Gnostitsism: erinevus redaktsioonide vahel

*Iraani gnostitsism usub, et headus ja kurjus on kogu aeg eksisteerinud, alguses teineteise teadmata, hiljem lakkamatus võitluses. Seda voolu esindab [[manilus]] – tänapäevani säilinud gnostitsistlik sünkretistlik õpetus.

*Süüria-egiptuse gnostitsismis on kurjus tekkinud koos mateeriaga jumaliku olendi langusest, millega [[Lähis-Ida|Lähis-Idas]] paralleelid puuduvad. Teatud kujul esineb see müüt vaid I−II1.−2. sajandist pärinevas [[Etioopia]] [[Eenoki raamat|Eenoki raamatus]]. Süüria-egiptuse tüüpi on kõik kristliku gnostika vormid. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 46-47</ref>

Gnostitsismile on omane radikaalne [[Dualism (usundilugu)|dualism]], millel on nii [[Platonism|platonistliku]] kui [[Zoroastrism|zoroastristliku]] dualismi tunnuseid. Gnostitsistlik dualism erineb siiski mõlemast, pidades kogu nähtavat maailma kurjaks, vaimset aga jumalikuks ja heaks. Kuigi hilisantiikses filosoofias esineb samuti negatiivset hinnangut [[mateeria|mateeriale]], ei küüni see kunagi gnostilise radikaalsuseni. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 108</ref>

Oluline on ka [[Jumal|Jumala]] täielik [[transtsendentsus]]. Gnostiline Jumal ei ole mateeria looja. Ta on „tundmatu“, „tunnetamatu“, „öeldamatu“, „kujutu“, „piirideta“. Seetõttu saab Temast rääkida vaid eituste kaudu, [[apofaatia|apofaatiliselt]]. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 37</ref>

Materiaalset maailma peetakse ebanormaalseks olukorraks. Iraani gnostitsism usub, et maailm on loodud lahinguväljaks hea ja kurja vahel. Süüria-egiptuse gnostitsismis on maailma loojaks pahatahtlik [[demiurg]], kes on tavaliselt langenud jumalik olend. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 46-47</ref>

Inimhinge mõistetakse kui mateeriasse vangistatud jumalikku substantsi - „valgussädet“, mis võimaldab inimesel gnoosist vastu võtta ja pürgida [[lunastus|lunastuse]] poole, milleks on mateeriast vabanemine <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 109</ref>. Jumalik alge sattus materiaalsesse kehasse eksituse tõttu või rööviti deemonite poolt ja vangistati sinna. Mõnes gnostilises süsteemis (nt Johannese [[Apokrüüfid|apokrüüf]]) on loojateks 7 planetaarvaimu, kes valitsevad inimeste ja kogu maailma saatust. Tulemuseks on olukord, kus inimene ei mäleta oma tõelist olemust ja päritolu, mistõttu võrreldakse tema seisundit une või joobumusega. Kristlikku õpetust ülestõusmisest mõistetaksegi sellest unest ärkamisena, mis toimub juba maapealses elus gnoosise vastuvõtmisega. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 51-52, 67</ref>

Kuigi tegemist on lunastusreligiooniga, pole lunastajal nii keskset rolli kui kristluses. Lunastaja on see, kes toimetab gnoosise inimeseni ja lunastus algab gnoosise vastuvõtmisega. [[Ofiidid|Ofiitide]] müüt jutustab kuidas Valguse Jumala poeg maskeeris ennast maoks ja soovitas inimesel süüa hea ja kurja tundmise puu vilja, milles peitus gnoosis. Sealt on pärit mao [[kultus]]ed, mis tänapäeva [[Satanism|satanismile]] ainest pakuvad. Demiurg maksis kätte ja istutas inimesse „võltsi“ või „vastaka“ vaimu, et takistada inimese püüdlusi lunastuse poole ja varjata temas valgusesädet. Et vältida sädeme tuhmumist, vajab inimene gnoosise ilmutatud rituaale. Kuna ainus hea on vaimses teispoolsuses, esineb hulgaliselt üksikasjalisi kirjeldusi hinge teekonnast Valguse Riiki ja taasühinemisest jumaliku substantsiga. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 62-65</ref>

Gnostitsismi päritolu ja vanuse osas pole kokkuleppele jõutud. Kirikuisad pidasid selle rajajaks [[Uus Testament|Uues Testamendis]] , Ap 8: 9-11 mainitud Siimon (Nõid) Magust <ref>Andersen, Carl ja Adolf Martin Ritter 1998. Kristluse ajalugu I/ 1. Teoloogiline raamatukogu. Tartu: Greif, 28</ref>. Enne Nag-Hammadi gnostilise raamatukogu avastamist 1945.−46. a1945−1946, oli olemasolev materjal valdavalt [[Hereesia|antihereetiline]]. Ka pole leitud I1.[[1. sajand| sajandist]] varasemaid gnostilisi tekste. Neil põhjusil peeti gnostitsismi kristlikuks väärõpetuseks. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 19</ref> Kindlasti kujundas seda arvamust ka asjaolu, et gnostikud ise määratlesid end kristlastena ja levitasid oma õpetust kristlikes kogudustes. <ref>Adam, Alfred 1995. Dogmadelugu. Teoloogiline Raamatukogu. Tartu: Greif, 58</ref>

Hüpoteesi gnostitsismi eelkristlikust päritolust püstitas C. W. F. Walch juba XVIII[[18. sajand|18. sajandil]], võttes aluseks gnostilise terminoloogia vanuse <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 26</ref>. Laiemale ringile muutis selle tõsiseltvõetavaks just Nag-Hammadi leid, mis sisaldas tekste, milles kristlikud mõjud puudusid või olid hilisema kihina lisatud. Seesugune tekstide kristianiseerimine võis toimuda gnostitsismi varjamiseks leviva kristliku misjoni eest. Teisalt võib see viidata gnostitsismi tekkele ühe või mitme muistse usundi kristianiseerumisest. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 91-92</ref>

Uurijad on ühel meelel, et gnostitsism sisaldab elemente zoroastrismist, [[Kreeka mütoloogia|kreeka]] ja [[egiptuse mütoloogia|egiptuse mütoloogiast]], [[pütaagorlus|pütaagorlusest]], keskmisest platonismist, [[Aristoteles|Aristotelese]] filisoofiast, Vana Testamendi apokrüüfsetest teostest ja idamaistest ning hellenistlikest müsteeriumiusunditest. <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 71,73</ref>

Gnostikute õpetuste sisu oli pikka aega saladuseks, kuid tänu [[1945]]. aastal al-Qasiris, Egiptuses põllutööliste poolt leitud savipotile ja selles peitunud papüüruslehtedele, sai üks osa selle usuvoolu materjalidest tuntuks tänapäeva maailmale.

Materjal on laiemalt tuntuks saanud Nag Hammadi kirjadena, s.h: