Vana-Väina ordulinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
[[File:LVA Naujenes pagasts COA.png|right|100px|Naujene valla vapp.]]
[[Pilt:Latvija Daugavpils.png|pisi|[[Latgale]] piirkond]]
'''Vana – VäinaVana–Väina ordulinnus''' (läti ''Vecdaugava'', ''Vecpils'', ''Naujene'', saksa ''Dünaburg'', ''Alt – DunaburgAlt–Dunaburg'', poola ''Dynaburg'', vene ''Dvinsk'') oli [[Liivi Ordu]] suurlinnus ja [[Latgale ordukomtuur]]i asukoht Ida – LätisIda–Lätis, [[Latgale]]s, [[Daugavpils]]i (''"Väinalinna"'') piirkonnas (Daugavpils novads), Naujene vallas (Naujenes pagasts), Vecpilsi (''"vanalinnuse"'') külas, Väina ([[Daugava]]) jõe parempoolsel ehk põhjakaldal umbes kümnekonna kilomeetri kaugusel praegusest Daugavpilsist idakirdes, Naujenes pilskalna linnamäel, Juzefova [[katoliku kirik]]ust 1,5 km lõunas.<ref>http://www.kartes.lv/?wp=57&lg=3&show_tb_map=true</ref>
 
Aadress: Daugavpils novads, Naujenes pagasts, Vecpils, Vecpils 15, LV-5462<ref>http://www.pilis.lv/tulk_ru/view.php?id=22&prop_id=169</ref>
23. rida:
===Linnuse ehituse eellugu===
 
[[File:Daugavpils seal 1275-1561.jpg|thumb|Vana – VäinaVana–Väina komtuuri pitser.]]
 
Muinasajal oli piirkonnas lätlaste asustus ja praegusest linnusekohast veidi eemal Naujene künkal asus ka nende [[Novene maalinn]], mis kontrollis kaubaliiklust Väina veeteel.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref> Mõnedel andmetel tõrjuti [[lätlased]] siit hiljem leedulaste poolt välja ja künkal asus siis nende puitlinnus. Piirkond allus [[Jersika vürstiriik|Jersika vürstiriigile]], mis omakorda oli maksustatud Polotski vürstiriigi poolt.
41. rida:
===Linnuse ehituse algusest kuni selle väljaehitamiseni 1347===
 
[[1273]] [[1277]] aasta vahel (erinevad ajaloolased annavad erinevaid andmeid) alustati äsjaliidetud uutele ordualadele Liivi Ordu poolt uue tugipunkti rajamist kaitseks leedulaste ja venelaste vastu. Mõningatel andmetel alustas linnuse ehitust [[ordumeister]] [[Ernst von Ratzeburg]] [[1275]]. aastal,<ref>Neumann, Ordensburgen 303.</ref> kui paika esmakordselt kirjalikult mainiti. Algne oletatav [[tornlinnus]] pidi enamjaolt puidust olema, kuna kroonika järgi valmis see vaid paari aastaga.
 
1277 kolis ordu Latgale komtuur oma residentsi Valkenberga linnusest üle moodsamasse, tugevamasse ja olulist Riia - Polotski veeteed kontrollivasse tähtsamasse ning 1275 meister Rasburgi poolt asutatud Vana - Väina linnusesse. Pärast seda kaotas Valkenberga linnus oma sõjalise tähtsuse.<ref>http://www.pilis.lv/a_pnm/view.php?id=3113&prop_id=255</ref> Arvatavasti tundsid leedulased suurt rahutust sakslaste positsioonide tugevnemise suhtes Kesk - Väinal.
 
[[1277]];, kasutades ordumeistri eemalviibimist Riias;,<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref> järgnes peatselt leedulaste rünnak vürst [[Traidenis]] Uljase juhtimisel, millele linnus suutis siiski vastu panna.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 88</ref> Leedulased kasutasid linnuse vastu 4 suurt [[piiramistorn]]i ja [[kiviheitemasin]]aid, kuid olid sunnitud kuu aja möödudes piiramise lõpetama, kuna Leedu lõunapiire ründasid [[galiitsia]] – tatari väed.
 
