Venestusaeg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
ühtegi viidet, naeruväärne! |
PResümee puudub |
||
2. rida:
[[Pilt:Zar Alexander II.jpg|thumb|Aleksander II]]
'''Venestusaeg''' oli 19. sajandi teisel poolel riiklikult toetatud Venemaa Keisririigi sisepoliitline suund, mille eesmärk oli [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]] etniliste vähemuste (kes moodustasid üle poole elanikkonnast) enesemääramisõiguste nõudmiste mahasurumine. 19. sajandi teisel poolel oli vene suurrahvusluse esinfdajate ja valitseva eliidi soov luua moodne unitaarne rahvusriik. Riigi lääneosa ääremaade järjekindel [[venestamine]] algas Poolas ja Leedus 19. sajandi esimesel poolel ja hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset [[Poola ülestõus]]u. Eestis ja Lätis langes venestamise raskuspunkt 1880.–1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati kitsendama 19. sajandi lõpuaastail.
Saksa mõju küsimuse [[Balti kubermangud]]es võttis vene ajakirjandus üles juba [[1860]]. aastail. [[Slavofiilid]] nõudsid Balti provintside autonoomia kaotamist ja nende halduskorra ühtlustamist Venemaa põhiosa omaga. Saksamaa ühendamine (1871) ja kujunemine suurvõimuks keiser [[Wilhelm II]] valitsemisajal (1888–1918) suurendas järsult Eesti ja Läti alade sõjalis-strateegilist tähtsust Läänemere kontrollijana väga ulatusliku autonoomiaga Soome ja mässulise Poola-Leedu vahel: Venemaa Keisririigi jaoks tõusis päevakorda pealinna [[Peterburi]] julgeolek. Venemaa Keisririigi valitsusringkonnis kardeti [[baltisakslased|baltisakslaste]] võimalikku orienteerumist Saksamaale; Vene võime muutis eriti murelikuks võimalus, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi ümber rahvastades muutuda Baltikumis enamusrahvuseks.
| |||