Usuvahetusliikumine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud [[eestlased|eesti]] ja [[lätlased|läti]] talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest [[baltisakslased|baltisaksa]] mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega ka [[väljarändamisliikumine]] – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse.
Rahvas ütles: "Vene papid on meiesugused, nad pole targemad kui meiegi, nendega on hää elada!"<ref>Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. I. Kirjad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele. Tallinn, 1976, lk. 138. Kreutzwaldi kiri Faehlmannile, 28. detsember 1845 (vkj)</ref>
Usuvahetusliikumisega kaasnes uute õigeusu koguduste avamine [[Balti kubermangud]]es [[Riia vikaarpiiskopkond|Riia vikaarpiiskopkonnas]] (1836–1850):
15. rida ⟶ 17. rida:
Kui usuvahetusliikumine soovitud tulemusi ei andnud ja maaomanike tagakiusamine usku vahetanud talupoegade suhtes pigem kasvas, pöördusid paljud usku vahetanud tagasi luterlusse. Seda protsessi nimetatakse [[rekonversioon]]iks. Kui esialgu toimus see mitteametlikult ja varjatult, sest õigeusust lahkumist takistasid Venemaa seadused, siis pärast [[1905]]. aasta usuvabaduse dekreeti toimus see juba ametlikult.
==Viited==
{{viited}}
==Kirjandus==
* Kruus, Hans. Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1930.
* Rebane-Loone, Leida. Usuvahetuslik liikumine Läänemaal aa. 1883-1885. – Ajalooline Ajakiri, nr 2–4, 1933. Ilmunud ka eraldi väljaandena Tartus 1934.
==Vaata ka==
*[[Õigeusu kirik Eestis]]
| |||