Raamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
viited rub |
PResümee puudub |
||
12. rida:
== Ajalooline ülevaade ==
Vanimad raamatud (selle sõna üldisemas tähenduses) olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekstid. Vanimaid [[kiilkiri|kiilkirjaga]] [[savitahvel|savitahvleid]] on säilinud [[Sumer]]i riigi ajast. [[Kiilkiri]] vajutati neile suruti [[metall]]ist või [[bambus]]roost [[
[[Vana-Kreeka|Vana-Kreekas]] ja [[Vana-Rooma|Vana-Roomas]] kasutati ka [[metalltahvlid|metall]]- ja [[puutahvlid|puutahvleid]].
[[Vana-Hiina]]s raiuti [[kirjamärk|kirjamärgid]] [[14. sajand eKr|14. sajandist eKr]] kuni 1. sajandini [[peitel|peitli]] abil [[pronks]]esemetele. Pikemate tekstide kirjutamiseks kasutati [[Hiina]]s [[bambus]]tahvleid.
[[Euroopa]]s kasutati [[puutahvel|puu]]- ja [[vahatahvel|vahatahvleid]]. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse või servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku. Vastavalt tahvlite arvule saadi [[diptühhon]], [[triptühhon]] või [[polüptühhon]], mis sarnanes raamatuga.
Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam [[papüürus]]. [[Papüürus]]t õpiti valmistama esmakordselt [[4000 eKr|4000. aasta paiku eKr]] [[Vana-Egiptus|Egiptus]]es. [[Papüüruskäsikiri|Papüüruskäsikirju]] kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas.
[[Hilisantiikaeg|Hilisantiigis]] ja [[varakeskaeg|varakeskajal]] kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama [[pärgament|pärgamendile]], mida valmistati eriliselt töödeldud [[loomanahk|loomanahast]]. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja [[kaas|kaantega]] katma.
[[Antiikaeg|Antiikaja]] [[rullraamat]]u ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6...10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5...40 cm.
[[Hiina]]s tuli alates [[7. sajand]]ist seoses [[puulõige|puulõike]] levimisega rulli asemele [[voldik]] (lõõtsakujuline kaust). Teadaolevalt vanim paberile trükitud raamat on 金剛經 [[hiina keel|hiinakeelne]] [[Teemantsuutra]] aastast [[868]].
Tänu pärgamendi võidulepääsule tekkis rullile võistleja: see oli [[koodeks]], tänapäeva raamatuköite algkuju. [[Koodeks]] sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt ([[ladina keel|ladina]] ''codex'' 'puutüvi'). Algselt koosnes iga [[poogen]] omaette vihikkoodeksist, [[4. sajand]]il aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku [[raamatuplokk|raamatuplokiks]]. [[8. sajand]]il kinnitati raamatuplokid [[kanep]]ist [[nöör]]i või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai [[koodeks]] tänapäevase raamatu väliskuju.
33. rida:
== Trükikunst ==
Savist liikuvate trükimärkide kasutamise esimesed teated on pärit 11. sajandist Hiinast. Hieroglüüfide rohkuse ja meetodi keerukuse tõttu ei leidnud see moodus laia kasutust. Liikuvaid metallist trükitähti kasutati esmakordselt Koreas, kus sel viisil trükiti esimene raamat 1436. aastal.
Euroopas leiutas liikuvate metalltähtedega trükikunsti [[Johannes Gutenberg]]. Tema esimesed trükikatsetused olid aastail 1444–1448 Mainzis. Aastail 1452–1455 trükkis Gutenberg oma 42-realise Piibli. Umbes 180 eksemplarist enamus (umbes 135) trükiti paberile, aga osa ka pärgamendile. Säilinud on 47 või 48 eksemplari, neist 21 on täielikud. Kaheteistkümnest säilinud pärgamentpiiblist on neli täielikud.
Trükikunst levis kiiresti kõigepealt Saksamaal, edasi Itaalias, Madalmaades, Prantsusmaal, Poolas, Inglismaal, Taanis, Rootsis. Kuni 1500. aastani trükitud hällitrükised e. [[inkunaabel|inkunaablid]] on valdavalt trükitud Saksamaal ja Itaalias. Alles 16.-17. sajandil jõudis trükikunst Ida-Euroopasse ja teistele mandritele.
| |||