[[1279]] märtsi algul sooritasid ordumeister Ernst koos Riia Peapiiskopkonna meeste ja Tallinna taani asehalduri Eberhardiga (Eilart Hoberg) Vana – Väinast Traidenisele purustava hoobi andmiseks vasturünnaku Leetu ja pöördusid sealt suure röövsaagiga tagasi. Leedulased kogusid ennast aga kiiresti, jälitasid sakslasi ja said nad poole tee peal Riiga kätte. [[5. märts]]il toimus ordule õnnetu [[Aizkraukle lahing]], kus ordumeister langes ja orduvägi purustati (langes 71 rüütlit). Pääsesid ainult mõned taanlased.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 115, 117</ref>
 
[[1281]] hõivasid vürst Traidenise väed [[Jersika]] ja isoleerisid Vana – VäinaVana–Väina piirkonna ülejäänud Liivimaast. Ordu oli sunnitud Vana – VäinaVana–Väina ajutiselt vahetuskaubana leedukatele loovutama.
 
[[1305]] ründasid Vana – VäinatVana–Väinat uuesti ja seekord edukamalt suurvürst [[Vytenis]]e leedu väed ning osaliselt purustasid linnuse. On ka versioon, et millalgi tollal lõhkusid orduvennad ise linnuse, et vabastada seal leedulaste poolt vangis hoitavat Johann Üxkülli.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref>
 
[[1312]] [[1313]] taastas linnuse [[Hermann Warthberge kroonika]] andmeil tollane ordumeister [[Gerhard von Jorke]].<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 89</ref>
 
[[1343]] [[1347]] täiendati linnust meister [[Goswin von Herike]] poolt,<ref>Ebendort 310; Taube I, 103.</ref> ehitati ka 4 uut torni. Neist mõlemast ehitusperioodist pärinebki arvatavasti ka lõplik linnuse põhiplaan, nagu see on esitatud peale Neumanni väljakaevamisi.
 
===Linnus 1347. aastast kuni Liivi sõjani===
 
[[File:Даугава.jpg|thumb|Vaade üle lõunapoolse vallikraavi loodesse. Näha linnusemakett pealinnuse platoo lääneserval.]]
[[File:Armorial équestre Toison d'or - Gilbert de Lannoy.jpg|thumb|Rüütli Gilbert de Lannoy kujutis XV sajandist.]]
 
[[1367]] [[1562]] oli ametis 20 komtuuri. Komtuurkonnale allusid peale Vana – Väina ka Räisaku, Lutsi, Līksna ja Ilūkste piirkonnad.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref>
 
[[1396]] ründasid leedulased jälle linnust, kuid ei suutnud seda vallutada. Vana – VäinaVana–Väina asus strateegiliselt väga tähtsas kohas, nii et Liivi Ordu XIV – XVXIV–XV sajandil linnuse üha uuesti ülesehitamise ja pideva täiustamise pealt vahendeid kokku ei hoidnud.<ref>http://daugavpils-lv.narod.ru/Istorija.htm</ref>
 
[[1403]] tungisid ristisõdijad [[Leedu]]sse, kuid said seal lüüa. Vastuseks tungis [[Leedu suurvürst]] [[Vytautas]] Latgalesse, rüüstas seda ja pani Vana – Väina linnuse põlema. Ordu taastas selle.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref>
72. rida:
[[1418]] põletas Vytautas selle uuesti maha. Ordul tuli jälle linnust taastada.
 
[[1435]] ründas ordumeister Frank Kirskorf Väina linnuste kaitse alt Leedut. Kui saksa rüütlivägi pöördus tagasi Vana - Väinale, ründasid jõude kogunud leedulased neid praegusest Väinalinnast edelas asuva [[Sventa järv]]e (Swienta, Sventes ezers) ääres (Teistel andmetel toimus lahing Leedus, Ukmerge lähedal Šventoj jõe ääres.) ja andsid sakslastele raske löögi. Purustati sakslaste 20 000 - meheline vägi ja langes ka ordumeister.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
 
[[1451]] toimus ordulinnuste revisjon. Vana - Väina linnuses oli tollal aruande järgi 3 orduvenda, turviseid oli varutud kokku 65 rüütlile.<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 33, 48, ISBN 978-9985-62-622-1</ref> Ka Räisakul oli tol aastal ainult 3 orduvenda, mis ei tähenda muidugi, et ordu Latgale piirilinnustes alati nii vähe ordumehi asus. Põhilisi suuremaid sõjajõude hoiti lihtsalt Liivi keskmaa suurlinnustes - Kuldigas, Riias, Siguldas, Võnnus, Viljandis, Paides ja Tallinnas, - igaühes 20 - 30 ordurüütlit. Ilmselt mitte viimases järjekorras arvestades ka pidevaid pinevaid suhteid ordu ja piiskopkondade vahel.
 
