Aleksander Suur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{See artikkel|
[[Pilt:BattleofIssus333BC-mosaic-detail1.jpg|pisi|Aleksander Suur [[Pompei]]st leitud mosaiigil]]
'''Aleksander Suur''' ehk '''Makedoonia Aleksander''' ([[356 eKr|356]] [[Pella]] –
==Aleksandri noorus==
Aleksander sündis aastal 356 eKr. Samal ööl süütas Herostratos Artemise templi Ephesoses.▼
▲Aleksander sündis
Aleksander on peamiselt tuntud [[Pärsia]] [[Ahhemeniidid]]e [[impeerium]]i purustajana. Troonile sai ta 20-aastaselt pärast tema isa mõrvamist ihukaitsja Pausaniase poolt. Sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta [[338 eKr]] [[Chaironeia lahing]]us juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ning samuti oli isa usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.▼
▲Aleksander on
==Pärsia sõjaretk==
Sõjaretke Pärsia vastu plaanis juba Philippos II. Aleksander jätkas tema ettevalmistusi sõjaks.
Aastal [[334 eKr]] ületas ta 48 000 jalamehe ja 6000 ratsamehega [[Dardanellid]] ning tungis seega Pärsia valdustesse. Esimene tõsine kokkupõrge pärslastega toimus [[Granikose lahing]]us, kus Aleksander purustas Pärsia [[Väike-Aasia]] provintside väed. Seejärel liikus ta [[Gordion]]i (kus tal legendi järgi õnnestus avada [[Gordioni sõlm]]) ja jätkas liikumist piki Väike-Aasia rannikut. [[Kiliikia]]s astus tema vastu Pärsia suurkuningas [[Dareios III]] koos Aleksandri omadest tunduvalt suuremate vägedega, kuid sellele vaatamata saavutas Aleksander [[333 eKr]] [[Issose lahing]]us täieliku võidu ning vangistas ka Dareiose perekonna. Issose lahingu järel otsustas Aleksander enam mitte leppida oma esialgsete plaanidega, mis ilmselt nägid ette vaid Väike-Aasia vallutamist, vaid selle asemel vallutada terve Pärsia impeerium. Seetõttu lükkas ta ka Dareiose rahupakkumise tagasi.▼
Aleksandri esialgne eesmärk oli kindlustada Makedoonia võim [[Kreeka]]s ja suurendada riigi maa-ala [[Aasia]]ni. Selleks oli vaja sõdida [[Traakia]]ga, alistada [[Tessaalia]] ja [[Ateena]], purustada [[Teeba (Kreeka)|Teeba]] ning tugevdada hegemooniat [[Korintose liit|Korintose liidus]].<ref name=Antiigileksikon/>
[[332 eKr]] [[Tüürose piiramine|piiras]] Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist [[Tüüros]]e linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei olnud suudetud jõuda kokkuleppele ohvritalituse suhtes. Linn õnnestus lõpuks vallutada [[Küpros]]e ja [[Foiniiklased|foiniiklastelt]] kokkukogutud laevastike abiga, 8000 elanikku tapeti, ülejäänud müüdi orjadeks. Sama aasta septembrist novembrini piiras armee [[Gaza]]t. Makedoonlastel õnnestus linnamüüri lõik alt ära õõnestada, nii et see kokku varises ja sealt kaudu linna tungida. Jällegi järgnes veresaun, Gaza väeülem lohistati sõjavankri taga surnuks.▼
Oli tähtis, et Aleksandri vallutusretke toetaks enamik Makedoonia [[talupoeg]]i, õukonnaaristokraatia ning hästi relvastatud, tugev ja truu [[sõjavägi]]. Aleksander valmistus sõjaks põhjalikult. Sõda sattus õigele ajale, sest [[Pärsia]]s oli just alanud riigi lagunemine ja keskvõim nõrgenes.<ref name=Antiigileksikon/>
Nüüd kuulus kogu [[Vahemeri|Vahemere]] idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta [[Egiptus]]esse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta [[Aleksandria]] linna, mis sai hiljem [[hellenism]]imaailma suurimaks [[metropol]]iks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu ka mujale (ühtekokku olevat neid olnud umbes 18{{lisa viide}}), kuid ükski teistest ei saanud nii suureks ja edukaks kui Egiptuse oma.▼
Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ja Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem. Aleksander soovis [[Pärsia]] [[Vahemeremaad]]est välja tõrjuda ja tagada loodavas [[maailmariik|maailmariigis]] Makedooniale püsiv ülemvõim. Kuigi juba [[Isokrates]] nimetas Pärsiat "Kreeka rahva põlisvaenlaseks", tuleb Aleksandri sõjakäike hinnata vallutussõdadeks.<ref name=Antiigileksikon/>
Pärast Egiptuse alistamist liikus Aleksander edasi [[Mesopotaamia]]sse ning lõi seal [[331 eKr]] Dareiose väge [[Gaugamela lahing]]us. See otsustas ka Pärsia impeeriumi saatuse. Dareios põgenes ning tapeti järgmisel aastal oma lähikondlaste poolt. Aleksander vallutas aga põlised Pärsia alad ning pealinnad [[Babülon]]i, [[Elam]]i, [[Susa]] ja [[Persepolis]]e. [[330 eKr]] kuulutas ta pärast Dareiose surma end Pärsia kuningaks. Järgneva kolme aastaga alistas ta ka Pärsia idaprovintsid ning püüdis tungida [[India]]sse, ent tema väed olid sõjast tüdinud, nii et ta pidi sõjaretke lõpetama. Ta liikus Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. See polnud enam Makedoonia, vaid Aleksandri isiklik impeerium. Kreekast ja Makedooniast olid saanud selle äärealad.▼
▲Aastal [[334 eKr]] ületas ta 48
Kevadel [[323 eKr]] oli armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem oli kuningas kavatsenud liikuda Vahemere piirkonda. Juuni keskel suri Aleksander aga ootamatult ning kohe algasid [[diadohhide sõjad]] tema riigi jagamise pärast.▼
▲[[332 eKr]] [[Tüürose piiramine|piiras]] Aleksander kuus kuud strateegiliselt olulist [[Tüüros]]e linna. Linn oli talle alguses alistunud, kuid konflikt oli uuesti puhkenud, sest ei
▲Nüüd kuulus kogu [[Vahemeri|Vahemere]] idakallas Aleksandri võimu alla. Seejärel suundus ta [[Egiptus]]esse, mis talle vastupanuta alistus. Seal rajas ta [[Aleksandria]] linna, mis sai hiljem [[hellenism]]imaailma suurimaks [[metropol]]iks. Ta rajas Aleksandria-nimelisi linnu
▲Pärast Egiptuse alistamist
Sellega algas sõja kolmas järk. Aleksander hõivas [[Kesk-Aasia]] ning vallutas [[Baktria]] ja [[Sogdiana]]. [[329 eKr]] võitis ta lahingu [[Iaxartes]]e jõe lähedal. Seejärel asus Aleksander kindlustama [[kaubatee|kaubateid]] ja teostas sõjaväereformi, mille tulemusena moodustati väiksemad operatiivüksused. [[327 eKr]] [[abielu|abiellus]] ta Baktria vürsti tütre [[Roxane]]ga ja surus maha oma lähikonnas tekkinud vastuhaku, mida juhatasid [[Kallisthenes]] ja [[Kleitos]].<ref name=Antiigileksikon/>
Sõja neljandaks järguks oli Aleksandri juhitud retk [[India]]sse. Ta ületas [[Indus]]e ja rajas uusi kindlustatud tugipunkte sõjategevuse jätkamiseks. [[326 eKr]] võitis ta [[Hydaspes]]e ääres [[Poros]]e vägesid, [[325 eKr]] rajas eelposte ka Induse madalikule. Aleksander ise arvas, et on jõudnud enam-vähem maailma lõppu. Tema sõdurite hulgas tekkis suurest kurnatusest rahulolematus, mis sundis Aleksandrit tagasi pöörduma. Sealjuures läbis osa vägesid selle teekonna tagasi [[laevastik]]uga, aga osa läbis [[Gedroosia kõrb]]e.<ref name=Antiigileksikon/>
Esimene teadaolev [[India ookean]]i [[tsunami]] räsis Aleksandri laevastikku 326 eKr.<ref>"[[Kes? Mis? Kus?]]" 2006, lk. 422</ref>
== Pärast maailmariigi loomist ==
Aleksander tuli tagasi Babüloni, millest kavatses teha oma impeeriumi pealinna. See polnud enam Makedoonia, vaid Aleksandri isiklik impeerium. Kreekast ja Makedooniast olid saanud selle äärealad. Tema maailmariik piirnes [[Doonau]], [[Aadria meri|Aadria mere]], Egiptuse, [[Kaukasus]]e ja Indusega<ref name=Antiigileksikon/>. Läbi maailma ajaloo on üksnes [[Tšingis-khaan]] suutnud vallutada suurema territooriumi kui Aleksander.
