Põhja-nahkhiir: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{Taxobox
[[Pilt:Eptesicus nilssoni.jpg|pisi|Põhja-nahkhiir]]▼
| name = Põhja-nahkhiir
'''Põhja-nahkhiir''' (''Eptesicus nilssonii'') on [[nahkhiirlased|nahkhiirlaste]] sugukonda kuuluv [[käsitiivaline]]. Ta on Eestis arvatud [[II kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis|II kaitsekategooriasse]] (2012). ▼
| status = LC|status_system = IUCN
| trend =
| image = Eptesicus nilssoni.jpg
| image_width = 240px
| regnum = [[Loomad]] ''[[Animalia]]''
| phylum = [[Keelikloomad]] ''[[Chordata]]''
| classis = [[Imetajad]] ''[[Mammalia]]''
| ordo = [[Käsitiivalised]] ''[[Chiroptera]]''
| familia = [[Nahkhiirlased]] ''[[Vespertilionidae]]''
| genus = [[Nahkhiir]] ''[[Eptesicus]]''
| species = '''''Põhja-nahkhiir'''
| binomial = Eptesicus nilssoni
| binomial_authority = (Keyserling et Blasius, 1839)
| map = Eptesicus nilssoni range map.png
}}
▲'''Põhja-nahkhiir''' (''Eptesicus nilssonii'') on [[nahkhiirlased|nahkhiirlaste]] sugukonda kuuluv [[käsitiivaline]].
==Välimus==
Mõõtmetelt loetakse põhja-nahkhiiri keskmise suurusega nahkhiirteks. Nad kaaluvad ligikaudu 7–13 g <ref name="blogi"/>. Keha on põhja-nahkhiirtel 48–70 mm pikk ja tiibade siruulatus 250–280 mm <ref name="raamat">Remm, J., Kalda, O., Valdmann, H., Moks, E. (Tartu, 2013). Eesti imetajad, (105), 39–41</ref>. Nisasid on emastel põhja-nahkhiirtel kaks.
Täiskasvanud isendid on tumepruuni, isegi mustani kalduva seljaga. Kõht on põhja-nahkhiire täiskasvanud isenditel kollakas-pruuni kuni beeži värvi. Üleminek heledalt kõhupoolelt tumedaks seljavärvuseks on eriti kaelapiirkonnas järsk ja selgepiiriline <ref name="raamat"/>. Tumepruunid on põhja-nahkhiirtel ka nägu, kõrvad ja [[lennus]]. Kõrvad on neil suhteliselt lühikesed ja tipust ümarad. Samuti on lühike, lai ja ümara ning sissepöördunud otsaga kõrvalesta ees olev nahajätke ehk kõrvakaas ehk traagus.
Selja peal ja ka kaelapiirkonnas esineb kollaste tippudega karvasid. Kollakate tippudega karvad ongi põhja-nahkhiire üheks eristamistunnuseks [[hõbe-nahkhiir|hõbe-nahkhiirest]], kelle karvatipud on hõbedased. Noortel põhja-nahkhiirtel pole see tunnus veel välja arenenud ja tihti on nende karvad hõbedaste otsadega<ref name="raamat"/>.
Kõige kergemini võib põhja-nahkhiir segamini minna [[hõbe-nahkhiir|hõbe-nahkhiirega]]. Lisaks eelpool mainitud kollakatele karvatippudele on põhja-nahkhiire kõht tumedam. Samuti on nende [[epibleem]] kitsam. Veel on erinevus emaste nisade arvus: hõbe-nahkhiirel on neid neli ja põhja-nahkhiirel kaks. Isasloomadel tehakse vahet peeniste järgi: põhja-nahkhiirtel on peenis lai, hõbe-nahkhiirtel kitsas. <ref name="raamat"/>
==Elupaik ja levik==
[[Pilt:Eptesicus nilssoni range map.png|pisi|Põhja-nahkhiire levikukaart]]
Põhja-nahkhiirel pole väga selget elupaigaeelistust ja ta on [[Euroopa|Euroopas]] väga laialt levinud. Teda võib kohata nii Eestis kui Euroopas väga eriilmelistes kohtades. Põhja-nahkhiir on Euroopas ainus nahkhiireliik, kes ületab oma levilaga polaarjoone ning kelle levila ulatub kohati isegi [[Põhja-Jäämeri|Põhja-Jäämereni]] välja <ref name="raamat"/>. Lõunas on põhja-nahkhiire leviala piiriks [[Itaalia|Põhja-Itaalia]] ja läänes [[Prantsusmaa|Ida-Prantsusmaa]]. Idasse levib põhja-nahkhiir kaugele [[Aasia|Aasiasse]] välja. Ta on levinud ka mõnel pool [[Jaapan|Jaapanis]] ja [[Jaapani meri|Jaapani]] ja [[Ohhoota meri|Ohhoota mere]] rannikul<ref name="raamat"/>.