[[1481]] rüüstasid [[Moskva suurvürst]]i [[Ivan III]] 20 000 mehelised väed vastuseks liivimaalaste Pihkva ründamisele [[1480]] aastal ordu lõunapoolseid alasid ja hävitasid mitmeid linnuseid, nende hulgas ka Vana – VäinaVana–Väina.<ref>http://dinaburgascietoksnis.lcb.lv/ekskursru.htm</ref> Ordulinnuste revisjoniaktis on tollal öeldud, et Vana – VäinaVana–Väina on nii purustatud, et sellest kindlusest üsna vähe on alles jäänud. Vene vägede kaitse all tõusid ka lätlased sakslaste vastu üles.
 
[[1493]] rahulepinguga sai ordu linnuse oma valdusse tagasi. Lätlaste mäss suruti maha.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
 
[[1520]], 9. augustist pärineb läänikiri, millega ordumeister Wolter von Plettenberg annab vasall Tonnies Schultele kasutada ulatuslikud maavaldused Vana - Väina kihelkonnas ja maatüki Väina jõe ääres. Tekstis on ka maavalduste piiri kirjeldus mitmete kohalike külade, jõgede ja järvede vanade nimekujudega, mida praegu identifitseerida on raske. Juttu on ka mingist linnusemäest.<ref>http://www.herder-institut.de/index.php?id=424&nr=711</ref>
 
[[1535]] [[1554]] oli Liivi Ordu Latgale piirkonna pealikuks ([[Dünaburgi komtuur]]) [[Wilhelm von Fürstenberg]], eelviimane ordumeister. Tal oli oma ametisoleku aja jooksul palju tüli ja riidu piirnevate leedulastega, kes Vana – Väina ümbruskonnas röövimas käisid. Fürstenberg korraldas ühe ulatusliku vasturüüsteretke Leetu, millega pahandas põhjalikult [[Poola kuningas|Poola kuningat]]. Viimane tuletas seda hiljem "[[koadjuutorivaenus]]e" ajal meelde ja kasutas ettekäändena intriigideks.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 17</ref>
 
[[1543]] markeerisid komtuur Fürstenberg, [[Selpils]]i foogt [[Detlev Plate]] ja [[Aizkraukle linnusekomtuur]] [[Jürgen von Syburg]] ordumeistri ülesandel oma võimupiirkonnas Vana - Liivimaa lõunapiiri.<ref>http://www.herder-institut.de/index.php?id=424&nr=1944</ref>
 
[[1556]] juunis saadeti ordu poolt tollane Vana – VäinaVana–Väina [[komtuur]] [[Gotthard Kettler]] Saksamaale Liivimaa jaoks sõjaväge värbama, kuna [[Preisi hertsog]]i ja Poola kuninga õõnestustegevuse tõttu siseolukord Vana – LiivimaalVana–Liivimaal pingestus.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 18</ref>
 
[[1557]] aastaks oli linnuse vanast põhiplaanist tulenev rajatise asetus ja kaitseehitised juba sõjaliselt vananenud, nii et üks kirjeldus linnuse kohta ütleb – ''„...nit veste, ein alt verfallen haus...“'' – "enam mitte tugev, vaid vana, lagunev kindlus" <ref>PS (Endine Preisi Riigiarhiiv Köningsbergis), HBA (Hertsogi Kirjaarhiiv), Nr. 626, Christof Botticher an Herzog Albrecht, Kowno, 14. III 1557</ref>
 
[[1558]] lasi [[Preisimaa]] esimene hertsog [[Albrecht von Hohenzollern]] koostada oma erisaadikutel - spioonidel luureraporti Liivi orduväe sõjajõudude suuruse kohta. Vana - Väina komtuur võis raporti järgi 1555 .- 561556. aastal sõjaolukorras välja panna 250 ratsanikku.<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 44, 49, ISBN 978-9985-62-622-1</ref>
 
