Erinevus lehekülje "Flogiston" redaktsioonide vahel

Lisatud 7 baiti ,  7 aasta eest
P
resümee puudub
P (HC: lisatud Kategooria:Keemia)
P
'''Flogiston''' oli 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi ettekujutuste ('''flogistoniteooria''') järgi aine, mis vabaneb muu hulgas [[põlemine|põlemisel]]. Flogistoniteooriat peetakse esimeseks [[teaduslik teooria|teaduslikuks teooriaks]] [[keemia]] ajaloos, sest ta põhines suurel hulgal [[Eksperiment|katse]]andmetel [[tuli|tule]] ja põlemise ning sarnaste protsesside kohta.
 
[[Georg Ernst Stahl]]ilt pärineval klassikalisel kujul ütleb flogistoniteooria, et kõik põlevad ained, sealhulgas [[metall]]id, sisaldavad ühist printsiipi – flogistoni, mis ainete põlemisel või metallide [[kaltsineerimine|kaltsineerimisel]] [[lendumine|lendub]]. Mida rohkem flogistoni aine sisaldab, seda paremini ja ägedamalt ta põleb. Metallid koosnevad "metallilubjast" (tänapäeva mõistes metallioksiidist) ja flogistonist ning on seega liitsema koostisega kui nende "lubjad" (tänapäeva mõistes [[oksiid]]id). Metallide [[kuumutamine|kuumutamisel]] flogiston lendub ning jääb järele "metallilubi". Et "metallilubjast" metalli saada, tuleb talle lisada flogistoni. Seda saab teha kuumutamisel eriti flogistonirikaste ainete abil (flogiston võib ühelt ainelt teisele üle minna). Sellised ained on näiteks süsi ([[puusüsi]]) ja [[divesinik|vesinik]] (mida mõned keemikud pidasid puhtaks flogistoniks).
 
Praegu [[oksüdeerumine|oksüdeerumise]] nime all tuntud nähtus on flogistoniteooria järgi flogistoni kaotamine, [[redutseerumine]] aga flogistoni omandamine. Flogistoni eraldumisega seletas Stahl ka [[roostetamine|roostetamist]] ning pidas [[rooste]]t ja [[tuhk]]a flogistonivabadeks.
 
Stahl pani küll tähele, et metallid muutusid "lubjastudes" raskemaks, mitte kergemaks, kuid ta pidas seda teooria seisukohast ebaoluliseks kõrvalnähtuseks: flogiston oli tema arvates peaaegu kaaluta, kaaluta või isegi negatiivse kaaluga printsiip ehk agent.
 
==Ajalugu==
Põlemisprintsiibi idee võib tagasi viia vanaaja [[element (stiihia)|element]]ideõpetuseni.
 
Flogistoniteooriale pani aluse saksa [[alkeemik]] [[Johann Joachim Becher]] raamatuga "[[Physica subterranea]]" ([[1669]]).
 
Teooriat arendas edasi ning andis sellele lõpliku kuju saksa [[keemik]] [[Georg Ernst Stahl]], keda sageli peetaksegi teooria rajajaks.
 
Hoolimata võimalikest vastuväidetest omandas flogistoniteooria [[keemia]] edasises arengus suure tähtsuse. Ta ajendas mitmesuguseid uusi [[Eksperiment|katse]]id. Loobuti [[alkeemik]]ute [[tarkade kivi]] otsingutest ning keemia ei piiranud end enam ka [[iatrokeemia]] eesmärgiga valmistada [[ravim]]eid ja muid kasulikke aineid, vaid keemiakatsed said omaette eesmärgiks.
 
18. sajandil sai flogistoniteooria juhtivate keemikute seas üldtunnustatuks.
 
Isegi siis, kui prantsuse keemik [[Antoine Lavoisier]] oli [[1775]] avastanud, et põlemisprotsesside aluseks ei ole mingi aine äraandmine, vaid [[hapnik]]u vastuvõtmine [[õhk|õhust]], jäid paljud algul ikkagi flogistoniteooria pooldajateks.
 
Rootsi keemik [[Torbern Bergman]] määras [[1780]] eri metallide flogistonisisalduse. Need arvud vastavad [[elektrokeemiline ekvivalent|elektrokeemilistele ekvivalentidele]].
 
==Kummutamine==
Aastal 1783 lükkas prantsuse keemik [[Antoine Lavoisier]] flogistoniteooria tagasi ning seletas põlemist [[keemiline reaktsioon|reaktsioonina]] hapnikuga.
 
Flogistoniteooria kummutamist peetakse sageli moodsa keemia alguseks. Siiski toimus korralik keemiline uurimistöö ka juba flogistoniteooria raames. Tänapäeva keemia seisukohast saab flogistoniks pidada [[elektron]]e, mida oksüdeerumisel loovutatakse.
16 913

muudatust