PN-3: erinevus redaktsioonide vahel

Lennuki esimesed joonised tegi 1935. a Peterburist pärit Eestis elav aadlisoost insener Küttner, kes 1937. aastal siirdus [[Saksamaa]]le. Töö viisid lõpule [[Voldemar Post]], [[Rein Tooma]] ja E. Lesta. Lennuk sai valmis 1938.a. ning selle esmalend tehti 1939. aasta jaanuaris.<ref>Gerdessen, Frederik 2001: "Aeg mehed lennukid". Eesti entsüklopeedakirjastusEntsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 185</ref>

Valmis vaid prototüüplennuk, mis võeti õhukaitse relvastusse nr. 160 all. Kuna Eesti lennuväe tehniline seistase oli kehvavõituoma ajastu kohta nõrk, nimetas rahvas uut lennukit irvhammaste eeskujul "Isamaa päästjaks". Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal, jõuti PN-3-ga sooritada kokku 104 maandumist ja lennata 31 tundi. Aasta jooksul plaaniti ehitada 6 lennukit, kuid alanud [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] okupatsiooni tõttu Eestis jäi see teostamata. Okupatsioonivõim lasi [[1940]]. aastal lennukilt mootori maha võtta ja kasutas lennukit polügoonil laskemärklauana.

Ajutise lahendusena asetati prototüübile Eesti õhuväe biplaanide [[Hawker Hart]] varumootor (vesijahutusega 12 silindriline V-mootor), mis ajas ringi hävituslennukitele uuenduslikku kolmelabalist (Rotol või de Havilland, muutuvsammuga?) metall-[[propeller]]it.

Järgmistele ehitatavatele lennukitele kavatseti paigaldada moodsammodernne 1000hp V-ridamootor.