===Vana – VäinaVana–Väina linnus Liivi sõjas 1558 – 15821558–1582===
 
[[1559]],. aasta veebruari lõpus rüüstas ja põletas suur veneVene vägi [[Liivi sõda|Liivi sõjas]] Vana – VäinaVana–Väina ümbruses maha [[Dubna]] (''Dobbena''), [[Elkšn]]i (''Ellern''), [[Jāsmuiža]] (''Jatzen''), [[Laucesa]] (''Loutze''), [[Rušona]] (''Rassone'') ja [[Vecborne]] (''Born'') komtuurimõisad. Linnuse kaitsjad ise panid põlema veel ühe linnuse külje all asuva ja [[Liksna]] (''Listen'') mõisa. Vahepeal suundusid osa venelasi eksikombel Leetu rüüstama. Vana – Väina linnust nad ei rünnanud, vaid läksid edasi Räisaku peale.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a.,; tõlge Ivar Leimus, lk. 81</ref> 31. augustil pantis Liivi Ordu Vilniuses osa oma kagupoolseid linnuseid koos piirkondadega, nagu Lutsi, Räisaku, Vana – VäinaVana–Väina ja Sēlpils 700 000 taalri eest Poola kuningale [[Zygmunt II August]]ile.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a.,; tõlge Ivar Leimus, lk. 97</ref> 3. septembril kinnitati kokkulepe Krakowis.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref>
 
Novembri algul määrati Vana – VäinaVana–Väina linnust poolakatele üle andma Riia linnusekomtuur Jasper Siborg, Alulinna linnusekomtuur Goedert Tinn, litsentsiaat Tomas Horner, ja tõlk Melchior Grothus.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a.,; tõlge Ivar Leimus, lk. 109</ref>
 
[[1560]],. aasta 6. jaanuaril jõudsid poolakad lõpuks 480 mehe ja sõjavarustusega Leedu peavarustusülema [[Johannes Chodkiewicz]]i juhtimisel Vana – VäinaVana–Väina komtuurkonda ja võtsid siin linnused üle. Vana – VäinaVana–Väina pealikuks sai Melchior Schemitz<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 15611556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a.,; tõlge Ivar Leimus, lk. 112, 113</ref>
 
[[1561]] läks piirkond [[Liivimaa hertsogkond|Poola Liivimaa]] (''Inflanty Polskie'') koosseisus täielikult Poola – LeedulePoola–Leedule.
 
[[1564]] [[1566]] oli Vana – Väina [[staarost]]iks [[Mikołaj Talwosz]], kelle kuningas Zygmunt II August saatis sellal endise ordumeistri Gotthard Kettleri juurde paavstide ja keisrite poolt annetatud vanimate Liivimaa asutamisürikute järele. Talwosz oli linnuses staarostiks ka [[1582]] [[1583]].<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 16101158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 219</ref>
 
[[1566]] sai Vana – VäinaVana–Väina Poola [[Liivimaa vojevoodkond|Liivimaa vojevoodkonna]] administratiivseks keskuseks.<ref>http://dinaburgascietoksnis.lcb.lv/ekskursru.htm</ref> 1577 aastast asus lossis ka Latgale katoliku peapiiskopi residents.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
 
[[1569]] loobus Gotthard Kettler lõplikult õigustest Vana – VäinaVana–Väina linnusele ja endisele komtuurkonnale. Millalgi aastatel 1551 - 1592 on Vana - Väina või Väinalinna pealikuks olnud ka Väinalinna lähedasest [[Kalkūni]] (''Kalkuhnen'') mõisast pärit hilisem Kuramaa Hertsogkonna nõunik Melchior von Foelkersahm.<ref>http://geneal.lemmel.at/vFoe-30e.html</ref>
 