Kuigi ta oli Roxanega abielus, pidas ta Susas [[324 eKr]] pulmi korraga Dareios III tütre Stateiraga ja Parysatisega. Ühtesulamise ja leppimise tähistamiseks peeti veel palju makedoonlaste ja pärslannade vahelisi pulmi.<ref name=Antiigileksikon/>
▲Kevadel [[323 eKr]] oli armee valmis uueks suureks sõjaretkeks Araabiasse, hiljem oli kuningas kavatsenud liikuda
Diadohhide sõdades Aleksandri loodud maailmariik lagunes. Seda soodustas tema loodud riigi ühiskondlik, majanduslik, poliitiline, etniline ja kultuuriline kirevus.<ref name=Antiigileksikon/>
==Aleksander poliitiku ja sõdurina==
Aleksandri edu rajanes paljuski tema vägede väga heal sõjalisel väljaõppel ning liikumiskiirusel. Samas ei suutnud ta korraldada vallutatud maade haldamist ja tegelikku liitmist oma impeeriumiga – sellest tunnistavad nii arvukad ülestõusud kui riigi kiire lagunemine Aleksandri surma järel. Ka väejuhina laskus ta korduvalt strateegiliselt tarbetutesse kuid kulukatesse avantüüridesse kui mängus oli tema au – näiteks [[Tüüros]]e piiramine või armeega [[Gedrosia kõrb]]est läbi minemine.▼
▲Aleksandri edu rajanes paljuski tema vägede väga heal sõjalisel väljaõppel
Aleksander oli meie mõistes väga verine ja julm väejuht. Nii Tüüroses, [[Gaza]]s kui paljudes teistes linnades, kes kohe talle ei alistunud, tapeti vallutamise järel mehed ning naised ja lapsed müüdi orjadeks. Niisugune julmus oli osaliselt mõeldud teiste linnade hirmutamiseks. Nagu järgnevad sündmused aga näitasid, jäi hirmutamise mõju nõrgaks. Aleksandril õnnestus võita küll kõik lahingud, kuid vastuhakud jäid talle elu lõpuni suureks probleemiks.▼
▲Aleksander oli meie mõistes väga verine ja julm väejuht. Nii Tüüroses,
Pika sõjaretke jooksul asendus algne eesmärk – kättemaks pärslastele – Aleksandri isikliku kuulsusejanuga. Ta pidas ennast osaliselt uueks Pärsia suurkuningaks ning võttis üle mõned Pärsia õukonna tavad. Samas pidas ta elu lõpuni kreeklasi, ja eriti makedoonlasi, teistest impeeriumi rahvastest paremaks. Oma kuulsusesoovi ühe väljendusena lasi ta end jumalaks kuulutada.
== Pärand
Aleksandri tegusid on imetletud ja ülistatud läbi aegade. Neid on peetud isegi jumalikeks. Ta on inspireerinud nii raid- ja maalikunsti kui kirjandusteoseid.<ref name=Antiigileksikon/>
Aleksandri sõjaretkede tulemusena rajati üle 70 linn]]a ja elavnes [[kaubandus]]. Kreeklased ja makedoonlased levitasid oma [[kultuur]]i [[hellenism]]iga. Hellenism soodustas [[teadus]]e ja [[tehnika]] arengut ja rahvaste ajutise võrdsuse kujunemist. Mõnda aega oli Aleksandri riigi maa-ala tähtsaim keel kreeka ühiskeel ehk [[koinee]].<ref name=Antiigileksikon/>
[[Lahesõda|Lahesõja]] aegne [[USA]] vägede üldjuht kolmetärni[[kindral]] [[Norman Schwarzkopf]] on öelnud, et ta võitis Iraagi armee kiiresti tänu Aleksander Suure Gaugamela lahingus kasutatud taktika taaskasutamisele.<ref>http://www.historum.com/war-military-history/31264-men-who-used-alexanders-tactics-battle.html</ref>
==Kirjandus==
Aleksandri elukäiku on kirjeldanud tema väepealik [[Ptolemaios I]], samuti tegi tema sõjaretkede kohta märkmeid [[Aristobulos]].<ref name=Antiigileksikon/>
*[[Sergei Žebelev]], "Aleksander Suur", tõlkinud [[Richard Kleis]], [[Eesti Kirjanduse Selts|EKS]], [[Tartu]] [[1929]]
*[[Edison Marshall]], "Vallutaja Aleksander Suur" (ajalooline romaan). Inglise keelest tõlkinud [[Kalli Karise]]. [[Perioodika (kirjastus)|Perioodika]], [[Tallinn]] [[1997]]
*[[Stefania Stefani]], "Aleksander Suur", itaalia keelest tõlkinud [[Anne Kalling]], [[Koolibri (kirjastus)|Koolibri]],
*[[Siegfried Fischer-Fabian]], "Aleksander Suur: unistus rahust rahvaste vahel", saksa keelest tõlkinud [[Rein Kärner]], [[Olion]],
*[[Ian Worthington]], "Alexander the Great", Pearson, Harlow, England, [[2004]]
*[[Jakob Wassermann]], "Aleksander Babülonis" (ajalooline romaan). Saksa keelest tõlkinud [[Uno Liivaku]], [[Monokkel (kirjastus)|Monokkel]],
*[[Simon Adams]], "Aleksander: poiss-sõdur, kes vallutas maailma" (lühielulugu, 64 lk.). Inglise keelest tõlkinud [[Tiina Põldaru]]. [[Eesti Entsüklopeediakirjastus]],
==Viited==
{{viited}}
{{Commonscat|Alexander the Great}}
[[Kategooria:Väejuhid]]
58. rida ⟶ 84. rida:
[[Kategooria:Surnud 323 eKr]]
{{Link FA|he}}
▲{{Link FA|mr}}
{{Link FA|sk}}▼
{{Link FA|fi}}
{{Link FA|li}}
{{Link FA|mk}}
{{Link FA|
▲{{Link FA|sk}}
|