Raba: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Holger1959 (arutelu | kaastöö) wikidata |
Resümee puudub |
||
4. rida:
[[Pilt:Ohtu raba turbatootmisala.jpg|pisi|Ohtu raba turbatootmisala.]]
'''Raba''' ehk '''kõrgsoo''' on
Rabale vastandub [[madalsoo]], mille vesi pärineb lisaks sademetest ka põhjaveest. Seetõttu kasutatakse madalsoo puhul mõnikord ka terminit [[minerotroofne soo]] (vesi on toiterikkam) ja raba puhul
Raba on soo arengu toitevaene ([[Oligotroofsus|oligotroofne]]) järk.
Raba kummub ümbruse vete tasemest kõrgemale, seetõttu voolavad ojad alati rabast välja. Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks. Suurtes rabades koguneb vesi rohkeisse pisiveekogudesse ([[älves]]tesse ja [[laugas]]tesse), mis koos [[mätas]]te ja
Rabaturba keskmine juurdekasv on 1 mm aastas
==
Mullastiku, hüdroloogiliste ja klimaatiliste tingimuste omapära tõttu valitsevad rabades sellised ökoloogilised tingimused, mida suudavad taluda vaid vähesed taimed ning sellepärast on rabades floorat vähe liike. Sagedamini esinevaid [[katteseemnetaimed|katte-]] ja [[paljasseemnetaimed|paljasseemnelisi taimi]] on rabas kokku umbes paarkümmend liiki ja umbes samapalju on ka [[pärislehtsammal|pärislehtsamblaid]] ja [[turbasammal|turbasamblaid]]. [[Rindelisus]]e järgi kuuluvad taimed kas samblarindesse, rohu-puhmarindesse või puurindesse, kusjuures puurinne Eesti rabades sageli puudub.<ref name="Valk, 2005">Valk, U. 2005. Eesti rabad: ökoloogilis-metsanduslik uurimus. Halo Kirjastus, Tartu.</ref>
===Samblarinne===
Kõige sagedasemad taimed Eesti rabades on turbasamblad, mis kujundavad keskkonnatingimusi, tugevdavad ja kiirendavad soostumisprotsesse, uute soode tekkimist. Turbasamblad ehk sfagnumid on aeglase lagunemise ja suure veemahutavuse tõttu peamised raba turbamoodustajad.<ref name="Valk, 2005" />
Rabamännikutes ja puisrabades on sagedasemad sfagnumid: [[pruun turbasammal]] (''Sphagnum fuscum''), [[lillakas (punakas) turbasammal]] (''S. angustifolium''), [[Balti turbasammal]] (''S. balticum''), [[teravalehine turbasammal]] (''S. acutifolium''). Peale sfagnumite kasvavad samblarindes üsna sageli pärislehtsammalde hulka kuuluvad [[raba-karusammal]], [[palusammal]] ja [[lainjas kaksikhammas]].<ref name="Valk, 2005" />
===Rohu- ja puhmarinne===
Eesti rabades on levinuim [[puhmas]] [[kanarbik]], mis eelistab kasvamiseks sügava veetasemega rabaosi ning võib takistada valgusnõudlike sfagnumite levikut. Teiseks sagedasemaks valitsevaks taimeks on [[sookail]], mis kasvab kuivematel rabaosadel (tihti mätastel, peenardel). Puhmarindes kasvavad veel: [[pohl]], [[sinikas]], [[mustikas]], [[hanevits]], [[kukemari]], [[jõhvikas]], [[küüvits]], [[porss]], [[tupp-villpea]], [[raba-jänesvill]], [[rabamurakas]].<ref name="Valk, 2005" />
===Puurinne===
Tänu madalale mullaviljakusele rabas kasvab seal vähe puu- ja põõsaliike, kuid kõige levinumaks on [[harilik mänd]]. Raba põlendikel, servades ja läbivoolulistes osades võib leida ka [[sookask]]e. Harvem leidub [[kuusk]]e ning veelgi harvem [[haab]]a, [[pihlakas|pihlakat]], [[paakspuu]]d, kadakat.<ref name="Valk, 2005" />
Rabamändidel võib lähemal vaatlusel leida mitmeid eriomaseid tunnuseid, mida mineraalmaal kasvavatel mändidel ei leidu. Näiteks on noorte ja madalate rabamändide tüvedel sageli lõvesid (näsakujulised moodustised, mis katavad samblasse jäänud tüveosa). Teiseks tunnuseks on juurekaela kooldumine ja juurestiku mandumine. Kolmandaks rabamändide pindmine juurestus. Kõige sagedasem rabamännivorm Eestis on ''F. litwinowii''.<ref name="Valk, 2005" />
==Fauna==
Madal- ja siirdesooga võrreldes on rabad fauna poolest mõnevõrra liigivaesemad ja ka asustustihedus on enamasti hõredam. Nii on see eriti [[selgrootu]]te puhul. Puudega kaetud rabaosad on loomarohkemad kui lageraba.<ref name="Valk, 1988">Valk, U. 1988. Eesti sood. Valgus, Tallinn.</ref>