Eestis on põhja-nahkhiir väga tavaline liik ja ta on levinud üle kogu riigi. Põhja-nahkhiiri võib kohata lisaks suurematele saartele ja mandriosale ka väiksematel saartel, kus leidub puid.
Igapäevane on liigi nägemine nii inimeste läheduses asulates kui ka neist eemal. Täiesti tavaline on kohata põhja-nahkhiirt toitumas [[tänavavalgusti|tänavavalgustite]] ümbruses. Samuti on põhja-nahkhiirt ootuspärane kohata hoovides ning veekogude ümbruses ja kohal. Liik eelistab tihtipeale toitumiseks erinevaid [[puistu|puistuid]], nagu näiteks pargid ja metsad<ref name="MacDonald & Barrett, 2002"/>. Eriti sobivad talle väikesed lagendikud ja puistute servad <ref name="raamat"/>. Samas ei ole poolsuletud [[biotoop|biotoobid]] määravaks, sest liiki võib kohata ka lagedatel niitudel ja põldudel ning teistes avatud biotoopides.
Eestis on põhja-nahkhiiri lendamas registreeritud ka mere kohal, kusjuures kaugeim vaatlus on teada 13,6 km kaugusel lähimast saarest. <ref name="raamat"/>
==Eluviis==
Sarnaselt teiste nahkhiirtega on ka põhja-nahkhiir öise eluviisiga loom. Päevasel ajal peitub ta varjulistesse kohtadesse ehk varjepaikadesse. Varjepaikadena eelistab ta kasutada peamiselt inimhoonete katusealuseid, voodrilauataguseid või hoonete muudes osades asuvaid õõnsuseid. Liiki võib sama edukalt leida ka erinevatest puuõõnsustest ja üksikuid isendeid isegi lahtise puukoore alt ning puuriitadest. Põhja-nahkhiir on samuti nagu paljud teised nahkhiireliigid kohati koloniaalse eluviisiga ja sel juhul võib neid koos üht varjepaika olla kasutamas isegi mitukümmend isendit.<ref name="raamat"/>
Enamasti peetakse põhja-nahkhiirt paikseks, vähemalt ei arvata liigi aastaseid rändeid pikaks. Siiski on [[Kabli looduskaitseala|Kabli linnujaamas]] täheldatud, et läbilennul olevate nahkhiirte seas võib olla ka suurel hulgal põhja-nahkhiiri, mis tähendab, et vähemalt osa populatsioonist sooritab rändeid<ref name="raamat"/>. Euroopas on täheldatud, et põhja-nahkhiir küll ei rända ühe aasta jooksul palju, kuid aastate jooksul võib üks koloonia liikuda isegi 450 km kaugusele<ref name="IUCN">
{{netiviide
| URL = http://www.iucnredlist.org/details/7910/0
| Pealkiri = The IUCN Red List of Threatened Species
| Failitüüp = html
| Aeg = 2013
| Väljaandja = IUCN
| Kasutatud = 24.09.2013
| Keel = inglise keeles}}</ref>.
[[Pilt:Eptesicus nilssonii hibernating.JPG|pisi|Põhja-nahkhiir talveunes]]
Aktiivsusperiood on põhja-nahkhiirtel vaid soe poolaasta, sest ainult sel ajal liigub piisaval hulgal putukaid, mida nahkhiired toiduks tarbivad. Külmemate ilmade saabudes, enamasti oktoobris, langevad põhja-nahkhiired [[talveuni|talveunne]], mis võib olenevalt aastast kesta aprilli-maini<ref name="raamat"/>. Ka talvitumispaigad on põhja-nahkhiirel eriilmelised. Enamasti kasutatakse mitmesuguseid suuri maa-aluseid avausi nagu kaitserajatised, kaevanduskäigud või ka keldrid, liiva- ja paekivikoopad. Soojematel talvedel on täheldatud madalamat põhja-nahkhiirte arvukust maa-alustes varjepaikades, mis võib tähendada, et paljud isendid talvituvad erinevates maapealsetes varjepaikades. <ref name="raamat"/> Põhja-nahkhiir talvitub kuni 100-pealistes kolooniates ja tihti koos [[Pruun-suurkõrv|suurkõrvaga]].<ref name="imetajad">
{{netiviide
| URL = http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/EPTNIL2.htm
| Pealkiri = Eesti selgroogsed: Põhja-nahkhiir
| Failitüüp = htm
| Aeg = 2005
| Koht = Tartu
| Väljaandja = Tartu Ülikool
| Kasutatud = 24.09.2013
| Keel = eesti keeles
}} </ref>
Põhja-nahkhiire esinemine ka väga külmadel aladel on tingitud sellest, et ta talub talvitumisel madalamat temperatuuri kui paljud teised liigid. Samuti ei häiri teda kuiv õhk<ref name="raamat"/>. Nimelt valib põhja-nahkhiir endale [[talvitumine|talvitumiseks]] just jahedamaid kohti, kus temperatuur jääb kogu talve jooksul -1...+5 °C piiresse. Väga vähesed isendid talvituvad ka kohtades, kus sooja on üle 5 kraadi<ref name="imetajad"/>.
