C-hepatiidi viirus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
2. rida:
'''C-hepatiidi viirus''' ('''HCV''', '''hepatiidi viirus C''') on positiivse polaarsusega üheahelaline [[RNA-viirus]] ([[flaviviirus]]).
Viiruse lineaarne [[genoom]] on 9,5 kb pikk. Viiruse partikkel on kerakujuline, väikene (30–80 nm) ning kaetud [[rakumembraan|membraan]]iga. Kuulub sugukonda ''Flaviviridae'' ja perekonda ''Hepacivirus''. C-hepatiidi viirus nakatab inimesi ja [[šimpans]]e ning levib peamiselt vere ja harva ka teiste kehavedelike kaudu. Nakatumise viis ebaselge kuni 45% juhtudel, 45% juhtudel parenteraalne nakkus. Seksuaalne nakkus harvem kui [[Hepatiit B viirus|HBV]] korral. Inimestel põhjustab viirus tihti [[C-hepatiit]]i ehk [[maksapõletik]]ku.
Viirus on väga heterogeenne, erinevate [[isolaat]]ide vaheline nukleotiidjärjestuse erinevus küünib isegi kuni 60%-ni. Viirusel on 6 [[genotüüp]]i + 18 alltüüpi. Korralikult kirjeldati alles 1989, kui genoom klooniti.
18. rida:
Viiruse partikkel on diameetriga umbes 30–80 nm. [[Nukleokapsiid]]i valk C moodustab ikosaeedrilise nukleokapsiidi diameetriga ligi 30 nm. Valk C on tugevalt aluseliste omadustega. HCV virionidesse kuulub lisaks nukleokapsiidi valgule veel kaks [[glükoproteiin]]i E1 ja E2, mis on transmembraansed glükoproteiinid. E1 ja E2 paiknevad rakus endomembraanidel ning on olulised virionide valmimisel, virionide seondumisel ning ka sisenemisel rakudesse.<ref>Op De Beeck A, Dubuisson J (2003). "Topology of hepatitis C virus envelope glycoproteins". Rev. Med. Virol. 13 (4): 233–41. doi:10.1002/rmv.391. PMID 12820185.</ref>
Virionide moodustumisel seondub C-valk viiruse genoomse RNA-ga ja E1 glükoproteiiniga. E1 ja E2 valgud moodustavad nakatunud rakkudes heterodimeere. E1 valgus asub ''fusion''-peptiid ehk
===Valgud===
29. rida:
NS2 (23 kDa) – sisaldab tsüsteiin-proteinaaset [[Domeen (bioloogia)|domeen]]i, mis integreerub NS3 valgu 180-st N-terminaalsest aminohappejäägist koosneva domeeniga ja moodustab aktiivse, tsink-ioonide poolt aktiveeritava proteaasi, mis teostab NS2/3 vahelise saidi protsessingut.
NS3 (70 kDa) – seriin-proteaas (
NS4A (8 kDa) – NS3 valgu [[kofaktor]]iks.
43. rida:
Genoomi 5’ otsas puudub [[cap-struktuur]] ning viiruse genoom ei kodeeri cap-struktuuri sünteesi teostavaid ensüüme, milleks on [[trifosfataas]] ja [[metüültransferaas]]. RNA 5’ ja 3’ otstes paiknevad NTR järjestused, mida proteiinideks ei transleerita, aga on olulised viirusliku RNA [[translatsioon]]iks ja [[replikatsioon]]iks. 5’-NTR on umbes 340 b pikkune pikendatud ala, mida ei transleerita, kuid mis on väga konserveerunud ja sisaldab positiivse ahela replikatsiooniks olulisi ''cis''-järjestusi. Genoomi otsas paikneb väga konserveerunud 98-st nukleotiidist koosnev järjestus, mille viimased 45 b moodustavad stabiilse ''stem-loop'' struktuuri. Need järjestused moodustavad ''IRES''-struktuuri, mis on [[ribosoom]]i seondumiskohaks.
