Reformatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
kopipeist maha ja välislink
P parandasin skripti abil kriipsud
4. rida:
 
==Eellugu==
Läbi [[keskaeg|keskaja]] eksisteerisid mitmed kiriku organisatsiooni ja [[paavst]]ivõimu suhtes kriitilised liikumised, mis kutsusid tagasi pöörduma [[algkristlus]]e vaimu juurde - [[paulikiaanid]], [[bogomiilid]], [[katarid]], [[valdeslased]], [[lollardid]], [[hussiidid]] ja mitmed teised. Katoliku kirik mõistis need liikumised harilikult [[ketserlus]]ena hukka, kuid mõnedest said pärast mõningat modifikatsiooni ka katoliikluse uued tugitalad, näiteks [[kerjusmungaordud]]est ([[dominiiklased]], [[frantsisklased]] ja teised). Enamiku katoliikluse ametlikust doktriinist kõrvalekalduvate õpetuste eesmärgiks polnud aga mitte katoliiklusest eemaldumine või selle hävitamine, vaid pigem kiriku reformimine, usuline täiustamine.
 
Kaheks tähtsamaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse [[Jan Husi]] ja [[John Wycliffe]]’i. Jan Hus ([[1371]]—[[1415]]) oli [[Tšehhi]] radikaalne usujuht, kes kritiseeris katoliku kirikut ja saavutas suure populaarsuse lihtrahva seas. [[1415]]. a. [[Konstanzi kirikukogu]]l mõisteti ta surma, kuid jätkus tema pooldajate ehk hussiitide liikumine. Hussiidid osutusid ähvardavaks jõuks ja kiriku jaoks ka ainsaks keskaegseks sektiks, millega tuli kompromiss leida. Vastastikuse sallivuse leping hussiitide ja rooma-katoliku kiriku vahel sõlmiti viimaks Kuttenbergi religioonirahuga (1485). John Wycliffe ([[1320]]—[[1384]]) oli [[Oxfordi ülikool]]i [[teoloogia]]professor, kes astus katoliku kirikus leviva [[pühak]]ute kultuse ja [[patukustutuskirjad]]e müügi vastu. Ta tunnistas kõrgeimaks usuliseks autoriteediks [[piibel|piiblit]] ning aitas kaasa selle tõlkimisele [[inglise keel]]de ning ilmumisele ühtse väljaandena.
 
[[14. sajand]]i [[kirikulõhe]]s oli [[Euroopa]] jagunenud [[Rooma paavst|Rooma]] ja [[Avignoni]] paavsti toetajateks. Paavstitüli lõpetas küll Konstanzi kirikukogu ([[1414]]—[[1418]]), kuid see ei toonud sisulist lahendust teoloogilistele ja sotsiaalsetele pingetele.
 
Ohvriterohkete [[katk]]uepideemiate tagajärjel tekkinud tööjõupuudus õhutas Euroopas majanduslikku ja [[tehnoloogia|tehnoloogilist]] [[innovatsioon]]i. Algas [[kapitalism|kapitalistlike]] majandussuhete tekkimine, arenesid [[kaubandus]] ja [[tööstus]], toimus [[kapital]]i akumuleerumine [[linn]]adesse. [[Konkurents (majandus)|Konkurents]] õhutas kokkupõrkeid, [[militarism]] omakorda tsentraliseerimist ja ilmalike valitsejate võimu kasvu. See ning tõusvad [[natsionalism|natsionalistlikud]] meeleolud esitasid väljakutse rahvusteülesele kirikuimpeeriumile.
 
Alates [[Occami William]]ist oli katoliiklik [[skolastika]] olnud kriitika märklauaks. [[Rotterdami Erasmus]]e jt jutlustatud [[humanism]] mõistis hukka [[korruptsioon]]i kirikus ja tähtsustas [[moraal]]i [[rituaal]]i ees. Intellektuaalse antiklerikaalsuse ja humanistliku [[individualism]]iga kaasnes akadeemilise mõttevabaduse suurenemine. Äsja leiutatud [[trükikunst]] võimaldas ideede senisest palju kiiremat ja laiemat levikut. Kodanlike kihtide haridustaseme kasv õõnestas kiriku autoriteeti. Kodanlus taotles suuremat majandus- ja tegevusvabadust kui katoliiklik traditsioon võimaldas. Terava kriitika alla sattus kirikus leviv korruptsioon ning paavst [[Leo X]] algatatud [[indulgents]]ide ehk patukustutuskirjade müük, et rahastada Püha Peetruse kiriku taastamist.
27. rida:
Katoliku kiriku suurim filosoofiline ja teoloogiline autoriteet oli neil päevil [[Aquino Thomas]]. Luther pidas katoliku kirikus valitsevat suunda [[ketserlus|ketserlikuks]] [[pelagianism]]iks (inimene on [[pärispatt|pärispatust]] rikkumata ning vastutab ise oma pääsemise eest); tema enda vaated olid kirikuisa [[Augustinus]]e vaimus – [[lunastus]] toimub ainult [[Jumala]]a armu, mitte inimese enda pingutuste läbi. See vaade põhjustas Lutheri kaugenemise Erasmuse humanismist. Samas leidis Luther, et inimene ei vaja kirikut ja vaimulikke vahendajaks Jumalaga ühenduse saavutamisel. Ainsaks usuliseks autoriteediks pidas ta piiblit. Piibli autoriteedi tähtsustamisest tulenes nõue teha see usklikele kättesaadavaks rahvakeelsete tõlgete ja hariduse edendamise kaudu. Lutheri õpetus säilitas kaks [[sakrament]]i – [[ristimine]] ja [[armulaud]]. Tema õpetus armulaualeiva [[konsubstantsioon]]ist koos kasvava konservatiivsusega põhjustas viimaks luterluse eemaldumise Zwinglist, kes oli ritualismi suhtes kriitilisem.
 
[[1526]]. aastal, kasutades keisri eemalviimist, saavutasid Lutheri-meelsed vürstid [[Speyeri riigipäeva]]l kompromissi [[aadel|aadli]] usuvabadusest - Saksa [[vürst]]id võisid valida, kas nad võtavad Lutheri õpetuse omaks või mitte. [[1529]]. aastal korraldas aga keiser teise Speyeri riigipäeva, millel eelmine kokkulepe tühiseks kuulutati ja Wormsi edikt taastati. Luterlik vähemus protesteeris selle vastu ja sealt ongi tulnud '''protestantluse''' mõiste, mis on hiljem laienenud ka teistele katoliku kirikust eraldunud liikumistele.
 
[[1530]] [[Augsburgi riigipäev]]al esitas Melanchthon [[Augsburgi usutunnistus]]e. Kuigi reformatsioon oli alanud katoliku kiriku uuendustaotlusena, oli tekkimas uus kirik. Paljudes kohtades säilis vaatamata luterliku teoloogia vastuvõtmisele siiski piiskoppide järglus ja [[apostellik suktsessioon]].