Põhja-nahkhiirel pole talvitumiseks ühte kindlat asendit. Teda on leitud nii rippuvana, rippuv-lamavana kui ka täiesti lamavas asendis<ref name="imetajad"/>.
===Toit===
Põhja-nahkhiire peamiseks toiduks on lendavad putukad, millest suurema osa moodustavad väiksemat sorti [[kahetiivalised]]. Lisaks meeldib põhja-nahkhiirtel toituda veel ööliblikatest ja [[mardikalised|mardikatest]]<ref name="raamat"/>.
Saaki püüdes ehk toitumislennul olles on põhja-nahkhiirt kerge ära tunda. Heaks eristustunnuseks ongi just pööreterohke lend, mida vahepeal katkestavad järsud sukeldumised putukate järele. Tihti on nahkhiire lennutrajektoor ühe toitumislennu jooksul pikka aega korduv ehk ühe toitumislennu jooksub võib nahkhiirt samas paigas mitu korda kohata. <ref name="blogi"/>Liigi toitumislend on avatud maastikel küllaltki kiire, umbes 5–6 m/s<ref name="inglise">Rydell, J. (1993). Eptesicus nilssonii. Mammalian species, (430), 1–7.</ref>.
Suurtel laiuskraadidel jahivad emased põhja-nahkhiired ka päevasel ajal, kuna ööd jäävad liiga lühikeseks. Aktiivsuse kõrghetked on sellisel juhul hetk pärast videvikku ja just enne koidikut. Emased valivad välja väikesed territooriumid, kus sööki on külluslikult, ja võivad samal alal toituda mitmeid aastaid. <ref name="inglise"/>
===Sigimine===
Põhja-nahkhiire sigimistsükkel on, nagu ka paljudel teistel nahkhiirtel, väga pikk, eriti arvestades looma suurust. Paaritumine leiab aset juba sügisel, kuid viljastumine alles kevadel, kui nahkhiired on talveunest üles ärganud <ref name="raamat"/>.
Nii [[tiinus|tiinuse]] kui ka poegade kasvatamise ajaks kogunevad emased poegimiskolooniatesse, mis koosnevad enamasti 20–50 pealisest grupist. Isased liiguvad sellel ajal üksinda ringi. Poegimiskolooniaid hakatakse moodustama maikuus ja enamasti inimlähedastesse paikadesse, näiteks hoonete katusealustesse või maja voodri vahele <ref name="raamat"/>.
Pojad sünnivad põhja-nahkhiirel juuni lõpust kuni juuli alguseni. Tavaliselt on pesakonnas üks kuni kaks poega. Pojad on ema juures kuni õpivad lendama ja iseseisvalt hakkama saama. Kooselu kestab keskmiselt 3–4 elunädalat <ref name="raamat"/>.
Vanim teadaolev põhja-nahkhiir elas 21 aasta ja 9 kuu vanuseks<ref name="blogi">
{{netiviide
| URL = http://nahkhiired.blogspot.com/p/eesti-nahkhiired.html
| Pealkiri = Eesti nahkhiired
| Autor = Tõrv, T., Kalda, O., Kalda, R.
| Failitüüp = html
| Kasutatud = 24.09.2013
| Keel = eesti keeles}}</ref>. Enamasti jääb nende vanus umbes 15,5 aasta lähedale <ref name="imetajad"/>.
==Ohustatus==
Kõik Eestis leiduvad nahkhiired ja sealhulgas ka põhja-nahkhiir on Eestis kaitse all. Põhja-nahkhiir kuulub [[II kategooria looduskaitse all olevad liigid Eestis|Eesti looduskaitseseaduse II kaitsekategooriasse]]. Põhja-nahkhiir kuulub ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi IV lisa liikide hulka. <ref name="raamat"/>
Eestis on liik väga arvukas ja laialt levinud<ref name="MacDonald & Barrett, 2002"/>. Looduses nahkhiirtel vaenlaseid ei ole. Seda enam ohustab neid elupaikade hävimine just nimelt linnastumise tõttu. Samuti on muret tekitav talvitumispaikade vähesus ning suurt mõju avaldavad ka kemikaalid, mida kasutatakse putukatõrjes<ref name="imetajad"/>. Eestis on põhiliseks ohuks just varjepaikade hävitamine ja ka poegimiskolooniate häirimine. Väga suureks teguriks on ka nahkhiirte häirimine nende talvitumispaikades<ref name="raamat"/>.
== Viited ==
| |||