Tšornobõli katastroof: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legobot (arutelu | kaastöö)
P Bot: Migrating 2 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q486 (translate me)
P parandasin skripti abil kriipsud
12. rida:
25. aprilli keskpäeval oli kavas seisata 4. reaktor plaaniliseks hoolduseks. Seoses sellega otsustati katsetada reaktori turvasüsteeme.
[[RBMK-1000]] reaktor vajab pidevalt ringlevat vett senikaua, kuni tuumkütust jätkub. Ka reaktori avariilisel peatamisel peab jätkuma reaktori jahutusvee tsirkulatsioon.
Tšornobõli reaktoritel oli kolm varu-[[Diiselmootor|diisel]]generaatorit, mis pidid tagama veepumpade töö elektrikatkestuse korral, kuid need saavutasid veepumpade käigushoidmiseks vajaliku võimsuse 40-sekundilise viivitusega. Katsetuse käigus taheti kontrollida, kas reaktori avariilisel peatamisel suudab inertsist pöörlev auruturbiin anda piisavalt elektrit, et varugeneraatorite käivitumiseni hoida käigus reaktori veepumpi. Test viidi eelnevalt kahel korral läbi teistel reaktoritel, kuid negatiivsete tulemustega: turbiin ei genereerinud ergutusmähiste pingelanguse tõttu piisavalt kaua vajalikku võimsust. Turbiinidele tehti muudatusi ning oli vaja teha uusi katsetusi.
 
==Eelnenud tingimused==
18. rida:
Plaanitud katsetustele tehti ettevalmistusi 25. aprilli päeval. Energiaploki võimsus oli 1 GW ning reaktori nominaalne soojuslik võimsus 3,2 GW. Katsetuse läbiviimiseks oli vajalik reaktori 700–800 MW-ni vähendatud võimsus. Energiaploki päevane meeskond vähendas reaktori võimsuse 200 MW-ni, aga sel ajal lülitus välja üks Kiievi piirkonna elektrijaam ning [[Kiiev|Kiievi]] elektrivõrgu dispetšer nõudis katsetuse edasilükkamist, sest elektrit oli tarvis õhtuse nõudluse katmiseks. Tuumajaama direktor lükkaski katsetuse edasi. 25. aprillil kell 23:04 lubas Kiievi dispetšer katsetust alustada. Ohutustesti läbiviimine jäi reaktori operaatorite õhtuse vahetuse, mis ei olnud selleks katsetuseks valmistunud, ülesandeks ning katsetuse oluline faas sattus õhtuse ja öise vahetuse vahetusajale. Õhtuse vahetuse meeskonnal oli vähe kogemusi RBMK-tüüpi reaktoritega, nad olid eelnevalt töötanud fossiilkütuse-elektrijaamades. Vahetuse juhtivinsener [[Anatoli Djatlov]] oli aga töötanud allveelaevade tuumareaktoritega ning osalenud ka eelmistel katsetel.
 
Reaktoris tekib raskete tuumade lagunemisel suures koguses isotoopi [[jood-135]]. Isotoobi I-135 [[poolestusaeg]] on 6,57 tundi, sellest tekib [[ksenoon-135]]. Xe-135 on potentsiaalne reaktorimürk. See on ülimalt efektiivne neutronite neelaja, seega aeglustab ahelreaktsiooni. Kui Xe-135 aatom neelab neutroni, siis muutub see stabiilseks Xe-136-ks, mis enam neutroneid ei neela. Normaalse võimsusega reaktsioonil saavutatakse tasakaal, mille käigus Xe-135 "põletatakse" reaktori kõrges neutronite voos sama kiiresti, kui I-135 laguneb. Neljanda energiaploki reaktor oli töötanud poolel võimsusel juba pool ööpäeva, mis tõstis ksenoon-135 taset reaktoris. Reaktori võimsuse ja seega neutronite voo kiirel langetamisel kiirenes ka I-135 lagunemisprotsess ning tekkis suures koguses Xe-135 isotoope – kiiremini, kui tekkis Xe-136 isotoope. Reaktori peatamise selles faasis tegi operaator vea ja viis reaktori kontrollvardad liiga sügavale, vähendades nii reaktori võimsust 30 MW-ni - umbes viiele protsendile plaanitud eksperimendi alustamiseks vajalikust. Et reaktori võimsus uuesti soovitud tasemele kasvatada, lülitati automaatne võimsuse regulaator välja ja hakati reaktori võimsust kasvatama, tõstes osa reaktori kontrollvardaid käsitsijuhtimisega reaktorist välja.
 
