Napoleon III: erinevus redaktsioonide vahel

Toime pandud riigipöördekatse eest vangistati ta [[Strassburg]]is [[1836]]. aasta oktoobris ning saadeti Ameerikasse. Pöördunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes töös (näiteks "Des ideés napoleóniennes" (1839)) oma programmi, pooldades rahvasõbralikku tsesaristlikku keisririiki, [[pauperism]]i kõrvaldamist riigivõimu kaasabil ja nii edasi. Välispoliitiliselt taotles ta Euroopa reorganiseerimist üldisel hääleõigusel põhinevateks rahvusriikideks, mis suudaksid Venemaale ja USA-le vastu seista.

Keisrina edendas Napoleon III hoogsalt majanduselu, arendas Prantsusmaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Kuni 1860. aastani toetus ta rahvahääletustele (kõik rahvahääletused toetasid tema valitsust kuni keisririigi lõpuni välja), seejärel loodi valitav rahvaesindus. Kuid ta [[Absolutism|absolutistliku]] värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas Napoleon III koos Inglismaaga [[Osmanite riik|Türgimaad]] [[Krimmi sõda|Krimmi sõjas]] ja näis 1856. aastal [[Pariisi rahu 1856|Pariisi rahu]] järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa [[Euroopa]] tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat.

Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859. aastal Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks [[Savoia]] ja [[Nizza]], kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriigiga]]. 1863. aastal ta toetas moraalselt [[1863. aasta Poola ülestõus|Poola ülestõusu]], mille Venemaa siiski maha surus. Sisepoliitiliselt[[Ameerika hakkasidkodusõda|Ameerika asjadkodusõjas]] õigemõtles peata rappaalgul jooksma[[Ameerika Riikide Konföderatsioon|Konföderatsiooni]] tunnustamisele, lisakskuni USA valitsuse sõjapropaganda veenis maailma, et sõda peetakse orjuse kaotamise nimel. Lisaks ebaõnnestus ka [[Prantsusmaa interventsioon Mehhikos|Mehhiko avantüür]] ja seal keisririigi asutamine ([[1863]]–[[1867]]). Samuti ei õnnestunud Napoleonil saada [[Preisimaa]]lt tasu erapooletuks jäämise eest [[Austria-Preisi sõda|Austria-Preisi sõjas]] [[1866]]. aastal ega omandada 1867. aastal [[Luksemburg]]i.

Nende välispoliitiliste aktsioonide tulemusena halvenesid suhted [[Austria-Ungari kaksikmonarhia]] dünastia [[Habsburgid]]ega. Nii ei olnud Napoléonil [[1870]]. aastal ühtegi liitlast, kui ta oli sunnitud pärastavaliku [[Ottoarvamuse von Bismarck]]i [[provokatsioon]]isurvel [[Preisimaa kuningriik|Preisimaale]] sõjasõda kuulutama, et vältida [[Saksamaa]] ühendamist ja Mandri-Euroopa võimsaimaks riigiks kujunemast. Kuid [[Sedani lahing|Sedani]] all sai keisri armee täielikult lüüa ning ta ise langes sõjavangi. Seepeale kuulutati Prantsuseta Teinesõja Keisririikkaotuses lõppenukssüüdlaseks ning [[monarhia]] kaotati. Napoléon veetis oma viimased eluaastad [[Inglismaa]]l [[eksiil]]is.