Rass: erinevus redaktsioonide vahel

'''Rass''' ehk '''inimrass''' on termin, mida on kasutatud suure geneetiliselt [[pärandumine|päranduvate]] eripäradega inimrühma kohta. Selliseid rasse on eristatud kolm kuni mõnikümmend. Bioloogias kasutatakse terminit vahel teatava üldistatud, ebamääraste piiridega joonte koondumise kohta ([[nahk|naha]] värvus, [[pea]] ja selle osade kuju), ent teaduslikult ei ole terminil tegelikku [[taksonoomiline|taksonoomilist]] tähendust: kõik inimesed kuuluvad alamliiki [[Homo sapiens]] sapiens. Rassilisel eristamisel varieeruvad rassiks peetava rühma piirid oluliselt vastavalt sellele, kas aluseks võetakse nahavärv, peakuju, keel või kultuur. Iga katse klassifitseerida inimkonda rohkem kui ühest vaatepunktist – kultuuri ja rassi, rassi ja keele, isegi keele ja kultuuri kauduviibkaudu viib vastuoludeni<ref>Boas, F. 2013. Primitiivne teadvus. Eesti Keele Sihtasutus. Lk 187.</ref>.

20. sajandi alguseni arvati inimrasse bioloogiliselt, kultuuriliselt ja sotsiaalselt erinevat, teiste seas panustas sellesse [[Charles Darwin]] oma empiirilistele andmetele mittetugineva teosega "Descent of man" (1871). Nn teaduslik rassism on tänaseks teadusmaailmas hüljatud. Esimestena asusid selliseid seisukohti empiiriliste andmetega kõigutama füüsik ja antropoloog [[Franz Boas]], kes demonstreeris fenotüübi plastilisust sõltuvalt keskkonnafaktoritest<ref>Boas, Franz (1912). "Changes in the Bodily Form of Descendants of Immigrants". American Anthropologist, Vol. 14, No. 3, July–Sept, 1912</ref>; antropoloog [[Ashley Montagu]], kes rassi-termini bioloogilise väärtuse kahtluse alla seadis<ref>Montagu, Ashley (1942). Man's Most Dangerous Myth: The Fallacy of Race, New York: Harper</ref> ja bioloog [[E.O. Wilson]], kes seadusseadis termini kasutatavuse kahtluse alla loomade süstematiseerimises ning osutas, et rassi näol ei ole tegemist alamliigiga<ref>Wilson, E. O; Brown, W. L. (1953). "The Subspecies Concept and Its Taxonomic Application". Systematic Zoology 2 (3): 97–110. doi:10.2307/2411818. JSTOR 2411818</ref>

Jonathan Marksi järgi jõudsid antropoloogid ja geneetikud 1970ndateks seisukohale, et 1) enamus inimerinevusi on kultuurilised 2) mis ei ole kultuuriline on peamiselt polümorfne, st esineb erinevates inimgruppides erineva sagedusega 3) mis ei ole kultuuriline ega polümorfne on klinaalne, st sujuvate üleminekutega geograafiliselt varieeruv 4) ülejäänu, ehk inimeste mitmekesisuse see komponent, mis ei ole kultuuriline, polümorfne ega klinaalne - moodustab väga tillukese osa inimerinevustest. See on viinud konsensuseni, et rassi sellisel kujul nagu seda varasemad teadlaspõlvkonnad olid mõistnud - diskreetse, geograafiliselt selgepiirilise geeniallikana - ei ole olemas.<ref>Marks, J (1995). Human biodiversity: genes, race, and history. New York: Aldine de Gruyter. ISBN 0-585-39559-4.</ref>