Erinevus lehekülje "Maa magnetväli" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 211 baiti ,  7 aasta eest
Eemaldasin ebavajaliku teksti, parandasin lausestust (lihtsamaks), olid üksikud kirjavead, ühik Gauss oli väikse tähega, numbreid eraldas punkt, mitte koma - kaks aastat tagasi kirjutatud artikli uuenduskuur.
P (Robot: muudetud 37 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata)
(Eemaldasin ebavajaliku teksti, parandasin lausestust (lihtsamaks), olid üksikud kirjavead, ühik Gauss oli väikse tähega, numbreid eraldas punkt, mitte koma - kaks aastat tagasi kirjutatud artikli uuenduskuur.)
'''Maa magnetväli''' on [[planeet]] [[Maa (planeet)|Maad]] ümbritsev ligikaudu [[magnetdipool]]i ülesehitusega [[magnetväli]], mis tuleneb planeedi seesmistest füüsikalistest protsessidest.
Maa magnetvälja tähtsus on ulatuslik. Välja puudumise korral puhuks Päikesest lähtuv ioontuul planeedi atmosfääri avakosmosesse. Ookeanid aurustuksid ning kahjulik UV kiirgus hävitaks eluslooduse. Arvatakse, et planeet Marsil oli varem tugevam magnetväli, mis suutis hoida tihedamat atmosfääri kui on planeedil praegu<ref> NASA, http://solarsystem.nasa.gov/planets/profile.cfm?Object=Mars&Display=OverviewLong</ref>. AjalooliseltMagnetvälja onkasutavad olnudnavigeerimiseks tähtismitmed magnetväljalooma- kasutamineja navigatsioonikslinnuliigid. Magnetkompass võeti kasutusele Hiinas. Nüüd on kompassi suuresti asendamas multifunktsionaalsed satelliidipõhised navigatsiooniseadmed. Lisaks kompassinõela pöördumisele on Maa magnetvälimagnetvälja otsesemaltteevad jälgitavosaliselt virmalistenähtavaks näolvirmalised, mis tekivad Päikese ioontuule, mõjul Maa magnetväljapoolustel, ningmillesse atmosfäärimagnetväli toimelkoondub.
 
== Iseloomustus ==
Maa [[Maa magnetpoolused|lõuna- ja põhjapoolus]] muudavad ajas väljamagnetvälja genereerivate protsesside tõttu asukohta. Kusjuures ei asu poolused Maa kujuteldava diameetri otspunktides (on ebasümmeetrilise paigutusega). SamutiPooluste liikumine ei ole poolustesünkroniseeritud liikuminening kuidagitoimub sünkroniseerituderinevas tempos ja suunas. Maa pöörlemistelje suhtes on magnetväli 11 [[Kaarekraad|kraadise]] nurga all. Magnetvälja ulatust mõjutab põhiliselt [[Päike]]selt lähtuv ioontuul, aga ka [[päikesesüsteem]]i planeetide vaheline magnetväli. Lisaks on ookeanipõhja [[Vulkaaniline kivim|vulkaaniliste kivimite]] analüüsi alusel leitud, et Maa magnetväli vahetab keskmiselt iga paarisaja-tuhande aasta järel poolusi, ehk lõunapoolusest saab põhjapoolus ja põhjapoolusest lõunapoolus. Magnetvälja ja [[päikesetuul]]e kohtumise ning [[ionosfäär]]i vahelist ruumi nimetatakse [[magnetosfäär]]iks.
 