[[1577]]. aasta juunis kogus [[Ivan IV]] Vassiljevitš Groznõi Pihkva all 50 000 mehelise sõjaväe ja suundus ise selle eesotsas Liivimaale, vallutas [[Lutsi]] ja [[Räisaku]], seejärel piiras Vana – VäinaVana–Väina sisse. Linnuse kaitset juhatas poolakas vürst Sokolinski, kellel oli mehi ja varustust piisavalt. Peale kahenädalast piiramist<ref>http://dvvaiu.narod.ru/krepost/krep1.htm</ref> hakkasid venelased linnust võimsatest suurtükkidest tulistama, kasutades laskmiseks suuri, 20ne – 20-puudaseid (320 kg) kuule. Need suurtükid olid valatud "Tsaar – suurtükiTsaar–suurtüki" autori Andrei Tšehhovi kaaslaste poolt ja nende tulele müürid enam vastu ei pidanud.<ref>http://dvvaiu.narod.ru/krepost/krep1.htm</ref> Kaua ei olnud vaja venelastel pommitada – ja kui poolakatele ja sakslastele anti luba vabalt kindlusemüüride vahelt lahkuda, siis juba 11. augustil linnus alistus.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref> Vana – VäinaVana–Väina linnusesse rajas tsaar oma esialgse residentsi ja vägede staabi.
 
Sealt lahkudes suundus ta edasi [[Krustpils]]i peale ja jättis linnusesse komandandiks major krahv Wilhelm Plateri, kes aga tegelikult oli ustav Poola kuningale. Üks Plateritest, Heinrich, oli olnud 1513 - 1525 ka Vana - Väina komtuur. Sama aasta detsembri paiku said poolakad kavalusega linnuse tagasi. Vene garnisonile korraldati kohalike lätlaste poolt jooming<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 239, 241</ref> ja öösel hõivasid poola – leedupoola–leedu väed [[hetman]] Chodkiewiczi juhtimisel ning komandandi abiga linnuse. Venelased tapeti.
 
Venelaste andmetel käskis tsaar rajada tugevasti purustatud ja vananenud linnuse ning rüüstatud linna asemele uuetüübilise suurtükkidele mõeldud muldkindlustuse (saksa ''Schanze'') Väina jõge mööda 19 km allavoolu, Šunica jõe suudmesse tollase Jeruusalemma asula vastu,<ref>http://www.daugavpils.lv/en/50</ref> mis jääb tänapäevase Daugavpilsi ([[Väinalinn]]a) kesklinna loodeserva.
116. rida:
[[1578]] olid venelased sunnitud Liivimaalt lahkuma ja linnused poolakatele jätma.
 
===1582 – 17001582–1700===
 
[[1582]] otsustas Poola kuningas Stefan Bathory jätkata uue 6 bastioniga tsitadelli rajamist ja andis tekkinud asulale sama aasta 26. märtsil ka [[Magdeburgi linnaõigus]]e. Vana – VäinaVana–Väina oli ka ehituslikult vananenud ja kaotanud olulise sõjalise tähtsuse.
 
1582 koostas [[paavst]]i [[Gregorius XIII]] [[legaat]] [[Põhja - Euroopa]]s [[jesuiit]] [[Antonio Possevino]], kes oli juhtinud ka Poola ja [[Venemaa]] vahelise [[Jam Zapolski vaherahu]] sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Vana - Väinat on kujutatud 3 torniga ja keskmisest suuremana. Nimekuju ''Dunenborg'' kõrval on kasutatud ka paralleelnime ''Neuegin''.<ref>"Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1</ref>
 
[[1588]] on Vana - Väina (ja Väinalinna) staarostiks Prokop Pieniążek.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 16101158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 389</ref>
 
[[1600]] [[1629]] toimunud Poola – RootsiPoola–Rootsi sõdades vallutasid rootslased kahel korral uue Väinalinna kindluse ja piirkonna.
 
[[1611]] aasta paiku on [[Fabriciuse kroonika]]s üles tähendatud, et keskaegsetele Räisaku, Lutsi ja Vana – VäinaVana–Väina linnustele kuulus ordule alluvas Ida-Latgales 120 järve.<ref>Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 16101158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 53</ref>
 
[[1626]] ajas poola Smolenski vojevood Aleksei Gonsevski 1625 Väinalinna vallutanud rootslased sealt minema ja käskis ehitada kindluse territooriumile jesuiitide jaoks suure katoliku kiriku. Staarost Łączki käskis seepeale maha lõhkuda Vana – VäinaVana–Väina linnuse vastas oleva puidust luteri kiriku ja andis materjali jesuiitidele. Üleüldise katoliseerimise käigus rajati Vana – VäinaVana–Väina ümbruskonda 48 katoliku kirikut.<ref>http://daugavpils-lv.narod.ru/Istorija.htm</ref>
 
[[1655]] juunis hõivasid 9 päevase piiramise järel Väinalinna kindluse feldmarssal krahv Löwenhaupti juhtimisel ajutiselt rootslased. Ka Vana – VäinaVana–Väina linnust purustasid rootslased siis tublisti.
 