[[Imetaja]]test võib rabas üsna sageli kohata [[põder|põtra]] ja [[valgejänes|valgejänest]], aga võib märgata ka [[hunt]]i, [[rebane|rebast]], [[mäger|mäkra]], [[karu]], [[metssiga]], [[metskits]]e. [[Roomaja]]test leitakse kuivemates piirkondades [[arusisalik]]ku, raba servaaladel võib vahetevahel sattuda [[rästik]]ule või [[vaskuss]]ile. [[Kahepaikne|Kahepaikseid]] ([[rohukonn]], [[rabakonn]], [[veekonn]]) elab rohkesti laugastes ja rabaserva järvikutes ning rannikulähedastes rabades võib leida isegi looduskaitse alla kuuluvat [[juttselg-kärnkonn]]a. Kalu on rabajärvedes vähe, kuid peamine on [[ahven]], harvem leidub [[haug]]i.<ref name="Valk, 1988" />
[[Ämblik]]ud on võrreldes teiste kooslustega rabas domineerivad. Neid on kindlaks tehtud lausa 187 liiki.<ref name="Valk, 2005" />
Eesti rabades võib kohata üle 80 linnuliigi, kellest umbes pool on alalised asukad. Pesitsevatest linnuliikidest kuus pesitseb Eesti tingimustes ainult rabadel: [[rabakana]], [[põldrüüt]], [[väikekoovitaja]], [[hallõgija]], [[rabapistrik]] ja väga haruldane [[punakurk-kaur]]. Hoopis kadunud on Eesti rabadest [[rabapistrik]].<ref name="Valk, 1988" />
==Vesi==
Raba võib käsitleda veekoguna, kus vesi on väikese kuivainekogusega tugevasti seotud. Rabaturba kogumassist 90–95% moodustab vesi. Suur veesisaldus tihti aga takistab rabade kasutamist, mõjutab raba ümbritsevate alade [[veerežiim]]i ning põhjustab ka nende [[soostumine|soostumist]].<ref name="Valk, 1988" />
Võrreldes vee toiteväärtust rabadel ning teiselt poolt mineraalmaadel ning madalsoodel, paistab silma põhiline erinevus: rabamullas ei ole [[eutroofne|eutroofset]] põhjavett. Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest, mille toiteelementide sisaldust mineraalne aluspõhi ei mõjusta. Rabavesi sisaldab [[kloor]]i, [[lämmastikuühendid|lämmastikuühendeid]] (eriti lumevesi), [[väävelhape]]t, [[ammoniaak]]i ja muid keemilisi ühendeid. Vastupidiselt põhjaveele on sademetevesi vähese toitainesisaldusega, huumusvaene, [[oligotroofsus|oligotroofne]].<ref name="Valk, 2005" />
Madal- ja siirdesoode veekogudega võrreldes on [[kaltsium]]- ja [[magneesium]]ioonide [[kontsentratsioon]] rabavees väga madal. Vähene soolasisaldus on põhjuseks, miks rabavesi ei kustuta hästi janu, küll aga sobib pesemiseks; vee veidi mõrkjas maitse ja pruunikas värvus on tingitud suurest [[orgaaniline aine|orgaaniliste ainete]] sisaldusest.<ref name="Valk, 1988" />
Helle Simm, kes on uurinud Eesti rabavett ja selle omadusi, märgib, et rabavesi on eristatav kõigist teistest looduslikest pinnavetest äärmisel madala mineraalainesisalduse, väga kõrge orgaaniliste ainete kontsentratsiooni, pruuni värvuse ja happelise reaktsiooni järgi.<ref name="Valk, 1988" />
===Rabaveestik===
Rabamaastikku ilmestavad [[veekogu]]d: rabajärved, jõed, ojad, [[laugas|laukad]], [[älves|älved]], rabasaarte ja -servaalade ääres vooluribad. Laukad ja älved on eriomased rabadele.<ref name="Valk, 2005" />
Laukad on kinnikasvamata, älved aga varjatud veekogud. Nii älveste kui ka laugaste suurus algab mõnest ruutmeetrist ja ulatub sadadesse ruutmeetritesse. Nende esinemissagedus võib olla väga suur, Eesti aladel on loendatud üle 20 000 rabalauka. Laukad on erineva kujuga, kuid väga tihti piklikud. Laugaste sügavus võib ulatuda 4–5 meetrini, enamasti on see siiski alla kahe meetri. Suuremates laugastes võib olla väikeseid saarekesi, nn laukasaari, mis lainekulutuse tõttu on ümmargused või ovaalsed. Laukasaared võivad olla ujuvad.<ref name="Valk, 2005" />
Tänapäeval on Eesti rabades valdavad laugaste kinnikasvamise protsessid, laugaste muutumine älvesteks.<ref name="Valk, 2005" />
==Rabade kaitse ja raba kui [[ökosüsteemi teenused]]==
Ökoloogilise tasakaalu säilitamise seisukohast on looduslikel turbaaladel, eriti ombrotoofsetel rabadel, oluline tähtsus orgaanilise süsiniku akumuleerijatena. Üks hektar looduslikus seisundis olevat sood akumuleerib aastas keskmiselt umbes 2 tonni [[süsinikdioksiid]]i
==Rabad Eestis==
27. rida ⟶ 65. rida:
*[[Madalsoo]]
*[[Siirdesoo]]
== Viited ==
{{viited}}
[[Kategooria:Telmatoloogia]]
| |||