samast provintsist üliõpilaste koondised, mille eesmärk oli sõpruse viljelemine ja teiste liikmete majanduslik abistamine. Peatselt muutusid natsioonid orgnisatsioonideks. Selline samm oli kahtlemata tingitud sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatud. Seda võib järeldada Pariisi akadeemilise ringkonna seadustest, mis keelasid ja karistasid tegevusi nagu teaduslike ja muude lahkarvamuste lahendamine lööminguga, salamõrv, sissemurdmine, kodanike naiste häbistamine ja röövimine jne. Natsioonid olid algselt sama keelt või üksteisele lähedalseisvaid keelemurdeid kõnelevate üliõpilaste koondised, mis muutusid peatselt orgnisatsioonideks. Selline samm oli kahtlemata tingitud ühelt poolt sellest, et tolleaegsed üliõpilased olid võrdlemisi taltsutamatud. Seda võib järeldada Pariisi akadeemilise ringkonna seadustest, mis keelasid ja karistasid tegevusi, nagu teaduslike ja muude lahkarvamuste lahendamine lööminguga, salamõrv, sissemurdmine, kodanike naiste häbistamine ja röövimine jne. Pariisist said alguse veel ka teist tüüpi üliõpilasorganisatsioonid – kolleegiumid (''collège''). Need kujunesid 13. sajandil loodud usuteadusliku õppeasutuse [[Sorbonne]]'i juures. Hiljem laiendati õppeasutust ja suurenenud üliõpilaspere jagunes mitmesse kolleegiumi, kus aja jooksul arenesid välja oma kombed ja traditsioonid ning need kandusid põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerumine levis Pariisist ka mõningatesse teistesse prantsuse ülikoolidesse. Oma algkodust, Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest, levisid natsioonid pea kogu Euroopa ~~rahvuslike~~rahvuslikesse ülikoolidesse. Taolisest arengust jäid mõjutamata vaid inglise õppeasutused. Inglismaal arendas kasvatussüsteemi välja tsentraalne võim, st katolik kirik. Selleks võeti Prantsusmaalt üle internaatide süsteem ja toomkirikute juurde loodi õppeasutused, mis pidid ette valmistama kirikliku haldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õppeasutuses said kasvandikud nii kesk- kui ka kõrghariduse. Vanim taoline õppeasutus Inglismaal on [[Winchester]]i kool. Kui katoliku kiriku mõju vähenes, vabanesid õppeasutused kiriku mõjusfäärist, kasvatusprintsiipides aga muudatusi ei tehtud. Loodi uusi koole (''public schools''), mis võtsid jälle eeskujuks toomkirikute kolledžid. == Üliõpilasorganisatsioonide levik == 22. rida ⟶ 21. rida: == Üliõpilasorganisatsioonide jõudmine Tartussse == Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli Tartusse, Rootsi kuninga [[Gustav II Adolf]]i astuatud [[Academia Gustaviana]]sse. Nii nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Kuna üliõpilastel oli sageli kokkupõrkeid linnakodanike ja sõduritega, pidi ülikooli juhtkond tihti olema õigustmõistev organ. Ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides ~~lokkas~~tehti ~~aga~~kollektiivselt ~~pennalism~~ulakusi ja ~~kollektiivselt tehtud ulakused – nii~~lõpuks tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks, seda samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s.o aastal [[1663]]. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus depositsiooniks nimetatud tseremoonial – nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narrisid. Seejärel esitas deposiitor noviitsile keerulisi küsimusi – rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja filosoofiateaduskonna dekaani kuulutas ta vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi noor üliõpilane kostitama oma kodukohast pärit vanemaid kaasvõitlejaid kornut-õllega. 30. rida ⟶ 29. rida: Rootsi kaotuse tõttu Põhjasõjas suleti ülikool ja koos sellega kadusid ka maakondlikud kogud. Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, kuigi vene võimud lubasid [[Liivimaa rüütelkond\|Liivimaa rüütelkonnale]] korduvalt, et see taasavatakse. Ülikool avati Tartu Saksa Ülikoolina alles [[1802]]. aastal, maakondlikud kogud olid aga keelatud. 