[[1656]] juunis (31. juulil), pühakute Borissi ja Glebi päeval vallutasid peale kolmandat tormijooksu Väinalinna bastionid vene tsaari [[Aleksei Mihhailovitš]]i väed. Asula nimetati ümber [[Borisoglebsk]]iks. [[Andrussovo rahu]]ga [[1667]] anti piirkond Poolale tagasi ja nimetati nende poolt Dynaburgiks. [[1677]] sai Väinalinn uuesti Poola Liivimaa vojevoodkonna keskuseks ja peapiiskopi residentsiks.<ref>http://dinaburgascietoksnis.lcb.lv/ekskursru.htm</ref>
138. rida:
===Linnus Põhjasõjast tänapäevani===
 
[[File:Dinaburgas pilsdrupas pie Naujenes 2000-07-21.jpg|thumb|Vaade linnusevaremetele ja Väina jõele 2000 a. aasta juulis.]]
 
[[1700]]–[[1721]] toimunud [[Põhjasõda|Põhjasõja]] ajal purustati linnus täielikult. Järelejäänud põllukivist müüre tassisid kohalikud mõisnikud ja talupojad hiljem ajapikku ka oma muude ehitiste jaoks laiali.
 
[[1772]], seoses I Poola jagamisega läks piirkond Venemaale. 1795 hävis tules linnaarhiiv piirkonna varasema ajalooga, kui poolakad samal aastal vallutasid korraks kindral - krahv Oginskij juhtimisel Väinalinna.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
 
[[1810]] aastal alustasid venelased Väinalinna veelkord uue kindluse ehitamist [[Napoleon]]i prantsuse vägede sõjalise interventsiooniohu vastu.<ref>http://dinaburgascietoksnis.lcb.lv/ekskursru.htm</ref>
156. rida:
[[1861]] müüs kubermangu riigivarade palat veel allesolevad müürijäänused ja vundamendid juba 1067 rubla eest ehitusettevõtjatele lammutamiseks.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
 
[[1888]] toimusid linnuse territooriumil Wilhelm Neumanni poolt läbiviidud väljakaevamised, kus leiti ka XV sajandi lõpu – XVIlõpu–XVI sajandi alguse Tallinna killingeid.<ref>http://www.castle.lv/latvija/naujene.html</ref> Koostati ka linnuse plaan<ref>Neumann, W., Die Ordensburgen im sog. polnischen Livland. Mitt. IV, Riga 1890, (Neumann, Ordensburgen).</ref> ja saadi andmeid linnuse kaitserajatiste välisilme kohta.
 
[[1981]]. aastast alates hakkas linnuses perioodilisi väljakaevamisi korraldama Läti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut.<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref>
 
[[2000]]. aasta juulis toimusid linnuse alal arheoloogilised väljakaevamised. Paar nädalat kestnud tööde käigus saadi u. 30 leidu, mida hindasid Läti Ajalooinstituudi professor Evald Mugurevitš ja teised teaduslikud töötajad.<ref>http://www.latgaleslaiks.lv/ru/2000/7/21/299</ref>
 
[[2008]] juulis - augustis viidi läbi ajalooteaduste doktori, arheoloog Antonija Vilzane juhtimisel uued kahenädalased kaevetööd Vana - Väinal projekti "Väina/Daugava panoraam" raames. Uuritav lõik paiknes jõepoolse eeslinnuse alal, kus arvati olevat asunud käsitööliste töökojad. Kaevamiste eesmärgiks oli selgitada välja viikingiaegse asustuse olemasolu piirkonnas. Kuigi kaevati 2 m sügavuselt, viikingiaegseid esemeid ei avastatud. Sügavam tellisetükkidega kultuurikiht dateeriti XIII sajandi II poolde, muud leiud (rüütli kannus, nooleotsad, köiejupid, sepanaelad, keraamika, vana münt jne.) XIV ja XV sajandisse. Peale uurimistöid Riias eksponeeritakse saadud leiud Naujene Piirkonnamuuseumis.<ref>http://www.gorod.lv/novosti/75578-arheologicheskie_raskopki_na_gorodische_dinaburgskogo_zamka</ref>
 
==Ehitus==
168. rida:
[[File:Макет Динабургского замка.jpg|thumb|Makett Daugavpilsi (Väinalinna) muuseumis. Foto autor Vadim Špakovski.]]
 
