Akadeemiline organisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
21. rida:
Rootsist levisid maakondlikud organisatsioonid ka Uppsala sõsarülikooli – Tartu Rootsi Ülikooli. Uustulnuka vastuvõtmine üliõpilasperre toimus depositsiooniks nimetatud tseremoonial: nooruk riietati kaltsudesse ning ehiti eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajas noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narrisid. Seejärel esitas deposiitor noviitsile keerulisi küsimusi - rahuldavate vastuste korral vabastati nooruk häbistavatest tunnusmärkidest ja kuulutati lõpuks filosoofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi teinud, pidi noor üliõpilane kostitama oma kodukohast pärit vanemaid kaasvõitlejaid kornutõllega.
Nii nagu Uppsalas, jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerimatus on pahe. Kuna üliõpilastel oli sageli kokkupõrkeid linnakodanike ja sõduritega, pidi ülikooli juhtkond tihti olema õigusmõistmisorgan. Ebaseaduslikes ja salajastes natsioonides lokkas aga pennalism ja kollektiivselt tehtud ulakused - nii tunnistati maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaegselt Uppsala organisatsioonidega, s.o aastal [[1663]].
==Ülikooli sulgemine ja taasavamine==
Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, kuigi vene võimud lubasid [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütelkonnale]] korduvalt, et see taasavatakse. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina sai teoks alles [[1802]]. aastal, maakondlike kogude areng oli katkestatud aga jäädavalt: 23. augustil [[1803]] keisri poolt kinnitatud «politsei määrused» - «Eeskirjad K. T. Ü. üliõpilastele» - andsid üliõpilase täiesti ülikooli eestkoste alla. Eestkostmine oli nii täielik, et iga üliõpilane, kes laenas üle vajaduse, kuulutati raiskajaks ning talle määrati hooldaja, samuti olid üliõpilase abielulubadused maksvusetud (kusjuures tõestatud võrgutamise eest üliõpilane eksmatrikuleeriti. Rootsiaegsest «vabast üliõpilasest», kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, oli saanud kroonu vormi kandev koolipoiss.▼
▲Rootsi kaotuse tõttu Põhjasõjas suleti ülikool ja koos sellega kadusid ka maakondlikud kogud. Peaaegu terve sajandi seisis Tartu ülikool suletuna, kuigi vene võimud lubasid [[Liivimaa rüütelkond|Liivimaa rüütelkonnale]] korduvalt, et see taasavatakse.
Tõuge uuesti orgnaniseeruda tuli [[Napoleoni sõjad | Napoleoni sõdade]] ajal. Et kroonu vajas sõjaväe jaoks meedikuid, toodi neid välismaalt ja saadeti Tartus täienduskursustele. Nende nn kroonumeedikute või kroonustudentide käitumine oli aga väga ebakõlbeline ja selle tõttu hakkasid moodustuma uued rühmitused, kes soovisid eristuda "kroonustudentidest".
Kuid juba 1803. aastal oli 95 kaasvõitleja vahel sõlmitud salajane organisatoorne side «Allgemeine Burschenschaft'i» näol. Rühmituste loojaks näib olevat 1798. aastal revolutsioonilistest ideedest nakatumise kartusel Saksamaalt õppimast kojukutsutud Baltimaadelt pärinev aadlinoorus. «Välismaalased» tõid endaga kaasa uued üliõpilaselu moodused - seega olid korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid, ordude poolt sisustatud kommetega ''Landsmannschaft'''id, kandunud Tartusse.▼
▲
[[1808]]. aastal saabus veel uus kategooria «välismaalasi». Need olid [[Göttingeni ülikool]]ist surmajuhtumiga lõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud kuroonlased. Viimaste eeskujul ja osalt eelpoolmainitud «kroonustudentide» mõjutusel lagunes üliõpilaskond väiksemateks rühmitusteks - korporatsioonide areng Tartus oli alanud. Arengutee oli aga üsna konarlik. Esiteks ei jõutud kogu üliõpilaskonna ulatuses organiseerumisviisis kokkuleppele. See põhjustas sageli duelle ja lööminguid eri rühmituste vahel. Teiseks rippus organiseerumiskeeld endiselt kõigi rühmituste pea kohal. Lõpuks olid kõik organisatsioonid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased allkirjaga kinnitama tulevikus sääraseid mitte enam asutada. Restauratsioon saabus aga peagi. Nimelt jõustus [[1834]]. a. «uus üliõpilasmäärustik». Segane olukord organisatsioonirindel vallandas aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpilaskaklused), et rektor tegi endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt organiseeruda: esialgu küll mitmesuguste katteorganisatsioonide (näiteks astus [[Fraternitas Rigensis]] ellu «kirjanduslik-seltskondliku ühinguna») varjus. Samal ajal liitusid ka korporatsioonid omavahel [[Chargierten Convent]]'iks (Ch!C!), milline liitorganisatsioon püsis sel kujul Tartus oma võimupositsioonil kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Legaalseks muutusid korporatsioonid Tartus [[1855]]. aastal.
| |||