Impulsstoiteallikas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
2. rida:
Impulsstoiteallikas hoiab väljundparameetrid püsivana sisendpingete laias vahemikus, kusjuures palju energiasäästlikumalt kui see on võimalik [[lineaarne pingestabilisaator|lineaarse pingestabilisaatoriga]]. Impulsstoiteallikad võeti kasutusele 1970. aastate lõpul<ref>[http://www.google.com/patents/about?id=zWE4AAAAEBAJ google.com/patent - Switched mode power supply] patent 4097773</ref> ja need on üha levinumateks tehnilisteks lahendusteks [[toiteplokk]]ides.
[[Pilt:Impulsstoiteallikas.png|thumb|500 px|Alalispinge impulsstoitelülituse struktuuriskeem:<br/>'''1''' ‒ võrgufilter; '''2''' ‒ alaldusdiood või sildalaldi; '''3''' ‒ silukondensaator; '''4''' ‒ võimsustransistor (nt [[MOSFET]]);▼
'''5''' ‒ trafo; '''6''' ‒ integraallülitus; '''7''' ‒ [[optron]] ]]▼
==Talitluspõhimõte==
▲[[Pilt:Impulsstoiteallikas.png|
▲'''5''' ‒ trafo; '''6''' ‒ integraallülitus; '''7''' ‒ [[optron]] ]]
Erinevalt võrgusagedusliku trafoga toitelülitusest, kus võrgu vahelduvpinge transformeeritakse vajaliku tasemeni ja siis alaldatakse, impulsstoitelülituses võrgupinge (Euroopas 230 V, 50 Hz) esmalt alaldatakse ja silutakse pinge pulsatsiooni suure mahtuvusega kondensaatori abil. Tulemusena saadakse võrgupingest mõnevõrra kõrgem alalispinge.
| |||