Linnus oli Liivi Ordu Latgale komtuurkonna halduskeskus, millele allusid Räisaku ja Lutsi ordulinnused ja mitmed väiksemad kindlustatud punktid komtuurkonnas. Vana - Väina oli ordu suurematest ja tähtsamatest linnustest kagupoolseim ja oli Väina (Daugava) jõe veeteel otsekui "lukuks" Polotski poolt tulijale. Komtuurkonna järgmise tähtsama linnuse - kirdepõhja suunas asetseva Räisakuni oli otsejoones 76 km (11 miili), jõge mööda allavoolu loodesse - [[Vana - Liivimaa]] sisealade suunas - tuli esimene suurem sakslaste linnus Riia Peapiiskopkonna [[Krustpils]] 85 km (12 miili) kaugusel jõe paremal kaldal, ordu enda suurem - [[Selpilsi foogtilinnus]] Väina vasakul kaldal jäi juba enam kui 100 km (14 miili) kaugusele. Nii oli Vana - Väina oma asukoha poolest ülejäänud Vana - Liivimaast üsnagi eraldatud ja pidi ohu korral iseseisvalt hakkama saama. Vaenuliku Vytautase lossini Leedus jäi 15 miili.<ref>http://www.historia.lv/alfabets/L/la/lanua/teksts/spekke.htm</ref>
 
Linnuse külje alla ida poole kujunes keskajal välja ka asula mis orduriigi lõpu poole oli kasvanud väikeseks linnaks. Tõenäoliselt pideva sõjaohu tõttu siia suurt kaubalinna ei tekkinud.
 
Linnus asus Väina jõe 24 m kõrgusel<ref>http://dwaiu.narod.ru/kazak/dinaburg.html</ref> parempoolsel kaldal, kus kaks ida – läänesuunalistida–läänesuunalist sügavat [[sälkorg]]u moodustasid nende vahele jääva [[kaldaneemik]]u. Väina jõgi voolab seal põhja suunas, nii et linnus asus jõest idas. Linnus koosnes pea –pea– ja eeslinnusest. Ehituslikult on tegemist torn - ja kastellinnuse segatüübiga.
 
Kindlus on läbi teinud paljusid ehitusperioode. Kuna vanema riimkroonika järgi Meister Ernst von Ratzeburgi poolt asutatud linnus valmis ainult paari aastaga, siis oletatavasti pidi see olema puidust ja hävitati peatselt.
180. rida:
[[File:Макет Динабургской крепости-1.jpg|thumb|Esiplaanil maketil väravat kaitsev ümartorn.]]
 
Vastu Väina jõge asuval kaldaneemiku künkal paiknes [[Wilhelm Neumann]]i uurimistulemuste põhjal Gerhard von Jorke rajatud ruudukujulise põhiplaaniga algne kivist tornlinnus, millest hiljem kujundati välja paksude müüridega suurlinnuse valdustorn. XIX sajandil olid veel säilinud torni tünnvõlvidega keldrid. Tähtsaimate avastatud detailide hulka kuuluvad kaheosalised rullroided võlvidel, mis on oma laadilt sarnased lääne ehituskunsti varagooti vormikujule. Vana – LiivimaalVana–Liivimaal kestsid need vormid ka hiljem edasi, ainult et nad võtsid siis veelgi ehedama ja enim dekoratiivsema kuju. Vaieldamatult kuuluvad ühte varasesse ehitusaega kaarfriiside (ümarkaarehisvöö) osad, mis niisamuti kaevetööde käigus päevavalgele tulid; need on valmistatud lubjakivist, samal ajal kui ülejäänud hoone osades on valitsevaks ehitusmaterjaliks tellis. Dekoratiivne lisand tornil ajendas juba Neumanni usutatavasti oletama, et algsel peakorrusel asetses kabel, mida kinnitab ka võrdlus ülejäänud tornlinnustega Liivimaal ja mujal.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 89</ref>
 