Reaktori võimsus suurenes 200 MW-ni, mis oli vähem kui kolmandik eksperimendi juhendis ette nähtust, aga piisav turbiini ja pumpade tööks, ning katset jätkati. Reaktori võimsuse edasist tõusu ei võimaldanud reaktori kiireist režiimimuutustest tingitud Xe-135 isotoopide rohkus. Operaatorid tõstsid käsitsijuhtimisel täiendavalt kontrollvardaid reaktorist välja, et tagada reaktori püsiv võimsus. Kell 1:05 öösel lülitasid operaatorid katse jätkamiseks sisse täiendavad veepumbad ning suurendasid vee voolu reaktoris rohkem kui ohutusnõuded lubavad. Veevool ületas ohutuspiiri kell 1:19 öösel ja kuna ka vesi neelab neutroneid, siis reaktori võimsus kahanes veelgi. Sellele reageeris võimsuse automaatregulaator ja viis reaktorist täiendavalt kontrollvardaid välja. See tekitas eriti ohtliku olukorra: enamus kontrollvarrastest eemaldati ja ainus, mis kontrollis reaktsiooni, olid reaktsiooni käigus tekkivad Xe-135 isotoobid. Reaktori reaktiivsuse varu hinnang osutus valeks, sest operaatorid ei teadnud, et RBMK reaktori veeauru-reaktiivsus on reaktori väikesel võimsusel nii suur, kui see oli. Katastroofijärgsete mudelarvutuste ja katsetega selgus, et reaktoril oli sellel võimsustasemel väga kõrge positiivne veeauru-reaktiivsus.
31. rida:
Tundub, et selle hetkeni ei tajunud reaktori operaatorid mingit ohtu, vaid lihtsalt lõpetasid katse ning soovisid reaktori lõplikult peatada.
 
Kontrollvarraste sisestusmehhanism oli aeglane. Kontrollvarraste viimine täies ulatuses reaktori tuuma kestis 18-2018–20 sekundit. Kontrollvarraste disaini eripära vähendas varraste allaliikumisel algselt neutronite neelamist varraste alumise otsa juures. See viis selleni, et SCRAM tegelikult suurendas reaktsiooni võimsust reaktori alaosas. Mõni sekund pärast AZ-5 lülimist hakkas reaktori võimsus hüppeliselt kasvama. Sellel hetkel hakkasid purunema kütusevardad ja ummistusid kontrollvarraste kanalid. Kontrollvardad kiilusid kinni, kui nad olid sisestatud alles 1/3 ulatuses, ning seega oli reaktsiooni võimatu peatada. 3 sekundiga kasvas reaktori võimsus üle 530 MW. Auru rõhk kasvas plahvatuslikult ja purustas jahutustorud. Mõne sekundi pärast järgnes teine, tugevam plahvatus, mille kõige usutavam põhjus on kriitilise massi ületamine mõnes purunenud reaktori osas. Hinnanguliselt kasvas reaktori võimsus 30 GW-ni, ületades kell 1:23:47 ligi kümme korda reaktori nominaalvõimsust. Plahvatus paiskas minema reaktori kaane ja purustas osa energiaploki katust. Ülekuumenenud grafiit süttis ja
laialipaiskuvad põleva grafiidi tükid tekitasid mitu tulekahjukollet naaberkorpustel, mille katused olid üle valatud bituumeniga. Grafiidi põlemine purunenud reaktoris aitas kaasa radioaktiivse materjali laialikandumisele ning seega lähedalolevate piirkondade saastumisele.
 
44. rida:
Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal ning eriti Valgevenes. Laiali paisatud radioaktiivse aine hulk ületas nelisada korda Hiroshima pommitamisel tekkinut. Atmosfääri paisati umbes pool reaktoris olnud radioaktiivsest joodist (I-131 poolestusaeg on 8 päeva), väga pika poolestusajaga tseesium-137 ja strontsium-90 (Cs-137 poolestusaeg on 30 aastat, Sr-90-l 29 aastat) ja mitmeid teisi lühema poolestusajaga isotoope (Cs-134, Zr-95, Nb-95, Xe, Ba-140, La-140). Saastatud piirkondadest evakueeriti üle 300 000 inimese. Saaste riivas kergelt ka mõningaid Eesti piirkondi.
 
Katastroofi tõttu kasutamiskõlbmatuks muutunud territooriumid on jagatud kahte rühma: ala, kus isotoobiga Cs-137 saastatus on 15 Ci/km<sup>2</sup> või rohkem, ja ala, kus saastatus on 5-155–15 Ci/km<sup>2</sup>. Esimesse gruppi kuulub nn 30-kilomeetrine evakuatsioonitsoon kogupindalaga 10 500 km<sup>2</sup> (umbes 120-kilomeetrise läbimõõduga ringi pindala). Teise grupi maa-ala kogupindala on umbes 21 000 km<sup>2</sup>. Elamis- ja kasutuskõlbmatu maa kogupindala 31 500 km<sup>2</sup> on võrreldav kolmveerandi Eesti maismaa pindalaga. Selle pindalahinnangu juures on arvestatud ka Sr-90-ga saastatuse piirnormi 3 Ci/ km<sup>2</sup>. (Kõštõmi plahvatuse "tsoonis" evakueeriti inimesed saastatuse 2 Ci/km<sup>2</sup> korral.) See, kui kaua saastatud maa ei ole kasutatav põllumaana, oleneb atmosfääri- ja kliimatingimustest, maaparandustööde efektiivsusest ja kvaliteedist. Igal juhul kestab see periood aastakümneid.
 
Kolm aastat pärast katastroofi hinnati tagajärgede likvideerimisel tehtud kulutusi ja tekitatud kahju vähemalt 35 miljardile rublale. Lisandusid kaudsed kulud: kaotatud maalt saamata jääv tulu, kapitaalmahutuste kaod, elektri tootmise katkemisest tingitud kaod, kulutused töötavate tuumajaamade ohutuse suurendamiseks<ref>J.I. Korjakin. Kui palju maksab Tšernobõl. Priroda, 1990, 10, 65-7465–74 (vene keeles).</ref>.
 
Katastroofi tagajärgede likvideerimises osales rohkem kui 600 000 inimest.