Genoomi kodeerivaks alaks on üks ''ORF'' ehk avatud lugemisraam, mille pikkus on umbes 3000 nukelotiidi. ▼
▲Genoomi kodeerivaks alaks on üks
3’-NTR järjestus, mida ei kodeerita, koosneb 200 nukelotiidist ja see omakorda 98-st väga konserveerunud nukleotiidi järjestusest, lühikesest varieeruvast genoomist ja varieeruvast polü(U)/polü-pürimidiini järjestusest. Polü(U)/polü-pürimidiini järjestus ja 98-st nukleotiidist koosnev järjestus on vajalikud HCV genoomi replikatsiooniks. 3’-NTR ala integreerub mitmete raku valkudega. 5’ ja 3’ otsad integreeruvad omavahel ja on vajalikud translatsiooni regulatsioonil ning RNA replikatsioonil. ▼
▲3’-NTR järjestus, mida ei kodeerita, koosneb 200
<ref name="hepatitisC"/>
65. rida ⟶ 66. rida:
Viirusliku RNA replikatsiooni, kuid mitte viiruse tootmist, on võimalik teostada rakukultuuris, kasutades subgenoomset replikatsiooni süsteemi, mis koosneb HCV mitte-struktuursetest valkudest ja valitud [[reportergeen]]ist.
Kui viirus on sisenenud [[hepatotsüüt]]i, võtab ta üle mitmed raku replikatsioonimehhanismid. Esmalt transleeritakse RNAlt polüproteiin, millest viiruse RNA polümeraas (NS5B) vabastatakse proteolüütilise töötlemise tagajärjel. Polümeraas algatab RNA sünteesi, mille käigus replitseeritakse viiruslik RNA negatiivseks RNA ahelaks. Negatiivselt RNA ahelalt sünteesitakse hiljem genoomne RNA. DNA vaheühendeid HCV replikatsioonil ei toodeta. Värskelt sünteesitud genoomsest RNA-st transleeritakse lisaks veel viiruslikke polüproteiine, mida proteolüütiliselt töödeldakse. Ka mõned mitte-struktuursed valgud võtavad osa viirlusliku RNA sünteesist. E1 ja E2 valgud kinnitatakse raku endoplasmaatilise retiikulumiga, kus nad integreeruvad virioni nukleokapsiidiga, mis koosneb C valgust ja viiruse genoomist. Seejärel moodustavad viiruse partiklid. Ainult positiivne RNA ahel pakitakse viiruse partiklisse. Valmis viiruse partikleid leidub raku [[Vesiikul (bioloogia)|vesiikul]]ites ja [[tsütoplasma]]s.<ref>Michael M. C. Lai (2002). "Hepatitis C Virus (HCV)" Encyclopedia of Cancer, Second Edition,355–361</ref>
==Genotüübid==
74. rida ⟶ 75. rida:
2006. aastal said 60 patsienti 4 erinevat doosi eksperimentaalset vaktsiini C-hepatiidi viiruse vastu. Kõigil tekkisid [[antikeha]]d ning teadlased arvavad, et see võib ära hoida nakatumise.<ref>Edell, Dean (2006). "Hepatitis C Vaccine Looks Promising". ABC7/KGO-TV. Retrieved 2006-07-04.</ref>
Ravida on võimalik kroonilist C-hepatiiti ehk [[maksapõletik]]ku. Ravi käigus võetakse kahte ravimit
Sõltuvalt hepatiidiviiruse genotüübist tuleb edukaks raviks mõlemat ravimit võtta, kas 24 või 48 nädalat.
Kõik ravi saanud patsiendid haigusest ei parane, kuid tervenemise tõenäosus on oluliselt suurenenud. Nendest, kes on nakatunud 1. või 4. genotüübivormi viirusega, paraneb umbes 50%. 2. või 3. genotüübivormi viirusest põhjustatud haigusega patsientidest paraneb umbes 80%.<ref name="SMK">{{netiviide| URL =http://www.hepatiit.net/kroonilise-c-hepatiidi-ravi| Pealkiri = Kroonilise hepatiidi ravi | Autor = Eesti Gastroenteroloogide Selts| Keel = eesti keel}}</ref>
|