Meister Goswin von Herike ehitustegevus laiendas algseid ehitisi tunduvalt. Siia juurde tuleb laiaulatusliku eeslinnuse– ja eelkaitsesüsteemi väljaehitamine, kusjuures kroonika tõstab eriti esile nelja torni ehitust.<ref>Wartberge 24</ref> Tornidest sai tookord olemas olla väravat kaitsev ümmargune flankeeriv torn, nagu neid tekkis sellal ka teiste kindluste juures nii maa põhja -, kui ka lõunapoolsetes osades. Võimalik, et ka Väina jõe poolses osas asuv suur neljakandiline nurgatorn viitab sellelesamale ehitusperioodile tagasi. Ülejäänud Herike poolt rajatud tornid võisid asuda teistes eeslinnustes; neist pole Neumanni poolt teostatud väljakaevamistel jälgi avastatud. Meister Jorke poolt ehitatud elutorni idatiiva ümarad osad saavad pärineda tulirelvade ajastust, kui lossis samuti ümberehitusi tehti.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 90</ref>
 
Jõepoolse kaldaneemiku platool kujunes tulirelvade ajastuks läänepoolse valdustorni ja idapoolse väravaehitise vahele välja kahe hoonetiiva ja õuega ida - läänesuunaline piklik pealinnus pindalaga 18 - 26 * 60 meetrit ja müüripaksusega 2,4 - 2,6 meetrit. Põhjapoolsele väliskaitsemüürile toetuvas pikas hoonetiivas oletatakse asunud olevat kapiitlisaal ja söögiruum, läänepoolses lühikeses hoonetiivas komtuuri eluruumid. Lõunamüür oli hoonetest vaba, varustatud lihtsa ülemise kaitsekäiguga. Nende ja lõunamüüri vahele moodustus õu. Pealinnuse lõuna - ja läänepoolne külg olid laotud põllukividest, mujal oli valdavalt kasutatud tellist. Uurijad on leidnud, et väljapääs pealinnuse idaküljel asetses kahe poolümara torni vahel ja oli varustatud puidust tõstesillaga. Väljakaevamiste ajal leiti sealt sügav keldrilaadne ruum, nn. "hundikurk", mis oli väravauste või langevõrede vahel või ees viimaseks takistuseks linnusesse saamisel. Kuigi mõned uurijad usuvad, et sealt oli võimalik linnusesse ka pääseda.<ref>http://www.travelzone.lv/latvija/pils/dinaburg/index.php</ref> Samuti on väravate kohale asuvaks paigutatud lossi kabelit.
 
Jorke ja Herike poolt väljaehitatud Vana - Väinaäina linnusel on näha sarnaseid jooni Tartu (''Dorpat'') piiskopilinnusega, eriti aga linnuse idapoolse peavärava kaitsealas, kus ümartorni suhe kaitsemüüri kulgemisse meenutas vahetult Tartu piiskopitorni paiknemist sealsamas kõrval asetseva peahoone suhtes.<ref>Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 89</ref>
 
===Eeslinnused===
192. rida:
Edasi suundus tee üle vallikraavi järgmisele idapoolsele künkale ja läks läbi I eeslinnuse, mis Neumannil on märgitud, kui sisemine eeslinnus. Uuesti üle vallikraavi ida poole jäi II eeslinnus, mis Neumannil on kirjas välimise eeslinnusena. Kui tugevasti need eeslinnused kindlustatud ja välja ehitatud olid, ei ole teada, kuid kusagil pidid kaitsemeeskonna ruumid, põllusaaduste aidad ja sõjavarustuse laod ju asuma.
 
Ühest veelgi hilisemast ajast pärineb madal, kahurite jaoks määratud eelkindlustus pealinnuse jõe poolsel küljel. See terassterrass pindalaga 30 * 80 meetrit asetses pealinnuse platoost 15 meetrit madalamal ja oli ümbritsetud 1,4 meetri paksuse müüriga.<ref>http://www.travelzone.lv/latvija/pils/dinaburg/index.php</ref>
 
==Praegune seisukord==