Yagi antenn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Artikli kirjutamisel kasutatud ka de:Yagiantenne, fi:Jagiantenni, ru:Волновой канал
 
PResümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Yagifaltdipolp.jpg|thumbpisi|300px| Yagi antenni elemendid: '''1''' ‒ silmusdipool,<br/> '''2''' ‒ reflektorid, '''3''' ‒ direktorid, '''4''' ‒ toitekaabel]]
'''Yagi antenn''' ehk ridaantenn on [[suundantenn]], mille põhiosadeks on aktiivelemendina, s.oehk elektromagnetlainete kiirgurina toimiv [[poollainedipool|silmusdipool]] ja passiivelemendid ‒ reflektorid (peegeldajad) ja direktorid (suunajad). Elementide pikkused ja vahekaugused valitakse niisugused, et nende omavahelise sidestuse tulemusena moodustub lainekanal ning selle tulemusena direktorite poole tugevalt väljavenitatud suunadiagramm. Selles suunas on võimsustihedus ja seega antenni võimendus kõige suurem.
 
Antenn paigaldatakse horisontaalselt või vertikaalselt vastavalt sellele, milline on saatja kandelaine elektrilise komponendi [[polarisatsioon]]itasand.
[[Pilt:Richt-kar.png|pisi|Yagi antenni suunadiagramm]]
 
==Antenni ehitus ja võimendus==
Lihtsaimal Yagi antennil on lisaks toitekaabliga ühendatavale dipoolile üks reflektor (dipoolist 5…15 % pikem) ja üks direktor (dipoolist umbes 5 % lühem). Kaugus dipoolist on reflektoril tüüpiliselt 0,15''λ'' ja direktorist umbes 0,1''λ''. Harilikult on antennil kaks või enam reflektorit ja mitu direktorit, iga järgmine direktor eelmisest veidi lühem. Mida rohkem on direktoreid ja vastavalt mida pikem on antenn, seda suurem on antenni võimendus, ühtlasi muutub kitsamaks suunadiagramm. Võimendus ei kasva siiski direktorite arvuga võrdeliselt. Näiteks kui kolmeelemendilise antenni võimendus on 5…6 dBi, siis teise direktori lisamine suurendab võimendust umbes 2 dB, iga järgmine aga järk-järgult vähem. Praktikas saavutatakse 15 kuni 30 direktoriga võimendus 15…16 dBi.
 
==Lainekanali kujunemine==
Aktiivdipoolis toimub sundvõnkumine toitekaabli kaudu saabuva energia arvel (saateantennis) või elektromagnetvälja energia arvel (vastuvõtuantennis). Aktiivelemendi võnkumine ergutab võnkumist ka passiivelementides. Neis aga toimub võnkumine levimise suunas järk-järgult suureneva hilinemisega, mis põhjustab [[faas]]inihke voolu- ja pingelaine vahel. See faasinihe sõltub lisaks lainete leviajast tingitud viivitusele ka passiivelemendi pikkusest. Direktori kui poollainest lühema elemendi [[impedants]] osutub siis mahtuvuslikuks, s.tsee tähendab voolulaine on pingelainest umbes poole lainepikkuse võrra ees, põhjustades voolulaine täiendavat nihet. Kui direktor on paigutatud aktiivdipoolist summaarsele hilistusele (nihkeajale) vastavale kaugusele, siis liitub tema võnkeenergia toidetava dipooli energiaga soovitud suunas.
 
Reflektoris kui poollainest pikemas elemendis jääb vool pingest maha ja seega avaldab ta induktiivset takistust. Seetõttu lisanduvad ka reflektorite võnkumised õiges faasis üldisse võnkumisse.
 
==Ajalugu==
Antennitüübi leiutas 1926. aastal [[Shintaro Uda]] Jaapani keiserlikus ülikoolis koostöös [[Hidetsugu Yagi]]ga, kes avaldas antennist 1928. aastal ingliskeelse artikli. <ref>H .Yagi, Beam transmission of ultra-shortwaves, Proceedings of the IRE, vol. 16, pp.lk 715—740, June 1928.</ref>
 
==Välislingid==
*[http://www.radartutorial.eu/06.antennas/an08.en.html Yagi Antenna]
==Vaata ka==
*[[Antenn]]
*[[Poollainedipool]]
 
==Viited==
{{Viited}}
 
==Välislingid==
*[http://www.radartutorial.eu/06.antennas/an08.en.html Yagi Antenna]
 
[[Kategooria:Antennid]]