Hernhuutlus: erinevus redaktsioonide vahel

[[13. augustilaugust]]il [[1727]] leidis asunduses aset usuline kogemus, mida kirjeldati kui [[Püha Vaim]]u külastust, järgnesid [[prohvetlik kuulutus|prohvetlikud kuulutused]], [[nägemus]]ed, [[keeltega rääkimine]]. See sai kogukonna usulise üksmeele ja identiteedi aluseks. Herrnhut kasvas jõudsalt ning sai oluliseks usulise innovatsiooni keskuseks.

Hernhuutlike traditsioonide hulka kuulub [[katkematu palveahel]] ning kõigile vennastele mõtisklemiseks määratud ühised igapäevased [[vaimulikud loosungid]].

Hernhuutlus on mõjutanud luterlikku kirikut nn [[madalkirik]]likus suunas. Koguduste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, kehtis võrdsuse[[võrdsus]]e ja vendluse[[vendlus]]e nõue, mis keelas vennaste vahel vahetegemise jõukuse või seisuse järgi. Seeläbi kasvas lihtsate koguduseliikmete mõju ning eneseteadvus.

Tänapäeval on Evangeelne Vennaste Ühtsus ehk HeernhutiHerrnhuti Vennastekogudused ehk Moraavia (Määrimaa) kirik jagunenud 19 provintsiks, neist 3 Euroopas. Euroopas on liikumisel u 30 000 järgijat, maailmas kokku 700 000...800 000 järgijat u 1000 koguduses.

Hernhuutlus levis rändkäsitöölist kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. [[1736]] külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli [[Saaremaa]]. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega.

Zinzendorfi abiga avaldati [[1739]] eestikeelne [[piiblitõlge]]. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja tavadega. Hernhuutlased tõid kirikusse koorilaulu, samas sai see saatuslikuks Eesti [[regilaul|vanemale rahvalaulule]], mis hakkas elavast traditsioonist kaduma. Hävitati arvukalt maarahva [[eesti rahvausund|omausuga]] seotud [[ohverdamine|ohvrikohti]], samuti ehteid, muusikariistu ja luksusasju.

Kõlblustaotlustes[[Kõlblus]]taotlustes läksid hernhuutlased kohati äärmustesse, nende usulises praktikas esines [[ekstaas|ekstaatilist]] käitumist, mitmes paigas hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi, toimus rahvarahutusi. Kiriku ja aadli hirm sündmuste üle kontrolli kaotada viis selleni, et [[1743]] keelustas [[keisrinna Jelizaveta]] vennastekoguduse liikumise. [[1764]] andis [[Katariina II]] vennastekogudustele taas loa tegutseda, kuid täieliku tegevusvabaduse andis neile [[1817]]. aastal [[Aleksander I]]. Järgnes uus kõrgaeg kuni aastani [[1857]], mil lõpetati misjoniprojekt. 1840. aastatel oli vennastekogudustel üle 70 000 liikme, aastaks [[1918]] oli neid järel u 3000. [[1948]] keelustas nõukogude okupatsioonivõim vennastekoguduste tegevuse. Tänapäeval võib liikumise poolt olla Eestis haaratud u 100 inimest.

Vennastekoguduste liikumist on peetud [[Eestimaa]] ja [[Liivimaa]] talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Enne seda järgis [[maarahvas]] ristiusu kombeid vaid formaalselt. Samas murendasid vennastekogudused usku luterliku kiriku tsentraliseeritud ja monopoolsesse usulisse autoriteeti. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste [[ärkamisaeg|rahvuslikku ärkamist]] – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse[[kirjaoskus]]e, teiselt poolt läbi koguduse sisedemiokraatiasise[[demokraatia]] ja ühistegevuse. Paljud hilisemad Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased ([[Friedrich Reinhold Kreutzwald|Kreutzwald, [[Carl Robert Jakobson|Jakobson]], [[Jakob Hurt|Hur]]t, [[Villem Reiman|Reiman]], [[Jaan Tõnisson|Tõnisson]]) olid hernhuutliku taustaga.