Induktsionism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
16. rida:
Raamatus "[[Mis on see, mida nimetatakse teaduseks]]" esitab [[Alan Chalmers]] induktsionismi kõige lihtsama ja haavatavama vormi, mida ta nimetab naiivinduktsionismiks.<ref>Chalmers 2011:1–12</ref>
Teadus algab [[vaatlus]]est. Vaatlejal peavad olema terved meeleelundid ning ta peaks eelarvamusteta registreerima kõik, mida ta vaadeldes tajub. Vaatlusväiteid (mis on [[üksikväide|üksikväited]]) saab õigustada või kindlaks teha otseselt meelte abil. Need on aluseks [[üldväide]]tena sõnastatavatele [[loodusseadus|seadus]]tele ja [[teooria]]tele, mis moodustavad [[teaduslik teadmine|teadusliku teadmise]].<ref>Chalmers 2011:2–3</ref>
Teatud tingimustel on [[üldistamine|üldistada]] lõplikult arvult vaatlusväidetelt üldisele seadusele. Need tingimused on järgmised: üldistuse aluseks olevaid vaatlusväiteid peab olema palju; vaatlusi peab kordama väga mitmekesistes tingimustes; ükski aktsepteeritud vaatlusväide ei tohi olla vastuolus tuletatud üldise seadusega.<ref>Chalmers 2011:3–5</ref>
22. rida:
Naiivinduktsionism järgib niisugust [[induktsiooniprintsiip]]i: "Kui suurt hulka A-sid on vaadeldud laialt varieeruvates tingimustes ja kui eranditult kõigil neil vaadeldud A-del oli omadus B, siis kõikidel A-del on omadus B."<ref>Chalmers 2011:5</ref>
Teaduslik teadmine rajatakse [[induktsioon]]i teel vaatluslikule alusele, mis on kindel. Kui vaatluste ja [[
==Induktsiooniprobleem ja induktiivsed arutlused==
Induktsionistliku meetodi puhul on probleemiks, kuidas [[teooria|teoreetilised]] järeldused vaatlusandmetest saadakse. Igatahes ei saa see toimuda [[deduktsioon]]i teel, sest teooriad käivad ka nende juhtumite kohta, mida kunagi pole vaadeldud ega vaadelda ka tulevikus. Alati on võimalik, et tulevased vaatlused lükkavad teooria ümber (nagu seda tegi mustade luikede avastamine). Selle asjaolu tõi välja [[David Hume]]. Seda probleemi nimetatakse [[induktsiooniprobleem]]iks.
Induktsionism eeldab, et peale [[deduktiivne arutlus|deduktiivsete arutluste]] on olemas [[induktiivne arutlus|induktiivsed arutlused]]. Probleemiks jääb siiski, mida induktiivsed arutlused endast kujutavad ja mis neid [[õigustus (filosoofia)|õigustab]].
[[Bertrand Russell]] kirjutas sellest [[1912]] avaldatud raamatus "Filosoofia probleemid" ("[[The Problems of Philosophy]]"). Ta leiab, et induktiivsete järelduste õigustuseks võiks olla [[looduse ühetaolisus]], kuid seda, et loodus on ühetaoline, ei ole meil võimalik teada kindlalt, vaid üksnes tõenäosuslikult. Induktiivsete järelduste õigustamist peab ta võimalikuks [[induktsiooniprintsiip|induktsiooniprintsiibi]] abil. Induktsiooniprintsiibi järgi suurendab mingite nähtuste koosesinemise vaadeldud juhtude arvu kasv [[tõenäosus]]t, et need nähtused esinevad alati koos.
==Cambridge'i koolkond ja bayesiaanlus==
Selle küsimusega tegeles ka [[Cambridge'i koolkond]] [[20. sajand]]i alguses ([[W. E. Johnson]], [[John Maynard Keynes]], [[Harold Jeffreys]], [[Frank Ramsey]]). Kõik nad olid [[bayesiaanlus|bayesiaanid]]. Sest ajast samastatakse sageli bayesiaanlust ja induktivismi, kuigi need mõisted ei kattu.
==Ajalugu==
Induktsionism sai alguse [[17. sajand|17.]] ja [[18. sajand]]il, oli [[19. sajand]]il domineeriv ning mängis ka [[20. sajand]]il suurt rolli ([[Bertrand Russell]], [[Viini ring]]), kuid 20. sajandile on siiski iseloomulikum induktsionismile vastanduv [[antiinduktsionism]], mille tähtsamad esindajad olid [[Karl Popper]] ja [[Pierre Duhem]].
Induktsionismi algataja oli [[Francis Bacon]].
==Vaata ka==
48. rida:
==Kirjandus==
*[[John Stuart Mill]]. ''[[A System of Logic]]''
*[[A. F. Chalmers]]. ''What is this thing called science?'', teine trükk, [[Open University Press]] [[1982]]
[[
| |||