Anne Frank: erinevus redaktsioonide vahel

'''Annelies Marie "Anne" Frank''' ([[12. juuni]] [[1929]] [[Frankfurt]] – märtsi algus [[1945]]) oli [[juudid|juudi]] päritolu tüdruk, kes pidas Saksa okupatsiooni ajal [[Amsterdam]]is päevikut, mis kajastaskajastab ajavahemikku [[1942]]–[[1944]]. Seda päevikut on hiljem tõlgitud ligi 60 keelde, kaasaarvatudkaasa arvatud eesti keelde, ning on üks enimloetud raamat maailmas.

Anne sündis Otto Heinrich Franki (1889–1980) ja Edith Holländeri (1900–1945) teise tütrena. Anne'i õe nimi oli Margot (1926–1945). Tema sünninimi oli Annelies Marie, kuid perekond ja sõbrad kutsusid teda lihtsalt Anneks. Isa kutsus oma tütart ka Annelein'iks (tõlkes väike Anne).

Perekond elas Frankfurdi linnaosas, kus oli nii juute kui ka teistest rahvusestrahvustest elanikke. Lapsed sõbrustasid peamiselt omavanuste juutidega. Frankid olid reformimeelsed juudid, kes küll austasid kõiki [[judaism]]i traditsioone, kuid ei käitunud alati kommetele vastavalt. Otto Frank, kes oli olnud [[Esimene maailmsõda|EsimeseEsimeses maailmasõjas]] Saksa ohvitser, soovis, et lapsed saaksid koolihariduse. ning talIsal oli kodus ka suur raamatukogu. Nii Anne'i ema kui isa julgustasid oma tütreid lugema raamatuid.

[[13. märts]]il [[1933]] toimusid Frankfurdi kohalikus omavalitsuses valimised, mille võitis [[Adolf Hitler]]i [[NSDAP]]. Vahetult pärast võitu hakkasid toimuma [[antisemitism|antisemitistlikud]] demonstratsioonid ning Frankid mõistsid, et Saksamaale ei saa kauaks enam jääda. Hiljem samal aastal kolisid Edith ja tema kaks last [[Aachen]]isse, kus elas Edithi ema Rosa Holländer, Otto jäi Frankfurti. Mõne aja pärast sai Frank pakkumise luua Amsterdami oma ettevõte. Otto nõustus sellega ningja organiseeris Amsterdami oma perekonnale uue elamispaiga.

Aastal [[1942]] hakati juute eriti tugevalt taga kiusama ningja Anne'i perekond peitis end sama aasta juulis Otto Franki büroohoonesse. Pärast kaks aastat redusolekut perekond reedeti ning sakslased viisid nad [[koonduslaager|koonduslaagrisse]]. Seitse kuud pärast arreteerimist surid Anne ja tema õde Margot Frank Bergen-Belseni koonduslaagris [[tüüfus]]esse. Otto Frank oli ainus, kes laagris ellu jäi. Pärast sõda siirdus ta tagasi Amsterdami, kus leidis oma tütre päeviku. Ta avaldas selle [[hollandi keel]]es, esialgse pealkirjaga "Het Achterhuis: Dagboekbrieven van 12 Juni 1942 – 1 Augustus 1944".

Päevik, mille Anne sai oma 13. sünnipäevaks, räägib tema elust 12. juunist 1942 kuni 1. augustini 1944. Päevik on kirjutatud justkui täiskasvanud ja läbinägeliku isiku poolt, kes oma teoses lahkab nii isiklikke kontemplatsioonemõtisklusi kui ka üldist elu okupatsiooniperioodil. Selle päeviku tõttu on Anne üks tunnustatumaid ja diskuteeritumaid [[holokaust]]i ohvreid.