Ava peamenüü

Muudatused

Lisatud 268 baiti ,  12 aasta eest
resümee puudub
Tema enda pietistlik taust ja böömi vendade traditsioon olid hernhuutluse olulisemateks ideelisteks juurteks.
 
[[13. augustilaugust]]il [[1727]] leidis asunduses aset usuline kogemus, mida kirjeldati kui [[Püha Vaim]]u külastust, järgnesid [[prohvetlik kuulutus|prohvetlikud kuulutused]], [[nägemus]]ed, [[keeltega rääkimine]]. See sai kogukonna usulise üksmeele ja identiteedi aluseks. Herrnhut kasvas jõudsalt ning sai oluliseks usulise innovatsiooni keskuseks.
 
Algselt peeti [[jumalateenistus]]i kohalikus luterlikus [[kihelkonnakirik]]us, hiljem rajati oma [[palvemaja]]. Teenistusi viis läbi vennaste hulgast valitud või [[loosimine|loositud]] isik.
 
Tänapäeva vennastekoguduste organisatsioon järgib paljus 18. sajandil kujunenud tavasid. Kirikut valitsevad piirkondlikud [[sinod]]id ja piiskoppidel on ainult vaimulik autoriteet. Tähtsaks teenistuseks on [[armastussöömaaeg]], jumalateenistustel kasutatakse palju [[muusika]]t, sealhulgas [[koorilaul]]u. Kirik peab vaga eluviisi ja isiklikku usku olulisemaks kui õpetust ja [[dogmaatika]]t. [[Sakrament]]idena tunnustatakse [[ristimine|ristimist]] ja [[armulaud]]a. [[Piibel|Piibli]] uurimine ja selle teemal arutlemine on lubatud ja julgustatud.
Hernhuutlike traditsioonide hulka kuulub [[katkematu palveahel]] ning kõigile vennastele mõtisklemiseks määratud ühised igapäevased [[vaimulikud loosungid]].
 
== Õpetus ==
== Mõju luteri kirikule ==
 
Hernhuutlus on mõjutanud luterlikku kirikut nn [[madalkirik]]likus suunas. Koguduste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, kehtis võrdsuse[[võrdsus]]e ja vendluse[[vendlus]]e nõue, mis keelas vennaste vahel vahetegemise jõukuse või seisuse järgi. Seeläbi kasvas lihtsate koguduseliikmete mõju ning eneseteadvus.
 
== Tänapäev ==
 
Tänapäeval on Evangeelne Vennaste Ühtsus ehk HeernhutiHerrnhuti Vennastekogudused ehk Moraavia (Määrimaa) kirik jagunenud 19 provintsiks, neist 3 Euroopas. Euroopas on liikumisel u 30 000 järgijat, maailmas kokku 700 000...800 000 järgijat u 1000 koguduses.
 
== Hernhuutlased Eestis ==
Vennastekogudustele oli teed sillutanud [[Baltimaad]]es juba [[Põhjasõda|Põhjasõja]]-aastatel levima hakanud [[Saksamaa]]lt pärinev usu-uuendus [[pietism]]. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale.
 
Hernhuutlus levis rändkäsitöölist kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. [[1736]] külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli [[Saaremaa]]. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega.
 
Zinzendorfi abiga avaldati [[1739]] eestikeelne [[piiblitõlge]]. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja tavadega. Hernhuutlased tõid kirikusse koorilaulu, samas sai see saatuslikuks Eesti [[regilaul|vanemale rahvalaulule]], mis hakkas elavast traditsioonist kaduma. Hävitati arvukalt maarahva [[eesti rahvausund|omausuga]] seotud [[ohverdamine|ohvrikohti]], samuti ehteid, muusikariistu ja luksusasju.
 
Kõlblustaotlustes[[Kõlblus]]taotlustes läksid hernhuutlased kohati äärmustesse, nende usulises praktikas esines [[ekstaas|ekstaatilist]] käitumist, mitmes paigas hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi, toimus rahvarahutusi. Kiriku ja aadli hirm sündmuste üle kontrolli kaotada viis selleni, et [[1743]] keelustas [[keisrinna Jelizaveta]] vennastekoguduse liikumise. [[1764]] andis [[Katariina II]] vennastekogudustele taas loa tegutseda, kuid täieliku tegevusvabaduse andis neile [[1817]]. aastal [[Aleksander I]]. Järgnes uus kõrgaeg kuni aastani [[1857]], mil lõpetati misjoniprojekt. 1840. aastatel oli vennastekogudustel üle 70 000 liikme, aastaks [[1918]] oli neid järel u 3000. [[1948]] keelustas nõukogude okupatsioonivõim vennastekoguduste tegevuse. Tänapäeval võib liikumise poolt olla Eestis haaratud u 100 inimest.
 
Vennastekoguduste liikumist on peetud [[Eestimaa]] ja [[Liivimaa]] talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Enne seda järgis [[maarahvas]] ristiusu kombeid vaid formaalselt. Samas murendasid vennastekogudused usku luterliku kiriku tsentraliseeritud ja monopoolsesse usulisse autoriteeti. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste [[ärkamisaeg|rahvuslikku ärkamist]] – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse[[kirjaoskus]]e, teiselt poolt läbi koguduse sisedemiokraatiasise[[demokraatia]] ja ühistegevuse. Paljud hilisemad Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased ([[Friedrich Reinhold Kreutzwald|Kreutzwald, [[Carl Robert Jakobson|Jakobson]], [[Jakob Hurt|Hur]]t, [[Villem Reiman|Reiman]], [[Jaan Tõnisson|Tõnisson]]) olid hernhuutliku taustaga.
 
== Välislingid ==
Anonüümne kasutaja