== Tekkimine ==
[[Pilt:Outer core convection rolls.jpg|thumb|Pildil on näha spiraalse kujuga konvektsioonivoolud, mis on [[geodünamo-mudel]]i kohaselt Maa magnetvälja tekkepõhjuseks]]
Maa magnetvälja tekkemudeleidkirjeldavaid mudeleid on mitmeid. Ühe esimese mudeli kohaselt on Maa sisemus suur magnetiline dipoolpüsimagnet. Hilisema ning populaarsema mudeli kohaseltjärgi toodab Maa magnetvälja nn. geodünamo <ref>Lee R. Kump, James F. Kasting, Robert G. Crane, The Earth System 2nd edition, Pearson Prentice Hall, 2004, lk. 125.</ref>. Maa 5150-6360 [[Kilomeeter|kilomeetri]] paksust tahket [[sisetuum]]a ümbritseb 2890-5150 kilomeetri paksune vedel [[välistuum]], milles toimuvad sarnaselt [[vahevöö]]le soojuse ülekandega seonduvad aine [[konvektsioon]]ivoolud. Välistuuma moodustab suuremas osas sulaolekus raud, mis on hea elektrijuht. Maa pöörlemise ning konvektsiooni tõttu tekkivatesttekivad sularaua vooludestvoolud, johtubmis omakorda elektriväli, mis indutseerib magnetvälja ja vastupidielektromagnetvälja. Lihtsustatuna on nähtus kirjeldatav Ampere'i tsirukaltsioonilausega. Tänu [[Lorenzi jõud|Lorenzi jõule]] ja [[Coriolisi efekt]]ile on välistuumas konvektsioonivoolud spiraalse kujuga<ref>A. M. Soward, Geomagnetism and Palaeomagnetism, NATO ASI Series, 1988, lk. 298.</ref>. Spiraalselt liikuvad ioonid põhjustavad aga [[elektrivool]]u, mis omakorda genereerib dipoolisarnase magnetvälja.
 
== Pooluste liikumine ==
[[Image:NASA 54556main nmppath2001 med.gif|thumb|left|Maa põhjapooluse liikumine üle Kanada arktika, 1831&ndash;2001.<ref name ="NASA_1">NASA, http://science.nasa.gov/science-news/science-at-nasa/2003/29dec_magneticfield/</ref>]]
Pooluste liikumise kiiruseks on täheldatud kuni 40 kilomeetrit aastas. NähtusePooluste tagarände seisnebpõhjustavad magnetväljaarvatavalt allikaksvälistuuma, olevamilles välistuumamagnetväli näiliselttekib, iseseisevliikumise eluiseärasused. Välistuum pöörleb aastas kuni 0.,2 kraadi rohkem kui tahke maakoor. Lisaks on välistuuma sisesed protsessid ebakorrapärased. Mainitud mõjurite ning magnetvälja inklinatsiooniga pöörlemistelje suhtes selgitataksegi pooluste rännet.<ref name ="NASA_1"/>
 
== Pooluste vahetumine ==
Maa magnetvälja ajalooajalugu ühekskajastub uurimisvõimaluseksmuu onhulgas näiteksookeanipõhja ookeanideriftivööndites riftivööndite tardlaava uuriminetardlaavas. Osad basaltkivimid säilitavad tardumisel välise magnetvälja suuna. Pooluste vahetumisel välja suund muutub. Korduvatel pooluste vahetumisel tekib miljonite aastate lõikes erisuunaliste magnetväljadega tardkivimite kihistik. Erinevate meetoditega on võimalik kihtide vanust määrata.
Viimane vahetumine toimus ligikaudu 780 000 aastat tagasi. Vahetumine on ebaregulaarne, keskmiselt 300 000 aastase perioodiga, nähtus. Järgmist pooluste vahetumise sündmust ei osata seetõttu ette ennustada<ref name="NASA_1"/>. Tekkepõhjusteks arvatakse ühest küljest stohhastilisi protsesse. Teisest küljest võib vahetumist põhjustada näiteks laama subduktsioon, mis põhjusabvõib Maavahevöö tektoonikaskonvektsiooni muutusihäirida ning tekitabpöördumisprotsessi magnethäireid, mis võiks pöördumisele aluseks ollaalgatada. Juhul kui magnetväli selles protsessis hajub, siis võtab see aega kuni paar tuhat aastat<ref name="NASA_1"/>.
 
== Välja tugevus ==
Magnetvälja tugevus on suurim poolustel ning nõrgim ekvaatoril. Globaalselt jääb magnetvälja tugevus 0.,25 - 0.,65 gaussiGaussi piiresse. Võrdlusena on keskmise külmkapimagneti tugevus ligikaudu 100 gaussiGaussi. Välja tugevuse miinimum on Lõuna Ameerika kohal, maksimum aga Põhja-Kanda, Siberi ning Austraaliast lõunasse jääval Antarktika ranniku kohal.<ref> NOAA, http://www.ngdc.noaa.gov/geomag/</ref>
Maa magnetvälja tugevus on alates 19. sajandist vähenenud kuni 10% võrra <ref name="NASA_1"/>
 
113

muudatust