Aktsent: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
2. rida:
'''Aktsent''' on [[keel (keeleteadus)|keel]]e [[norm]]ist erinev hääldusviis, süstemaatiline hääldusvigade kompleks. Aktsent on tavaline võõrkeele kõnelemisel, harvem tekib aktsent [[emakeel]]ele pikaajaliselt muu keele keskkonnas viibimise tagajärjel. Mõne keele puhul nimetatakse aktsentideks ka piirkondlikke või mõnele sotsiaalsele grupile iseloomulikke häälduseripärasid, nt [[lõunaosariigid|lõunaosariikide]] aktsent [[Ameerika]] [[inglise keel]]es, kõrgklassi aktsent Briti inglise keeles.
Foneetiline aktsent tuleneb emakeelest pärit elementide kasutusest lühiajalises [[mälu]]s [[Kõne (keeleteadus)|kõne]] planeerimisel ning realiseerimisel artikulatoorsete [[lihas]]te abil – iga keele [[häälik]]usüsteem kasutab kõigi võimalike häälikute seast teatud valikut ning emakeele omandamise käigus tekivad alateadlikud harjumused, mis takistavad võõrkeele häälikute täpset jäljendamist. Raskusi võib tekitada kuuldavate võõrkeele häälikute eristamine (nn fonoloogiline [[kurtus]]). Hääldamisel asendatakse võõrkeele hääldusüksus selle lähedasima emakeele variandiga. Raskusi võivad tekitada [[välde]], [[rõhk (keeleteadus)|rõhk]] ja [[intonatsioon]] jm.
Näiteks inglise keeles esinevat häälikut ð (heliline hammas[[hõõrdhäälik]] nagu sõnas ''this'', ''that'') kalduvad [[saksa keel]]t emakeelena kõnelejad hääldama d-na ja prantslased z-na. [[Eesti keel]]e kõnelemisel valmistavad muukeelsetele raskusi [[õ]]-häälik ning mitmeid [[diftong]]id. Kuivõrd tüüpilised püsivad hääldusvead tulenevad kõneleja emakeele foneetilistest eripäradest, on eri keelte aktsendid tihti hõlpsasti äratuntavad, nt inglise keel prantsuse aktsendiga või eesti keel vene aktsendiga.
Aktsendist vabaneda ja normipärast hääldust omandada aitab süstemaatiline harjutamine. Siiski mängivad siin rolli ka individuaalsed võimed. On oletatud, et aktsendivaba häälduse omandamine on hõlpsam [[muusika]]lise kuulmisega isikutel. Üldine [[reegel]] on, et mida hilisemas eas võõrkeelt õpitakse, seda tugevam võõrapärane aktsent kõneldes jääb. Erinevad [[keeleteadus|keeleteadlased]] on erinevalt määratlenud n-ö kriitilist vanusepiiri (tavaliselt vahemikus 10–16 eluaastat), milleni on võimalik võõrkeelele omase hääldusviisi täielik omandamine. Kasuks tuleb pikaajaline kõneldava võõrkeele keskkonnas viibimine, kuid uuringud on näidanud, et alates 5–7 aastast edasi kõnes enam aktsendi märgatavat vähenemist ei toimu.
[[Meditsiin]]ikirjanduses esineb näiteid, kus võõrapärane aktsent tekkis inimesel emakeelsele kõnele [[aju]][[trauma]] või insuldi tagajärjel. Uuringud on näidanud, et erinevate ajuosade kahjustused võivad põhjustada kõnelemisel hääldusmuutusi [[silp]]ide pikkuses, toonis ja rõhus, mis mõjuvad võõrkeele päraselt.
Kerge või mõõdukas aktsent tavaliselt ei raskenda kõne mõistmist, kuid teatud juhtudel on aktsendil sotsiaalne konnotatsioon ning aktsendiga kõnelejasse võidakse suhtuda teisiti kui normipärase hääldusviisiga kõnelejasse.
22. rida:
[[Kategooria:Keeleteadus]]
| |||