Napoleon III: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
4. rida:
Charles Louis Napoleon Bonaparte elas [[1818]]. aastast ühes emaga [[Arenenberg]]i lossis [[Thurgau]]s, võttis 1830–1831 osa paavstivastasest liikumisest [[Romagna]]s ja pidas end [[Napoleon II]] surma (1832. aastal) järel [[Napoleon I]] pärijaks.
Toime pandud riigipöördekatse eest vangistati ta [[Strassburg]]is [[1836]]. aasta oktoobris ning saadeti Ameerikasse. Pöördunud sealt peagi tagasi, esitas ta Londonis mitmes töös (
Teisel võimuhaaramiskatsel vangistati Napoleon [[Boulogne]]'is 1840. aasta augustis, kuid mais 1846. aastal õnnestus tal aga [[Ham]]i kindlusest Inglismaale põgeneda.
Pärast [[1848. aasta revolutsioon]]i pöördus ta tagasi Pariisi, kus valiti [[Prantsuse rahvuskogu|rahvuskogu]] liikmeks ja 1848. aasta detsembris suure häälteenamusega Prantsuse Vabariigi presidendiks. Presidendina ajas Napoleon [[konservatism|konservatiivset]], [[klerikalism|klerikaalset]] poliitikat, mis kindlustas talle korda ja tugevat võimu nõudvate alalhoidlike elementide poolehoiu.
Tekkinud konflikti puhul põhiseaduse reformi pärast kehtestas [[2. detsember|2. detsembril]] [[1851]] [[diktatuur]]i, [[1799]]. aasta põhiseadusega sarnaneva [[
Keisrina edendas Napoleon III hoogsalt majanduselu, arendas Prantsusmaa raudteevõrku, ilustas Pariisi ja hoolitses mõnevõrra laiade masside hüveolu eest. Kuid ta [[Absolutism|absolutistliku]] värvinguga sisepoliitika, mis toetus kirikule, sõjaväele ja bürokraatiale, põhjustas, hoolimata mõningaist liberaalseist mööndustest, üha suureneva vabariikliku opositsiooni. Püüdes aktiivse välispoliitikaga Prantsuse rahva kuulsusiha rahuldada, toetas Napoleon III koos Inglismaaga [[Osmanite riik|Türgimaad]] [[Krimmi sõda|Krimmi sõjas]] ja näis 1856. aastal [[Pariisi rahu 1856|Pariisi rahu]] järel saavutavat esivõimu Euroopa mandril. Ta tahtis muuta Prantsusmaa [[Euroopa]] tugevaimaks riigiks, mis esialgu näis õnnestuvat.
Järgnevail aastail tõstis ta välispoliitikas esikohale rahvusliku põhimõtte, soodustas sõjas Austriaga 1859. aastal Itaalia ühinemisliikumist, saades kompensatsiooniks [[Savoia]] ja [[Nizza]], kuid takistas samal ajal Rooma liidendamist [[Itaalia kuningriik (1861–1946)
Nende välispoliitiliste aktsioonide tulemusena halvenesid suhted [[Austria-Ungari kaksikmonarhia]] dünastia [[Habsburgid]]ega. Nii ei olnud Napoléonil [[1870]]. aastal ühtegi liitlast, kui ta oli sunnitud pärast [[Otto von Bismarck]]i [[provokatsioon]]i [[Preisimaa kuningriik|Preisimaale]] sõja kuulutama, et vältida [[Saksamaa]] ühendamist ja Mandri-Euroopa võimsaimaks riigiks kujunemast. Kuid [[Sedani lahing|Sedani]] all sai keisri armee täielikult lüüa ning ta ise langes sõjavangi. Seepeale kuulutati Prantsuse Teine Keisririik lõppenuks ning [[monarhia]] kaotati. Napoléon veetis oma viimased eluaastad [[Inglismaa]]l [[eksiil]]is.
| |||