Erinevus lehekülje "Aino Kallas" redaktsioonide vahel
→Abielu ja kirjanikukarjäär
P |
|||
|
Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juurtetuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903 käis ta [[Saaremaa]]l [[Karja kihelkond|Karja kihelkonnas]] oma abikaasa onu kellamees Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ning rõhumisest eestlaste ajaloos.<ref name="AK_359"/> Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "[[Ants Raudjalg]]" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.<ref name="AK_360">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 360.</ref>
Novellikogus "Lähtevien laivojen kaupunki (1913) on mõjutusi [[sümbolism]]ist. See tähistas murdepunkti Kallase loomingus ning üleminekut ühiskondlikelt teemadelt müütilisele ainesele. See kirjanduslik murranguaeg peegeldab ka torme kirjaniku enda elus, millest ehk kõige tagajärjekam oli armusuhe [[Eino Leino]]ga 1916–1919. Armastus Leino vastu oli Aino Kallase kunsti suur liikumapanev taustaelamus. Suhte ajal ja selle järel sündinud sümbolistlike ja [[impressionism|impressionistlike]] teoste hulka kuuluvad teiste seas "Seitsemän: Titanic-novelleja" ja "Katinka Rabe", kus Kallas kujutab oma suguvõsa minevikku. Kokku avaldas
Oskar Kallas nimetati 1918 Eesti suursaadikuks
Aastad 1919–1922 veetis ta Helsingis, 1922–1934 [[London]]is, 1934–1944 [[Tallinn]]as.
| |||