23. augustil [[1803]] kinnitas keiser dokumendi "Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele". Sellega läksid üliõpilased täielikult ülikooli eestkoste alla. Iga üliõpilane, kes laenas vajadusest rohkem, kuulutati raiskajaks ja talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused kehtetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest eksmatrikuleeriti üliõpilane). Rootsiaegsest vabast üliõpilasest, kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss. Tõuge uuesti orgnaniseeruda tuli [[Napoleoni sõjad \| Napoleoni sõdade]] ajal. Kroonu vajas sõjaväe jaoks meedikuid, ~~keda~~need toodi välismaalt ja saadeti Tartus täienduskursustele. Nende nn kroonumeedikute või kroonustudentide käitumine oli aga väga ebamoraalne ja selle tõttu hakkasid moodustuma uued rühmitused, kes soovisid ~~eristuda~~neist ~~kroonustudentidest~~eristuda. 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane rühmitus nimega Allgemeine Burschenschaft. Rühmituste loojateks peetakse Baltimaadest pärit noori aadlikke, kes saadeti Saksamaa ülikoolidest tagasi koju, sest kardeti nende innustumist [[Prantsuse revolutsioon]]i ideedest. Koju naasvad üliõpilased tõid endaga Tartu ülikooli kaasa korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid (Landsmannschaft), mille kombed ja tavad olid üle võetud ordudelt. [[1808]]. aastal saabus tagasi veel üliõpilasi – need olid ~~[[Göttingeni ülikool]]ist~~ surmaga lõppenud duelli tagajärjel [[Göttingeni ülikool]]ist väljaheidetud kuroonlased. Nende ja eelpoolmainitud kroonustudentide mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks – korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonnaga organiseerumise viisis kokkuleppele. See põhjustas sageli eri rühmituste vahel duelle ja lööminguid. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks pidid kõik organisatsioonid oma tegevuse lõpetama ja allkirjaga kinnitama, et tulevikus ühinguid ei asutata. [[1834]]. aatal jõustus uus üliõpilasmäärustik. Segane olukord organisatsioonidega vallandas sellise anarhia üliõpilaskonnas (kaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti tegutsema hakata. Esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonidena. Näiteks tegutses korporatsioon [[Fraternitas Rigensis]] kirjandusliku-seltskondliku ühinguna. Samal ajal liitusid korporatsioonid ka omavahel, moodustades korporatsioonide liidu [[Chargierten Convent]]i (Ch!C!). See liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus kuni Eesti Vabariigi alguseni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus [[1855]]. aastal. 40. rida ⟶ 39. rida: ==Organisatsioonid tänapäeval== Natsioonid on säilinud vaid [[skandinaavia]] vanimate ülikoolide juures – Rootsis Uppsala ja [[Lundi ülikool]]is, [[Soome]]s [[Helsingi Ülikool]]is ja [[Åbo Akademi\|Turu (Åbo) Akadeemia]] juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on seletatav vaid sellega, et need organisatsioonid on ~~seadusandlusega~~seaduses seotud ülikoolide kasvatussüsteemiga, st iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakondlikku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik organiseerumine muutunud ebaotstarbekaks kahel põhjusel: linnastumine on kaotanud lokaalpatriotismi ja üliõpilaste rohke juurdevool on endised natsioonid ülerahvastanud ja teinud loomuliku üliõpilasühiskonna tekke võimatuks. Norra ja Taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi. Saksamaa ja teiste Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengulugu on üldjoontes samailmeline, nagu Eestis. Napoleoni sõdade ajal kandusid korporatsioonid koos kojupöörduvate üliõpilastega vastavate maade rahvuslike ülikoolide juurde. Sel ajastul ei olnud aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algas koos rahvusriikide tekkimisega. Balti riikide ja [[Poola]] rahvuslikud korporatsioonid kasvasid välja vabadusvõitlusest. Võõrastelt ülevõetud organisatsioonivormi oma rahvusele kohandades arenesid neis maades välja veel üliõpilasseltsid. == Välisviited ==

Akadeemiline organisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel