Kaitseseisukord: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
IFrank (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
IFrank (arutelu | kaastöö)
47. rida:
„Riigivanem on see, kes faktiliste andmete hinnangul ohu olemasolu ja suuruse määritleb. Järelikult juriidiliselt oht on siis olemas, kui Riigivanem isiklikul vääritlusel on leidnud selle olevat, olgugi et oht faktiliselt täiesti puudub.” (Kliimann 1935, lk. 99).
 
1930. aastail peeti kaitseseisukorda avalikkuse ja kohtute poolt seaduslikuks valitsemisabinõuks<ref>http://et.wikisource.org/wiki/Riigikohus_%C3%BCtleb:_Kaitseseisukord_ja_1934_a._valimiste_edasil%C3%BCkkamine_on_koosk%C3%B5las_p%C3%B5hiseadusega</ref>. Alles hiljem on just 12. märtsil 1934 kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda (aga millegipärast mitte varem Eestis kehtinud kaitseseisukorda) poliitilise propaganda tulemusel pidama ebaseaduslikuks ja seda kasutama Eesti tolleaegse valitsuse demoniseerimiseks ja halvustamiseks.{{lisa viide}}Nii nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 tänapäeval üldiselt [[1934. aasta riigipööre|riigipöördeks]], mis peab näitama selle akti ebaseaduslikkust.
 
[[11. aprill]]il [[1938]] andis Riigihoidja dekreedina uue [[Kaitseseisukorra seadus (1938)|Kaitseseisukorra seaduse]] (RT 1938, 40, 365). Selle alusel pikendati kaitseseisukorda edasi, viimati Vabariigi Presidendi otsusega 12. septembrist 1939 nr. 188 (RT 1939, 74, 586).