Võnnu ordulinnus: erinevus redaktsioonide vahel

[[1562]]. aastal alistus Võnnu linnus pärast Liivi ordu likvideerimist [[Poola]] võimule. [[1577]]. aastal lasi linnuse garnison aga suure osa sellest õhku, et vältida [[Ivan IV]] kätte langemist. Hiljem linnus taastati. Juba [[1578]]. aastal langes see taas Poola kätte ja seal resideerus Võnnu staarost [[Jürgen Fahrensbach]]. [[1620]]. aastal vallutasid selle aga rootslased ja Rootsi kuningas [[Gustav II Adolf]] kinkis linnuselääni riigikantsler [[Axel Oxenstierna]]le, kelle järglaste kätte jäi see kuni mõisate reduktsioonini.<ref>Heinrich von Hagemeister: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Teil 1. Riga: E. Frantzen, 1836, [http://books.google.com/books?id=JUECAAAAYAAJ&vq=wenden&rview=1&pg=RA1-PA181 lk.181]</ref> [[1703]]. aastal hävitasid [[Põhjasõda|Põhjasõja]] ajal linnuse Vene väed. Alates sellest ajast jäi see varemetesse. [[1747]] sai Venemaa kantsler [[Aleksei Bestužev-Rjumin]] piirkonna keisrinna [[Jelizaveta Petrovna]]lt kingituseks, kuid müüs [[1755]] selle edasi parun [[Gottlieb Johann von Wolff]]ile. [[1777]] omandasid linnuse koos seda ümbritseva alaga [[Sievers]]id, kelle omandusse jäi see kuni [[1920]]. aasta maareformini.<ref>Kunst ja kunstnikud Tartus 19. sajandil: [[August Matthias Hagen]]i [http://www.utlib.ee/ekollekt/bskunst/senff/043.htm Võnnu maastik 1843]</ref> Linnuse idamüüri asemele rajati [[Võnnu uus loss]], mis valmis [[19. sajand]]i esimesel poolel ja on ehitatud [[uusgooti]] stiilis. Praegu asub uues lossis Cēsise Muuseum, mis haldab ka linnusevaremeid.